Loovklassi linn

Kuidas luua linnakeskkonda, mis soodustab konkurentsivõimet?*

Toomas Haidak

Loova klassi teooriast inspireeritud linnakeskkonna kujundamine on viimase kümne aasta  trend. Seda mudelit kasutatakse ärilinnakute arendamisel üle maailma. Muuhulgas kasutab loova klassi diskursuse mõisteid ka Ülemiste City Tallinnas.

Loova klassi teooriast inspireeritud linnakeskkonna kujundamine on viimase kümne aasta trend. Seda mudelit kasutatakse ärilinnakute arendamisel üle maailma. Muuhulgas kasutab loova klassi diskursuse mõisteid ka Ülemiste City Tallinnas.

Ülemiste City

Euroopa Komisjon kirjutas 1990. aastal oma „Linnakeskkonna rohelises raamatus“ avaliku sektori dokumendi kohta ebaharilikult julgelt, et „Euroopa majanduslik, sotsiaalne ja kultuuriline areng on keskajast nüüdisajani toimunud just linnas“. Kujutan ette, kuidas selline mõtteavaldus põhjustaks praegu Eestis tormi veeklaasis. Valuliku reaktsiooni tekitaks hirm, et linnaelu tahetakse tunnistada paremaks kui maaelu ja inimesed linna elama koondada. Tegelikult see muidugi nii ei ole. Linn ja maa täiendavad teineteist ning see, kus inimene elada soovib, jääb tema eelistuseks. See, et ühiskond areneb peaaegu täielikult ennekõike linnades, on aga siiski tõsi.1 1990. aastatel, kui internet massiliselt levima hakkas, kuulutasid paljud eksperdid ette küll „geograafia surma“2 (tähistamaks geograafiliste piiride hägustumist), kuid pigem nägime linnade taassündi. Kuid kõikidel linnadel ei lähe siiski võrselt hästi ning kõik linnad pole just sellised, kus inimesed hea meelega elada sooviksid. Seetõttu tõstatub küsimus, kuidas luua linnakeskkonda, mis aitab küll kaasa konkurentsivõimele, kuid on seejuures elamiseks sobiv koht.

Tehnoloogia, talent ja tolerants

Ühe vastuse pakub Richard Florida loova klassi teooria, viimase 15 aasta võib-olla kõige rohkem viidatud ja samas ka kritiseeritud linnakorralduse diskursus. Florida populaarteaduslik kirjutamisstiil jätab küll palju tõlgendamisvõimalusi loova klassi täpse tähenduse osas, kuid seda huvitavam on see arutelumaterjalina. Ta väidab, et linnade konkurentsivõime sõltub kolme teguri ehk tehnoloogia, talendi ja tolerantsuse koosmõjust. Esimesed kaks peaks olema iseenesestmõistetavad: tehnoloogiasektoris tehakse suurt raha ning andekad inimesed loovad koos rohkelt lisandväärtust. Mida tähendab aga tolerantsus? See ongi Florida teooria tuum ja ka kõige kritiseeritum osa. Ühest küljest tähendab tolerantsus Florida arusaama kohaselt seda, mida võikski eeldada, sallivust vähemuste, eelkõige geide ja immigrantide suhtes. Laiemalt võib seda aga tõlgendada kui avatust kõigele uuele ja mitmekülgsust. Florida kirjutab oma tähtteoses „Loova klassi tõus“ („The Rise of the Creative Class“), et loovklass soovib elada linnas, mis on „loov ning põnev, mis pakub palju võimalusi nt sportimiseks, ekstreemspordiks, rulluisutamiseks, jalgrattaga sõitmiseks, seal on võimalusterohke kunsti- ja muusikaväli. Loovklassi inimesed püüavad ühendada töö ja vaba aja, tahavad käia tööpausi ajal rattaga sõitmas, latte’t joomas või kunstisaalis. Otsitakse kohti, mis on tolerantsed, mitmekülgsed, avatud, eksperimentaalselt intensiivsed, madalate sotsiaalsete sisenemisbarjääridega, heterogeensed, kohti, kus on palju teisi loovaid inimesi, kus igaühe isiksus võib vabalt avaneda“. Loova klassiga seostuvad veel järgmised märksõnad: „autentsed ajaloolised hooned, avatud planeeringuga ateljeekorterid loftid, inim-mõõtmelised tänavad, kohvikud, kunst ja muusika avalikus ruumis ning elav tänavakultuur“. Eesti autorid on tõlgendanud seda seltskonda „ kui huvitavat kondenseeritud segu keskklassist ja boheemlastest“.3 Loovklassi määratlust ja eriti selle seost konkurentsivõime kasvuga on palju kritiseeritud. Harvardi ülikooli professor Edward Glaeser on nõus sellega, et inimkapitalil kõige laiemas mõistes ehk oskustel, teadmistel, motivatsioonil jms on seos konkurentsivõimega, kuid loovaid inimesi ei ühenda boheemlaslikkus. Tema sõnul eelistavad loovad inimesed sama elustiili, mida teisedki: suurt eramaja, autoga kiiresti töölesaamist, turvalisi tänavaid, häid koole ja madalat maksumäära.

Kriitikale vaatamata on loova klassi teooriast inspireeritud linnakeskkonna kujundamine viimase kümne aasta trend. Seda mudelit kasutatakse ka ärilinnakute arendamisel, üle maailma4 rõhutatakse „inim-mõõtmelisi tänavaid ja linnakeskkonda, mitmekülgset kogukonda, segahoonestust, ühistransporti, ratta- ja kõnniteid, linlikku tihedust ning avalikku ruumi“ – hinnatakse seega linnaplaneerimise ja disainiklassikute Jane Jacobsi ja Jan Gehli kirjeldatud linna.

Jane Jacobs on kirjutanud juba 1960. aastatel, et suhtlust ja ideede levikut soodustab tihe, multifunktsionaalne, väikeste kvartalite (s.o heade liikumisvõimalustega) ning vana ja uue hoonestuse kombinatsioonis linnaruum. Jan Gehl on rõhutanud inimmõõtmelisust, jalgsi käidavust ja põhjust viibida avalikus ruumis. Igal juhul räägitakse sellest, et tänav ei ole pelgalt tee ühest kohast teise jõudmiseks, vaid linnaelu ja linnamelu paik. Linnamelu ei tähenda aga ilmtingimata inimmassidega karnevali, kus toimub pidevalt midagi erakordset, vaid tavaliste inimeste igapäevast linnaelu.

Konkurentsivõimet soodustab selline linnaruum kahel põhjusel. Esiteks soodustab inimeste viibimine avalikus ruumis juhuslikke kontakte, uusi tutvusi ja teadmiste levikut, mis omakorda viib uute ideede loomiseni. Näiteks üritavad nii Google kui Yahoo teadlikult luua oma ettevõtetes keskkonda, kus inimesed peavad omavahel rohkem silmast silma suhtlema. Yahoo on läinud isegi niikaugele, et on keelustanud kaugtöö, mida peetakse nüüdisaegse ettevõtte töökorralduse kasvavaks nähtuseks. Yahoo tegevjuht Marissa Mayer leiab, et kuigi inimesed on üksi töötades tootlikumad, on nad koos innovaatilisemad ja koostööaltimad. Teiseks oleme jõudnud ajajärku, mil kõrget lisandväärtust loovad ettevõtted liiguvad järjest rohkem tööjõu juurde, mitte vastupidi. Kui Florida väide, et loovad inimesed eelistavad linnamelu, vastab tõele, siis peaks mitmekesised linnad meelitama ligi kõrget lisandväärtust loovad ettevõtted. Seda kõike on väga lihtne uskuda, kuid kvantitatiivsete meetoditega võimatu tõestada. Florida apelleerib eelkõige San Franciscole, Seattle’ile ja Bostonile, mis seostuvad nii kõrgtehnoloogia kui uusurbanismiga. Kuid Florida kriitikud leiavad, et nende linnade majandusliku edukuse ja boheemlaslikkuse vahel puudub kausaalne seos. Kuid nagu loova klassi teooriat on keeruline tõestada, on seda ka raske ümber lükata.

Ülemiste City ja Tehnopol

Oma magistritöös uurisin, kas Eesti tehnoloogiaettevõtete asukohavalik võiks mingil määral lähtuda loova klassi teooriast. Ülemiste City ja Tehnopol on mõlemad tehnoloogiaettevõtete klastrid ja eeldatavasti töötavad seal ka keskmisest talendikamad inimesed. Need linnakud on üle võtnud loova klassi diskursuse mõisted nagu paljud teised ärilinnakud maailmas. Loomulikult ei pretendeeri ma loova klassi teooria kinnitamisele ega ümberlükkamisele. Uurisin lihtsalt, millest lähtuvalt on oma valiku teinud Ülemiste Citysse ja Tehnopolisse tulnud ettevõtted.

Uuring kinnitas, et ettevõtete asukohavaliku dikteerivad suuresti töötajate eelistused ehk kontoripinna kvaliteet ning tasuta parkimise võimalus. Kolmas määrav kriteerium piirkonna maine näitab, et oluline on paikneda prestiižses linnaosas või linnakus, eriti sellises, mis seostub tehnoloogiaäriga. Nende kolme kriteeriumi järel oli neljandaks uuritavaks komponendiks linnakeskkonna kvaliteet. Seda aga mitte linnamelu, vaid esteetika mõttes. Linnamelu küsitletud ettevõtete seisukohast oluline ei olnud, mis tähendab, et Florida loova klassi profiilile need ei vasta. Küll aga on neis ärilinnakuis paiknevatele ettevõtetele oluline linnakeskkond. Tallinna piiridest väljaspool paiknemine on sisuliselt välistatud ning ka Tallinnas on ainult kolm piirkonda, mida asukohana kaalutakse – Tehnopoli ja Ülemiste City kõrval ka kesklinn. Kas kesklinnas tegutsevatele ettevõtetele on linnamelu tähtsam kui tasuta parkimine, jääb paraku järgmise uuringu vastata.

*Artikli aluseks on sel kevadel Tallinna ülikooli humanitaarinstituudis kaitstud magistritöö „Linna­keskkonna roll ettevõtete asukohavalikul Ülemiste City ja Tehnopoli näitel“, juhendas Tarmo Pikner.

1 Vt Jane Jacobs, The Economy of Cities.

2 Vaata nt Nicholas Negroponte’i, Peter Martini või Frances Cairncrossi.

3 Eesti loomemajanduse potentsiaal ja arenguks vajalikud riiklikud toetusmeetmed. Eesti Tuleviku-uuringute Instituut ja Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituut, 2009.

4 Nt Research Triangle Park, Kendall Square, 22@Barcelona, South Lake Union ja Boston Innovation District.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming