Lumepalliefekt

Veronika Valk

Peter Murray: „Mõtle välja parem maailm ja veena inimesi, et see on see maailm, kus nad elada tahavad.”

Sel kevadel pidas Eesti kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna külalislektorite sarjas loengu Peter Murray, kes on rahvusvahelise arhitektuuri- ja kinnisvarakonsultatsioonifirma Wordsearch Communications asutaja ja esimees. Arhitektiks õppis ta Bristoli ülikoolis ja Londoni arhitektuuriühingu arhitektuurikoolis (Architectural Association). Ta on töötanud ajakirja Architectural Design (AD) tehnilise toimetajana, samuti ajakirja Building Design ning RIBA Journal toimetajana. 1983. aastal asutas ta ajakirja Blueprint eesmärgiga viia arhitektuuriteema üldsuseni. 1980 ja 1990. aastatel muutis Wordsearch Suurbritannias kinnisvara turustamise viisi ning praegu arendavad nad projekte mitmel pool maailmas, sh Taipeis, Hongkongis, Abu Dhabis, Kataris ja New Yorgis. Peter Murray asutas 2004. aastal Londoni arhitektuurifestivali ning 2005. aastal Londoni uue arhitektuuri keskuse (New London Architecture).

Kas arhitektid peaksid poliitikasse sekkuma? Kui, siis mil moel?
Peter Murray: Poliitilisest debatist tuleks kindlasti osa võtta. See ei pea ilmtingimata tähendama parteipoliitikas osalemist, vaid keskkonnamuutuse teemadel kaasarääkimist. Suurbritannias on Richard Rogers ja Norman Foster ehk kaks kõige tuntumat arhitekti, kuid Richard Rogers sekkub poliitikasse, Foster aga üldse mitte. Mõlema mõju maailma arhitektuuri kvaliteedile on sama suur, kuid Rogersi mõju Londonile palju positiivsem. Rogers on kirjutanud raamatu „Kompaktne linn”, millest sai omaette juhendmaterjal Suurbritannia valitsuse nn linnaehituse operatiivgrupile.1 Seal kirjeldatud ideedest Suurbritannia linnade planeerimisdokumentide, eriti Londoni arengukava osa rõhuga sellel, et tihedam linn on kestlikum. See läks nii seetõttu, et Rogers oli seotud Tööparteiga, kuid osales ka aktiivselt poliitilises debatis. Arhitektid peaksid ennast kuuldavaks tegema, et linnade kvaliteedi, kestlikkuse ja kohaloome küsimustes kaasa rääkida.

Kuidas ennast kuuldavaks teha? Ja kuidas kaasa rääkida pikaajaliste strateegiate elluviimises?
Suurbritannias pakuvad arhitektid ise välja ideid, mida mõnes paigas ette võtta. Tehakse projekti-ettepanekuid. Näiteks üks meie eakamaid Terry Farrell on väga aktiivselt teinud omaalgatuslikke pro bono publico ettepanekuid Londonis mõne spetsiifilise koha arendamiseks. Ta uurib teemat ja publitseerib töö tulemused ning kasutab väljaannet töövahendina, et näidata, kuidas muutusi ellu viia. Vahel tuleb seepeale ka reaalne tellimus.

Seda on üsna palju nõuda, et arhitektid pidevalt niimoodi heast tahtest, vabatahtlikult oma eriala­oskusi ilma otsese tuluta uute ideede visualiseerimise kaudu ühiskonna huvides rakendaks – omaalgatuslik projekt ei pruugi ju alati tulemuseni jõuda …
Arhitekte ei tõuka tagant vaid rahaline kasu, muidu ei võetaks ju osa arhitektuurivõistlustest, kus samuti ei saa tulemuses kindel olla. See, kuidas ühiskond paneb arhitektid ilma rahata tööle, sõltub tegelikult arhitektide idealismist. Asi pole töösaamises, vaid millegi sellise tegemises, millest on kasu nii ühiskonnale kui arhitektidele enestele –
see toob tulu individuaalse praksise arendamise mõttes.

Kas tänapäeva arhitektuuritudengid on poliitilises mõttes apaatsemad? Milline arhitektuuriharidus toidab pealekasvava põlvkonna entusiasmi?
See sõltub ka poliitilisest kliimast, milles noored üles kasvavad. Noored arhitektid on viimase kahekümne aasta vältel olnud üsna „sõnakuulelikud”. Minust sai arhitekt 1960ndatel ning 1970ndatel ka ajakirjanik  – tol ajal oli palju vähem tööd liikvel kui viimase masu ajal. Tööd polnud üldse ja arhitektid olid poliitiliselt väga aktiivsed, nt elamuehituse väljakutsele vastu astudes. Skvotiti, tehti poliitilisi aktsioone … Tänapäeval arhitektid võtavad küll sõna, aga tööd tehakse süsteemi raames – täidetakse tellimust. Debatt piirdub sellega, kuidas parandada olukorda status quo piirides, nende vahenditega, mida pakub avalik sektor, mitte leiutada midagi radikaalselt uut. Minu karjääri ajal on arhitektid jäänud poliitiliselt loiumaks ja seetõttu pakub 1960ndate põlvkonnast Richard Rogersi tegevus huvi.

Teisisõnu, arhitektid peaksid olema algatusvõimelisemad, et ühiskonnas vajalikke muutusi käivitada. Milliseid vahendeid saab selleks tänapäeval kasutada?
Meedia on üks jõulisemaid vahendeid, et muuta asju, ka erialast väljaspool, mitte ainult selle sees. Olen ise aastate vältel proovinud kaasata võimalikult laia publikut, et mõistetaks arhitektuuri väärtust ja disaini kasulikkust. Kui nt Blueprinti loomise aegadele tagasi vaadata, siis on sel ajakirjal olnud brittide laiema avalikkuse, otsustajate ja kohalike omavalitsuste arusaamale arhitektuurist kui sellisest suur mõju. Vajame avalikkuse tuge, et elukeskkonda paremaks teha ja vähendada vastumeelsust muutuste suhtes.

Kui oluline on see, et inimesed kogeksid füüsiliselt alternatiivseid ruumilahendusi? Festivalid tunduvad päris hea platvormina selleks, et uut arhitektuuri publikule lähemale tuua.
Alustasin üsna väikselt kohalikul tasandil, hiljem nimetati mu ettevõtmine Londoni arhitektuurifestivaliks.2 Keskendusime väikestele asjadele, et inimesed paneksid tähele asju, mida nad harilikult ei märka. Näiteks katsime esimesel ööl ühe tänava muruga. Kell neli hommikul tulid inimesed klubidest ja heitsid murule pikali, nagu oleks see olnud park … sel tänaval sõitsid muidu kaubikud ja autod. Asi oli linnaruumi muutmise võimalustes – väikestel sekkumistel võib olla tohutu mõju, et inimesed hakkaksid mõtlema. Niisugused füüsilised manifestatsioonid võivad tekitada lumepalliefekti.
Mind köidab ka näiteks see, mida on tehtud New Yorgis, kus Janette Sadik-Khan (New Yorgi transpordiosakonna volinik aastatel 2007–2013 – toim) viis ellu mitmeid muudatusi, milleks enamikul ametnikest pole piisavalt võimu. Times Square suleti üleöö autoliiklusele, sellest sai jalakäiguala. Inimesed nägid ühtäkki, et asi toimib. Ja kui selline mõistmine on kord kohale jõudnud, siis on võimatu vana mõtteviisi juurde tagasi pöörduda. Seega tuleb inimestele näidata, millist kasu võivad muutused tuua. Nimelt seda peaksidki arhitektid tegema: mõtlema välja parema maailma ja veenma inimesi, et see on see maailm, kus nad tahavad elada.

Eestis on asumiliikumine päris levinud, kuid ressursse napib, inimesi napib …
Te olete õnnega koos, et teil on nii palju ruumi. Londonis on täpselt vastupidine olukord: elanikkond kasvab, kinnisvarahinnad tõusevad taevani, igast tööstushoonetükikesest on saanud kallis loft, kunstigalerii … Järjest vähem on paiku, kus noored saavad tegutseda.

Saatke nad siia.
Tõepoolest, peaksite oma olukorrast märku andma. Londonis kuuleb tihti, et kolitakse Berliini, kus üür on palju väiksem. Või Detroiti, kus on kunstnikele palju ruumi.

1 Vt http://www.richardrogers.co.uk/work/all_projects/urban_task_force.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming