Lutsukivilapsed ehk Looduslähedase kasvamise kaitseks

Margit Tõnson

Kas lapsed on sellepärast tulevikus kehvemad keskastmejuhid või nirumad euroametnikud, kui nad pole kunagi roninud puu ja vesiveski varemete otsa, külakiigele, korstna otsa, katusele, kukkunud sealt alla, hüpanud sealt alla ja roninud uuesti, kukkunud, kukkunud, kukkunud, lõhkunud riideid ja põlvi ja küünarnukke.

Kas lapsed on sellepärast tulevikus kehvemad keskastmejuhid või nirumad euroametnikud, kui nad pole kunagi roninud puu ja vesiveski varemete otsa, külakiigele, korstna otsa, katusele, kukkunud sealt alla, hüpanud sealt alla ja roninud uuesti, kukkunud, kukkunud, kukkunud, lõhkunud riideid ja põlvi ja küünarnukke.

Piia Ruber

Jaapani Nipponi meditsiinikoolis võrreldi kõigile kättesaadavaid arve: üheks muutujaks võeti Jaapani maakondade metsaalade protsent ja teiseks vähihaigustesse suremise protsent. Ilmnes, et mida metsarikkam piirkond, seda harvem surevad inimesed vähki, metsavaene piirkond tähendas ka suuremat suremust.1 Ei saa muidugi väita, et mets kaitseb vähki haigestumise eest või teeb terveks, küll aga saab nende võrdlus­tulemuste alusel näha seost näiteks ülerahvastuse, sellega kaasneva sügavama stressi ja vähki haigestumise vahel ning vastupidi – väiksema asustustiheduse, stressi ja haigestumuse vahel.

Emme väike abimees

USAs kõnelesid murelikud psühholoogid juba 1898. aastal, et inimeste vaimutervise halvenemises mängib moodne tsivilisatsioon ja üha kasvav linnastumine suurt rolli: lärmav, tossav ja kiirustav linn, mis kunagi ei maga, stimuleerib küll kõiki meeli, aga pakub vähe lõõgastumise ja väljalülitamise, n-ö akude laadimise võimalusi. Rikkama eliidi hulgas kogus populaarsust meelte kosutamine sanatooriumis või kuurordis. Arst kirjutas patsiendile närvide rahustuseks puhkuseretsepti koos vesi- või mudaravi, päikesevannide ja jalutuskäikudega kosutavas grüünes. Mismoodi loodus inimest täpselt kosutab, selle üle sai toona vaid teoretiseerida, kuna polnud veel võimalusi mõõta inimese ajulaineid ega kontrollida stressihormooni kortisooli taset.

Võiks ju arvata, et neil ameeriklastel, kes pärast sõda pere lõid ja kolisid lastega eeslinna, pealtnäha inimväärsemasse ja kindlasti rohelisemasse keskkonda, oli elu palju stressivabam kui eelmisel, sõjast ja üleilmsest majanduskriisist vintsutatud põlvkonnal. Aga võta näpust – tuli välja, et murupügamine ja roosipeenra eest hoolitsemine ei parandanud uue ühiskonnaklassi ehk meeleheitel koduperenaiste meeleolu. „Emme väikeseks abimeheks“ sai nüüd hoopis tablett, mis, nagu hiljem selgus, tekitas ühtlasi ka tugeva psühhofüüsilise sõltuvuse, kuid oli sellegipoolest tõhus võimalus end kõigist neist koduperenaise kohustustest välja lülitada ja elu n-ö emotsioonivabalt võtta. 1950ndate keskpaigast kirjutasid arstid patsientidele jalutuskäikude asemel välja rahusteid nagu Miltown, 1960. ja 1970. aastatel olid popid Valium ja Librium, hiljem juba Prozac ja teised antidepressandid. Naised võtsid neid ikka selleks, et moodsa elu stressiga paremini toime tulla ja ennast mitte nii õnnetuna tunda.

Oma õuemuru

Oleme siin aegade jooksul mitme riigikorra ajal pidanud jätma talud, vägisi või vabatahtlikult, koonduma kolhoosikeskustesse, minema üles mägedelle kõigi mugavustega korteritesse. Maapoiss Mati Undile meeldis see väga, sest külaelu olnud ropp (Kalev Keskküla meenutustes). Tammsaare kirjutas rängast ja tihtipeale arulagedast maaelust, elades ise Tallinnas. Praegu kirjutab Kivirähk „Eesti matuses“, humoorikalt küll, aga ikka nii, et kõik aru saavad: oli ikka jube see aeg, kui vanaemad ja vanaisad orjasid maad ja maakeldrid olid moosipurke maast laeni täis.

Kuid korterites üles kasvanud noored linlased hakkasid unistama oma õuemurust, tõkkepuust sissesõidu ees ja basseinist tagaaias. Majandusbuumi ajal hakkas Tallinn tasapisi mägedelt alla vajuma ja linnalähedastele heinamaadele laiali valguma.

Kui uskuda Eesti teleseriaalide stereo­tüüpe, mis pärit „Võsareporteri“ varasalvest, siis seal päris maal enam õiget elu ei ole. Seal sebivad ringi ainult poolearulised, vahet pole, kas tegevuspaigaks on väike asula, küla või eksootilisemal juhul mõni väikesaar. Pärast niisugust töötlemist pole normaalsel inimesel enam küsimust, kus on elu inimväärne (ja turvaline!). Loomulikult linnas, veel parem, pealinnas, tasuta ühistranspordi, koolide, lasteaedade ja spordisaalidega, mis on jalutuskäigu kaugusel. Külastajaid ootavad pargid ja botaanikaaiad lapsevankri-kõlbulike teedega, iga kell saab sõbrannadega minna poodlema, seejärel kohvikusse ja loomaaeda ning suvel sõita bussiga otse randa või koguneda laulukaare alla „Õllesummerile“.

Ehk alles Valdur Mikitat lugedes on löönud mõne pere loomisele mõtleva ja linnas hästi kohanenud intellektuaali veendumused kõikuma? Võib-olla ongi seenevaikuses oma tõde ja õigus? (Seenevaikus, täpsemalt „seente kohal eksisteeriv tühjus“, on Mikita järgi tunne, mis valdab inimest, kes silmitseb aidatrepile asetatud pooltühja seenekorvi.) „Metsiku lingvistika“, „Lingvistilise metsa“ ja „Lindvistika“ autor rääkis hiljuti „Raadio Ööülikoolis“ oma sõbrast, kes peab suviti maal lastelaagrit. Juba paar suve järjest on sattunud sellesse laagrisse lapsed, kes pole kunagi näinud elavat tuld. Kas nad on sellepärast tulevikus kehvemad keskastmejuhid või nirumad euroametnikud, seda me ei tea. Kui nad pole kunagi keelt talvel kirve külge pannud, paljaste kätega vähki püüdnud, võililledest printsesse meisterdanud, äikesega ujumas käinud, paadiga ümber läinud, nõgesepõõsasse kukkunud, mesilasele peale astunud ja palja jala alla nõelata saanud, kas nad on siis millestki olulisest ilma jäänud? Kui nad pole püüdnud vihmaussiga kokre ja kogrega haugi ning keetnud haugist uhhaad, joonud lüpsi­sooja piima, pole astunud järverannas pudelipõhja jalga, uputanud kassipoegi, näinud jahimehi karu nahka nülgimas – ilma nahata karu näeb välja nagu üks väga suur ilma nahata inimene –, roninud puu ja vesiveski varemete otsa, külakiigele, korstna otsa, katusele, kukkunud sealt alla, hüpanud sealt alla ja roninud uuesti, kukkunud, kukkunud, kukkunud, lõhkunud riideid ja põlvi ja küünarnukke – ja ikka tõusnud püsti ja visanud väsimatult lamedate kividega lutsu edasi, kuni kõht tühjaks läheb. Jah, selle kõige eest saab oma lapsi kaitsta, kui elada latte-vanema elu linnas.

Viitan siinkohal Mele Pesti artiklile „Latte-vanemad ja lapse õnn“,2 mille sisu on Perekooli foorumi kasutaja Kägu kokku võtnud nii: „Point on ehk selles, et lapsele ei pea konstantselt andma maaõhku nuusutada, et temast kasvaks täisväärtuslik inimene. Lapsi kasvatada ja elada on ühtviisi tore nii kesklinnas, äärelinnas kui ka maal. Valiku peaksid tegema lapsevanemad ise lähtuvalt oma elustiilist ja vajadusest, mitte mingi pühaduseoreooli saatel, nagu viimasel ajal kombeks on olnud – et kaks triipu on nüüd testil, davai kodinad kokku ja pakime end aadressile Kuuse 1 Oks 2, et olla korralikult Pere, Lapsekeskne, Öko jne. Sellest muutusest ja maaidülli ootusest tekivad paljudel noortel peredel pettumused ja kahetsused. Tegelt ei peagi end kuskile malli suruma, pole nii, et üks valik on teisest parem ja viisakam.“

Pesti artikkel oli omakorda ajendatud Kristi Grišakovi kirjatööst „Latte-vanemad ehk Lastekasvatamise võimalikkusest kesklinnas“.3 Tunnistan, et ka mulle ei ole nagu latte-lapsevanemate elustiili ja -valikuid avanud autoritelegi sümpaatne see, kui elu ülemäära lihtsustatakse või kirjeldatakse loosungiga „kas nii või teisiti, rohkem võimalusi pole“. Nii nagu linnas ei ela ühesuguste vajadustega inimesed, ei ela ka maal vaid ühtemoodi maakad. Ka ühes peres võib vabalt kohata äärmuslikult erinevat eluvaadet: ökoaktivistist peretütar ja kruusa või turvast kaevandavast ettevõtjast pereisa, maailmavaatelistel teemadel jagelevad õhtusöögilauas jahimees ja loomakaitsja jne. Ühele aiapidajale ja perenaisele on äädikas piisavalt hea umbrohutõrjevahend, teine jällegi leiab, et kui Euroopa Liidus Roundup ära keelatakse, siis Venemaalt saab seda ju ikka tuua …

Loodus kui antidepressant

Ühesõnaga: sellist maad, nagu on kirjeldanud Tammsaare, ei ole ammu enam olemas. Isegi koolilaste kehalised võimed ei ole ilmtingimata maal paremad, sest ka siin eelistavad mõned neist kvaliteetset tubast ekraaniaega õues mängimisele. Maal elamine ei tähenda tänapäeval enam automaatselt, et last ei kasvata telekas või mõni muu ekraan. Isegi maatööde hulk on sedavõrd vähenenud, et täiskasvanud maainimesed suunavad loomapidamisest vabanenud energia oma mikroettevõtte loomisesse või panustavad oma aja ja energia hoopis külade seltsiellu, kodanikuühiskonda ning vabaühenduste tegemistesse.

Sellele vaatamata toon siinkohal välja mõned teadlaste seisukohad looduslähedase elu kaitseks. Kui inimesed tahavad seda ise, mitte ei ole sunnitud elama lastega koos Tallinna kesklinnas, siis võiksid nad olla vähemalt teadlikud linnaeluga kaasneva ülestimulatsiooni tagajärgedest lapsele ja tema vanematele ning valmis ülemäärast stressi maandama, veel parem, seda ennetama. Ka maavanemad on teadlikud sellest, et nende lapsed lähevad niikuinii, hiljemalt pärast keskkooli (pea)linnakooli õppima ja jäävad sinna tööle ning et neid ei saa maalgi kuigi kaua n-ö vati sees hoida – olelus- ja võimuvõitlus algab kohe, kui laps lasteaeda läheb, olgu see nii väike kui tahes.

Seda, et loodusest ilma jäetud lastel on palju vähem kokkupuuteid kõikvõimalike bakteritega ning linnaelu liiga steriilne tubane keskkond on soodus kõikvõimalike allergiate tekkeks, teame juba tükk aega. Sellest, et loodusest ilma jäetud väikesel inimesel jääb peale füüsiliste näitajate omandamata ka üks väga oluline, täiesti naturaalne ja tõhus vaimne toimetulekumehhanism, täpsemalt enesemaandamise oskus, räägitakse vähem. Looduses mängimine aitab, sõltumata lapse sotsiaal-kultuurilisest ja pere majanduslikust taustast, väikesel inimesel igapäevaelu stressiga paremini toime tulla.4 Muidugi mõjub loodus samamoodi ka antidepressantide najal toimetavale pereemale ja alkoholi liigtarvitavale pereisale, ainult et nad ei tule ise enam selle peale ja arstid ju enam jalutuskäike metsas välja ei kirjuta.

Artikli „Looduslähedus“ autorite hüpotees on, et loodus kaitseb last ka siis, kui vanemad kodus või koolikeskkond last ei toeta.5 Mida rohkem lapsed looduses viibivad, seda väiksem on igapäevastressi mõju nende enesetundele ja -hinnangule. Nii on see laste eneste, aga ka nende vanemate arvates. See ei seleta muidugi lõpuni, miks toimib roheline ümbrus stressipuhvrina. Pakutakse välja, et see on ehk kaudselt seotud hoopis sõpradelt mängu käigus saadud sotsiaalse toega, sest enamasti on õues mängivatel lastel (ja ka nende vanematel) keskmisest kaks korda rohkem sõpru kui nende eakaaslastel, kes elavad tiheda liiklusega linnaruumis, kus iga kell õue minna ei saa ja kohtumised tuleb pikalt ette planeerida. Teine seletus on seotud tõigaga, et looduskeskkonnas saab aju ülestimulatsioonist puhata ja taastuda – inimene ei pea seal oma tähelepanu tingimata juhtima ja suunama, vaid loodus lihtsalt lummab. Pärast akude laadimist suudab inimene adekvaatsemalt reageerida igapäevaelu stressiolukordadele: ta ei reageeri ega emotsioneeri üle, tal on parem otsustusvõime, ta mõte on selge.

Erinevalt vanematest, kellele piisab taastumiseks ka passiivsest loodusvaatlusest, kogevad lapsed looduskeskkonda rikkaliku mängupaigana: see kivi kannatab kätte võtta ja visata, selle puu otsa saab ronida, selle oksa või jääpurikaga saab mõõgelda ja teist jões laevukesena ujutada, selle künka otsast saab liugu lasta, sinna kuusehekki saab peitu pugeda.

Põhjamaadel läbi viidud uuringus6 võrreldi kahe väga erineva lasteaia laste tervisenäitajaid. Selgus, et maalasteaia lastel, kes käisid iga päev iga ilmaga õues, turnisid metsas ja jooksid aasal, olid nii tähelepanuvõime kui ka kehaline motoorika (tasakaal, vastupidavus jms) paremini arenenud, kui samavanustel lastel linnalasteaias, kus roheluses viibimise võimalus puudus. Ka õppimine ja uue info omandamine ning meeldejätmine on uuringute järgi õues efektiivsem, sest peale tähelepanukeskuse on mänguliselt kaasatud kogu keha. Lapsed on looduskeskkonnas ka aktiivsemad ise oma aega sisustama ja mänge välja mõtlema. Nagu juba mainitud, sobivad selleks puud, mille taha saab peitu pugeda, või heinamaad, kus saab kiiresti joosta. Väheoluline pole, et haigestumise tõttu puudutakse palju harvem kui linnalasteaedades. Uuringu kohaselt mõjub looduses viibimine positiivselt ka neile lastele, kes juba kannatavad selliste moodsa aja haiguste nagu hüperaktiivsus, impulsiivsus, tähelepanuhäired või agressiivsus all. Ja teistpidi: loodusest ilmajäetus mõjutab negatiivselt ka muidu täiesti terveid lapsi, ennekõike nende tähelepanu- ja keskendumisvõimet ning meeleolu.

Raamatus „Sinu aju loodusest“ kirjeldatakse, mis toimub inimese ajus, kui talle näidata looduspilte. Nimelt aktiveeruvad piirkonnad, mida ajus seostatakse armastuse, kokkukuuluvuse, altruismi ja empaatiaga. Linnavaated aktiveerivad aga ajus amügdala ehk „võitle või põgene“ piirkonna ning patsienti valdab pigem hirm ja ärevus.

Miks on linlane rohkem stressis? Arvatakse, et loodusest tulenevate ohtudega nagu mürgised loomad ja taimed, eluohtlikud kiskjad jms on Homo sapiens lihtsalt jõudnud ära harjuda, linnaelu ohtudega ehk ohtliku liikluse, katuselt pudenevate jääpurikate ja telliskivide, terrorirünnakute, taskuvaraste jms veel mitte nii väga.

Muide, artiklis „Looduslähedus“ mainitakse muu hulgas ka 1986. aasta uuringut, kus lastel paluti joonistada oma lemmikpaika. 96% küsitletud 9–12aastastest lastest kujutas oma joonistusel õues mängimist ja vaid neli protsenti tubaseid tegemisi. Kõige sagedamini olid lapsed joonistanud üksikuid puid, parke, kodu- ja kooliõue, mängu- ja muruplatse. Muide, kui täiskasvanutel paluti ühes 1991. aasta samalaadses uuringus meenutada oma lapsepõlve lemmikpaiku, siis oli ka 97% täiskasvanute meenutustest seotud õue ja rohelusega. See justkui kinnitaks, et oma vajadustes ei ole inimesed siiski nii erinevad, kui me ise arvame, oma tahtmistes aga küll.

1 Eva M. Shelhub, Alan C. Logan, Your Brain On Nature. John Wiley & Sons Canada 2012.

2 Mele Pesti, Latte-vanemad ehk Lapse õnn. – Sirp 5. II 2016.

3 Kristi Grišakov, Latte-vanemad ehk Lastekasvatamise võimalikkusest kesklinnas. – Sirp 5. II 2016.

4 Nancy M. Wells, Gary W. Ewans, Nearby Nature. A Buffer of Life Stress Among Rural Children, 2003, http://www.outdoorfoundation.org/pdf/NearbyNature.pdf.

5 Samas

6 Ingunn Fjørtoft, The Natural Environment as a Playground for Children: The Impact of Outdoor Play Activities in Pre-Primary School Children – Early Childhood Education Journal 2001, Vol. 29, nr 2.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar