Lõpetamata arhitektuur ja kohandatud kasutus

Linnaruumi pooleliolevad hüljatud ehitised on hea võimalus luua teistsugune avalik ruum.

Eve Komp

Rahvusvaheliselt tunnustatud Sloveenia arhitekt Boštjan Vuga arhitektuuribüroost Sadar+Vuga pidas 22. märtsil Eesti kunstiakadeemia arhitektuuriosakonna avatud loengute sarjas loengu pooleli jäänud ehitiste taaselustamisest. Lõpetamatus ja arhitektuur kui pidev protsess on Vuga huviorbiidis pärast 2008. aasta majanduskriisi. Kas Eestiga, mille lähiajalugu on Sloveenia omaga mõneti sarnane, saab hoonete mahajäetuse küsimuses paralleele tõmmata ning milliseid lahendusi võiks näiteks tühjalt seisva linnahalli tarvis välja pakkuda?

Pärast Eesti iseseisvuse taastamist on aset leidnud suured muutused, mis väljenduvad ka elukeskkonnas: kolhoosikeskusi enam pole, suurtööstus on kahanenud või suletud, osa inimesi riigist lahkunud või linnadesse kolinud jne. Eestis on palju hüljatud paiku ja hooneid, millele rakendust ei leita või pole enam kasutajaidki. Kuidas on hoonete mahajäetusega lood Sloveenias? Kas see on üldse teema, mida tähele panna?

Süsteemimuutus 1991. aastal ei toonud kaasa hoonete tühjenemist või mahajätmist, kuna üleminek ei olnud ilmselt nii drastiline kui Eestis. Kuna Sloveenia on endistest Jugoslaavia riikidest kõige lääne­poolsem, on asukoht soodne ning ka väiksus – riigis on kaks miljonit elanikku – toetas sujuvat üleminekut. Ljubljana linn on arenenud väga orgaaniliselt, võrreldes näiteks Zagrebi või Belgradiga, sest 1960.–1970. aastatel olid riigi planeeringud küllalt mõistlikud. Mahajäetud hooned, tühjad alad ja aedadega piiratud ehitusplatsid tekkisid pärast Sloveenia majanduskriisi 2009. aastal. Need kohad mõjutavad linnaruumi väga tugevasti. Seiskus ka Stožice spordipargi projekt, Ljubljana kõige suurem ehitis pärast 1970ndaid, kuna linnavalitsuse erasektori-partner läks pankrotti. See on huvitav, et ehitusplatside mahajätmise põhjused on majanduslikud, mitte poliitilised.

XIV Veneetsia biennaalil 2014. aastal Sloveenia paviljonis tutvustasite kuraatoritiimiga hüljatuse teemat ja pooleli jäänud Montenegro ehitisi. Kuidas te mahajäetuse teemani jõudsite?

Algpunkt oli tegelikult meie Stožice spordipargi projekt, millest osa on seniajani ehitusplats. Valmis on ainult avalik osa, jalgpallistaadion ja siseareen, kuid 80 000 ruutmeetrit hõlmav ostukeskus on lõpetamata. Montenegros tegelesime KotorAPSSi töötoas modernismiaja mahajäetud hoonetega. Otsustasime neid pooleliolevaid hüljatud ehitisi, nende tühjade, lõpetamata hoonete ruumilist eripära avalikkusele biennaalil näidata. Nende tõttu hakkasime büroos arhitektuurile vaatama teisiti kui varem. Kui alustasime 1996. aastal kahe suure projektiga, oli oluline uudsus, progress. 17 aastat hiljem mõistsime, et ka olemasolev võib olla millegi uue alus. See on oluline muutus: saime aru, et peame jõudma teistsuguse lähenemisviisini, tegelema olemasolevaga.

Pompoosne Revolutsiooni Maja* oli üks biennaalil väljas olnud objekt. Paari aasta pärast võitsite selle elustamise arhitektuurikonkursi oma büroo ja Baseli arhitektuuribürooga HHF, kui pakkusite välja poolelioleva ehitise kasutuselevõtu võimalused. Milliseid ühisjooni näete sellel tühjalt seisva Tallinna linnahalliga, mida põgusalt külastasite?

Suurim erinevus on, et linnahall sai valmis ja toimis ligi 20 aastat, elas oma elu. Revolutsiooni Maja on aga lõpetamata ehitis, jäänudki millekski saamise faasi. Ka oma võistlustöös pakkusime välja mõnes mõttes pideva muutumisprotsessi. Linnahalli puhul tuleks esimese asjana vabastada hoone raamidest ehk senisest funktsioonist. Võimalik, et on vaja loobuda mõnedest muinsuskaitse piirangutest, mis takistavad hoone kasutuselevõttu. See on vajalik, et hoone ärkaks uuesti ellu.

Revolutsiooni Maja projektis soovitate kasutusele võtta 10% siseruumidest, 20% passaaže ja läbikäike ning 70% hoonest tuleviku jaoks sulgeda. Vahekord võib ilmselt erineda, aga kas midagi sellist võiks ette võtta ka linnahalli puhul?

Jah, nii võiks läheneda küll. Tegelikult tähendab see seda, et alustatakse minimaalselt sekkudes. Kui öelda, et hoone taasavamiseks on vaja 150 miljonit eurot, siis on raske leida toetajaid. Aga kui näiteks välja arvestada, et alustuseks on vaja 10 miljonit eurot neljas etapis, on arendamine kohe palju atraktiivsem. Seda võib näha Telliskivi loomelinnakus, kus ajalooline linnakude on ümber kujundatud järk-järgult. Lõpetamatuse seisund annab tegevusele eluvõimaluse ning ergutab kujutlusvõimet, mida veel teha võiks. Valmis hoone on aga lõpetatud ja kujundatud vastavalt programmile ning seetõttu on justkui kohustus kasutada seda just nii. Kui rakendada linnahallis sama strateegiat, tuleb see tohutu brutaalne hoone viia tagasi millekski saamise, lõpetamatuse faasi.

Kuidas seda teha?

Kõigepealt tuleb senine funktsioon kaotada ja maht osaliselt, mitte korraga kasutusele võtta, esialgu ehk ainult väliruum võlvide all või merre ulatuv osa. Hoonet võib vaadelda kui linna­kudet ja läheneda sellele urbanistlikult. Urbanistid ja maastikuarhitektid tegelevad põhiliselt protsessidega, arhitektid rohkem lõpetatud objektidega. Minimaalse sekkumisega peab ennekõike tagama kasutajate ohutuse, näiteks ohutu läbipääsu läbi linnahalli, et mere äärde saaks ilma treppidest üles-alla ronimata.

Arhitektidena näeme paremini varemetes ja hüljatud kohtades uusi võimalusi või ajutisi huvitavaid ruumiolukordi, näiteks kasutu tühermaa võib olla suurepärane laste mänguväljak. Kui kerge või raske oli inimestele selgeks teha, et Revolutsiooni Maja on tegelikult väga põnev linnaruum?

Protsess on alles pooleli. Näituse avamine ja pressikonverents ehitusplatsil mõni kuu tagasi oli esimene samm: kaasasime inimesed ja tutvustasime oma ideed. Linnaelanikud ootavad muutust, sest see tarastatud sinine hauaküngas, nagu seda kutsutakse, on seisnud kesklinnas üle 35 aasta. Toimiv linnakude aitab väga hästi inimesi kaasata, arhitektidena pakume vaid raamistiku: kohandame n-ö riistvara, et kohalikud elanikud saaksid paigaldada tarkvara ja midagi teha. Seejuures oleme arhitektidena pigem suunaja rollis ning sekkume minimaalselt. See, kuidas inimesed ruumi hõivavad, muudab tegelikult ka nende kohatunnetust. Näiteks lihtne teeraja ehitamine ehk Patarei kindluse avamine merele beetapromenaadi abil mõjutas kindlasti arusaama sellest hoonest ja linnaruumist, kuna sealt läbi jalutamine annab teistsuguse ruumikogemuse.

Kuidas sobitub sellesse protsessi arhitekt kui autor? Ütlesite, et astuksite spordipargi projekti puhul hea meelega kõrvale ja laseksite kellelgi teisel seda edasi kujundada.

Me kavandasime kogu kompleksi neljast osast: jalgpalliväljak, spordihall, ostukeskus ja avalik park. Mulle meeldiks lõpetada katusel asuv avalik park koos AKKA maastikuarhitektidega esialgse kava järgi, kuid oleks palju põnevam, kui ülejäänud osa ja ostukeskuse kujundamisse kaasataks keegi teine.

Nii et kui mõni projekt on valmis, olete nõus end autorina taandama?

Ma tean, et see on radikaalne mõte. Arhitekti ja autorina ma loon hoone. See saab valmis, siis hakkab see aga elama oma elu ning lagunema. Ma ei ole veel jõudnud selles küsimuses täpse järelduseni. Lõpetamatuse staadium on sellega seotud. Näiteks Eesti arhitektuurimuuseumi hoone ehitati millekski muuks ning hoone on kohandatud muuseumiks. Ja seesugune kasutus ei ole kuidagi seotud hoone esialgse funktsiooniga. Programmiga seoses meenub Neuferti käsiraamat jm tehnilised nõuded. Selleks et mõelda hoone kasutusest, tuleb see vabastada kinnistatud funktsioonist – lõpetamatus on katkematu loomingu lähtepunkt.

Kas pärast Revolutsiooni Maja projekti olete ajutise kasutuse kasuks otsustanud veel mõne puhul?

Kasutus pole mitte ajutine, vaid kohandatud. Eelmisel aastal juhtisin Grazi tehnikaülikoolis disainistuudiot, kus tegeldi Horvaatias 1970. aastatel ehitatud väga huvitava, kuid maha jäetud hotelliga. Me lähenesime pragmaatiliselt: vaatlesime, kaardistasime ja otsustasime, mitu protsenti hoonest lammutatakse, taaskasutatakse või ümber ehitatakse. Nii-öelda progressiivne konserveerimine ei tapa hoonet, vaid annab sellele elu tagasi. Selles ei ole midagi uut, tegelikult on see kogu aeg nii käinud. Mind huvitab siin küsimus, kuidas sellist kasutuse kohandamist rakendada millegi täiesti uue loomisel. Ja kuidas see mul õnnestub, võin ehk öelda mõne aasta pärast.

* Dom Revolucije ehk Revolutsiooni Maja projekteeris Sloveenia arhitekt Marko Mušič ja see asub Nikšićis, Montenegro suuruselt teises linnas. Tohutu polüfunktsionaalse hoone ehitustööd algasid 1978. aastal ja katkesid 1989. aastal, kui Jugoslaavia lagunes.