Lusikast linnani

FRANCESCO DE LUCA

Mul ei ole lihtne võrrelda teadus- ja kõrgharidusvaldkondi, kus mul on olnud võimalus töötada nii praegu Eestis kui ka eelneva kogemusena Itaalias, ja viise, kuidas need on eri riikides struktureeritud, kuna keskkond ja distsipliinid ei ole ühesugused. Üks on keskkonnatehnoloogia ja maastikuarhitektuur Tallinna tehnikaülikoolis, teine arhitektuuriline disain ja teooria Itaalias.

Sellest hoolimata võib kriitiline pilk huvi pakkuda, sest see toob esile aspekte, mis ei ole küll otseselt oma suhtelise väärtuse poolest võrreldavad, kuid on tähtsad absoluutsel hindamisskaalal.

Kui püüda leida üht põhimõtet, mis võiks suhestuda ja muuta vastamisi vaadeldavaks sarnased teadus- ja kõrgharidusvaldkonnad, tuleb meelde Hermann Muthesiuse tsitaat „lusikast linnani“, mida on kasutatud Walter Gropiuse ja Bauhausi tööde kirjeldamisel.

Tööstusrevolutsiooni ajastul tunnetati survet, et tohutuid sotsiaalseid, majanduslikke ja linnastumisega kaasaskäivaid muudatusi peaksid toetama sama novaatorlikud ja uuenduslikud suunad hoonete ja linnade disainis ja ehituses. Bauhausi asutaja rõhutas vajadust arendada välja disainidistsipliin, mis hõlmaks skaalat pisimast suurimani, võttes omaks samad „totaalse arhitektuuri“ põhimõtted, selle uue orgaanilise arhitektuuri, mis on üheaegselt tööstusajastu toodanguks ja väljenduseks.

Kui vaadelda disaini mõõtkava kaht äärmust, väikest ja suurt, sama metodoloogilise lähenemise objektina, tekib arusaam, et ka kaht eri käsitlust sama distsipliini raames – üht, mis keskendub pigem üksikasjadele, ja teist, mis kasutab üldisemat lähenemist või siis liigub üksikult üldisele või vastupidi, saab omavahel võrrelda. Esimest lähenemist tuntakse induktiivsena, kus kasutatakse kogutud teadmisi, et jõuda suuremate üldistusteni. Üksikult üldisele lähenemist iseloomustab teaduslikkusele tuginemine, selle plussiks on tõenduspõhisus ja range seos sisemistest omadustest tuleneva loomusega, ning miinuseks oht jääda kitsa vaatenurga tõttu piiratuks, kui on jäetud loomata vajalikud seosed ja astumata vajalikud sammud suurte üldistusteni. Teist lähenemist tuntakse deduktiivsena ning see kasutab üldeeldusi ja üldist lähenemist, mida lahendusteni jõudmisel iseloomustab teoretiseeriv arutelukäik. Selle lähenemise plussiks on võime haarata probleemide ja suundumuste suurt pilti, et neid analüüsides sünteesida paikapidavad argumendid, ja miinuseks risk, et teoreetilised arutelud lahknevad reaalsusest.

Minu kogemuse järgi iseloomustavad need kaks lühidalt kirjeldatud lähenemisviisi kõnealuseid teaduse ja kõrghariduse valdkondi nimetatud riikides.

Töö Eestis on tuginenud ja toetub seniajani andmete ja faktide analüüsile, millele järgneb konkreetsete probleemide lahendamine, tulemuste kokkuvõte ja järeldused. Tulemused peaksid andma lähtekoha selle küsimuse üldisesse teooriasse paigutamiseks. See protsess võib toimuda osaliselt või täielikult, sõltuvalt uurimisprojektist või akadeemilisest kursusest. Tallinna tehnikaülikooli keskkonnatehnoloogia erialal rakendatakse uurimistöödes alati põhjalikku teaduslikku metoodikat. Põhjalik tutvus varasemate uuringute ja olemasoleva kirjandusega on alusmüüriks, millele ehitatakse arutelukäik, uuringud toetuvad põhjalikule teoreetilisele baasile ja kasutatakse sobivat metodoloogiat, tulemuseks saadud andmeid analüüsitakse asjakohaselt ja järeldused on objektiivsed. Teistsuguse lõpptulemuseni jõuti samalaadset metodoloogiat kasutades Tallinna tehnikaülikooli Tartu kolledži maastikuarhitektuuri erialal. Maastikuarhitektuuri kursustel uuriti võimalusi, kuidas uuendada linnakeskkonda ja hoonete paiknemist, ülesannete teostamiseks alustati paigaspetsiifilisele analüüsile toetuvast kontseptuaalsest lähenemisest ja liiguti edasi, toetudes objektiivsele metodoloogiale. Järelmid olid seega konkreetsete andmete subjektiivse interpretatsiooni ja objektiivse metodoloogia tulemus.

Samamoodi nagu uurimisprojekte, iseloomustab Eestis ka õppekavasid minu kogemuste järgi üksikult üldisele lähenemine, see on, nagu eelnevalt märgitud, iseloomulik just teaduslik-tehnilistele institutsioonidele. Seni kirjeldatud induktiivse lähenemise tugevuseks on kindel tõenduspõhisus, objektiivsus ja teaduslikkus, kuid vaja oleks suuremat pingutust, et liita uurimused ja õppetegevus üheks suureks pildiks.

Töö Itaalias tugines uurimisele, kuidas sotsiaalsed ja tehnoloogilised nähtused mõjutavad inimeste igapäevaelu ja kuidas disainerid töid teostavad. Disainis on kasutusele võetud uusi meetodeid, millest tulenevad uued projekteerimis- ja ehitusvõimalused.

Uuringud ja õppetegevus, milles osalesin, keskendusid infotehnoloogia (IT) arengust tulenevatele paradigma muutusele disainis, viisidele, kuidas IT mõjutab ühiskonda, kes on hoonete ja linnade disainimise protsessis lõppkasutaja, ja viisidele, kuidas disainerid oma ideid teostavad. Kui uurimise ja õppetegevuse põhimõtted olid kindlaks määratud, oli järgmiseks sammuks metodoloogiate ja teostamiseks vajaliku tegevuse analüüs ning tulemuste hindamine. Sel viisil algas liikumine teoreetiliselt tekstikorpuselt üldiselt üksikule ja jõudis rakendamiseni arhitektuuriprojektides ja uurimistöödes. Kuna sedalaadi uurimistöö ei ole tõenduspõhine, vaid toetub spekulatiivsele alusele, mis on tüüpiline osalt humanitaar-, osalt tehnilistele institutsioonidele, nagu arhitektuur ja disain, mis on konkreetsete probleemide lahendamise subjektiivsed viisid. Sedalaadi deduktiivne lähenemine suudab haarata üldist pilti, kuid selle nõrkuseks on subjektiivsus, mistõttu ei pruugita pakkuda probleemile parimat lahendust.

Minu soovitus on, et üldiselt üksikule lähenemist kasutavad institutsioonid, nii nagu kirjeldatud Itaalias, kus teaduses ja kõrghariduses keskendutakse teoretiseerimisele ja toetutakse teoreetilistele töödele, pingutaksid selle nimel, et eeldustena kasutataks objektiivseid andmeid, nii et lõpptulemused oleksid vähem vaieldavad.

Teisest küljest oleks huvitav, kui teadusuuringud, mida tehakse TTÜs keskkonnatehnoloogia ja ehitiste energiatõhususe osas, kus lähenemisviis on üksikult üldisele, oleksid tihedamalt seotud või isegi integreeritud ehituse ja arhitektuurilise projekteerimise üldteooriatega. Seda oleks võimalik saavutada suurema arvu interdistsiplinaarsete kursustega eri teaduskondades, nii et eri põlvkondade inseneridel ja arhitektidel tekiks laiem pilt valdkonnast. Tugevad küljed tuleb ühiste uuringuprogrammide kaudu liita ja tulemuseks saadakse kõrgemale standardile vastav teadustegevus ja kõrgharidus.

Tõlkinud Lea Larin