Loorberitega ja ilma: Mart Port 90

Triin Ojari

4. jaanuaril 90aastaseks saanud Mart Porti ei vaja tutvustamist sellele vaatamata, et on tõmbunud juba ammu aktiivsest arhitektielust kõrvale. Port on nõukogude perioodi arhitektuuri üks sümboleid, tema ajastuomase retoorikaga kirjatükke armastatakse toonase perioodi uurimustes tsiteerida ning teda ennast kutsuda siiani aeg-ajalt suvepäevadele või ajaleheartikleid kommenteerima. Ehkki Pordi töö jääb aega, kus kollektivism domineeris igasuguse individuaalse loojanatuuri üle (arhitektina oli Port alati kollektiivi liige, mitte kunagi ainuautor) ning ka ideoloogilises plaanis polnud „geeniuseks olemine moes” (Boris Mirov), armastame me ajalugu siiski personifitseerida ja lasta omaaegsetel lugudel kõlada.  • Port oli ja on kahtlemata toonase arhitektuurielu kõneisik, legend, kelle rolli ja loojanatuuri pole tänases päevas sugugi nii lihtne igasugusest punapoliitilisest „mürast” välja puhastada ja puhtalt arhitektuurse loomingu kvaliteedi liistudele tõmmata, nagu seda on tehtud Toomas Reinu, Raine Karbi, Voldemar Herkeli, nüüd ka Peep Jänese ja teiste omaaegsete arhitektidega, kelle loomingust arhitektuurimuuseum on koostanud personaalnäituse. Arhitektuurielu kauaaegse juhi ning väsimatu tüüpelamuehituse propageerijana on Porti ka tänasel päeval raske väljaspool repressiivset võimuaparaati seisvana vaadata. Tema nii toonased kui tänased väljaütlemised on oma retoorikas ning ideestikus jäänud tegelikult samaks: Pordi vaieldamatu huvi ning kirg on alati olnud linnaehitus ning arhitektuur on tema jaoks selgelt ühiskonna sotsiaalsete protsesside ning majandushoobade tõhustaja ja peegeldaja, mitte üksikobjekti tasandil originaalsusele suunatud kunstiliik. Kui kunagi sarjas ta artiklites kõvasti nõukoguliku ehitussüsteemi paindumatust (seltsimehelik kriitika käis punase ajakirjanduse juurde), siis nüüd erakapitalil põhineva planeerimise kitsarinnalisust ja rahva huve kaitsva keskvõimu puudumist selles. Port on alati armastanud asju linnulennult, ülevalt poolt vaadata, oma üldistusvõimet rakendas ta ühesuguse sirgjoonelisusega nii oma kirjutistes kui arvukates elamumassiivide planeeringutes. Tuska või häbenemist pole tema puhul kunagi märgata olnud.

Mart Pordi eluloolised faktid on muu hulgas kõnekad nõukogudeaegse võimuaparaadi pikatoimelisuse ja isikukesksuse aspektist: uue ajastu lävel 1950. aastal Tallinna Polütehnilise Instituudi arhitektina lõpetanud mees töötas järgmised 40(!) aastat instituudis Eesti Projekt, kuhu oli koondunud ka kogu toonane linnaehituslik aju, oli sellest ajast ligi 30 aastat instituudi peaarhitekt ning peaaegu 25 aastat ka Eesti NSV Arhitektide Liidu esimees, kuni 1979. aastal sai ta noorte arhitektide eestvõttel stagnatsioonivastase žestina sellelt kohalt lahti. Port on osalenud kõigi suuremate tüüpelamurajoonide kavandamisel Tallinnas, lisaks Tartu Annelinn, Viljandi Männimäe ja Paalalinn jt, olnud „väiksemetraažiliste tüüpkorteritega elamuseeria 1-317” ehk hruštšovka üks loojaid, kollektiivi liikmena teinud ka toonase Tallinna kõrghooned: EKP peamaja (nüüdne Välisministeerium) Viru hotelli, Projekteerijate Maja. Arvukates artiklites on ta vaaginud kohati lämmatava totaalsusega industrialiseerimist, mastaabimuutust linnaehituses, masinaga toodetava arhitektuuri eeliseid, aga ka ilu mõiste ning arhitekti kui looja rolli teisenemist oma kaasaja moodsas arhitektuuris. Kalambuuridest polnud neis mõttearendustes kunagi puudust. Juba Mustamäed projekteerides teadis ta, et „ … sellest linnast meile loorbereid ei kasva, nii otseses kui kaudses mõttes”, ometi oli ajastu väljakutse teha „ … võimalikult vähestest eriliigilistest detailidest võimalikult mitmekesiseid maju – kirjutasid ju ka Beethoven, Grieg ja Tšaikovski oma sümfooniad 7 tooniga ja tähestiku tähtedega kirjutas Puškin oma värsid!” (Mart Port, Sirp ja Vasar 1962). Väsimatu tööstusliku ehitusviisi propageerijana lubas Port endale poeetilisi võrdlusi: „Industrialiseerimine on suur lõuend, millele on vaja maalida inimlikke detaile” (Rahva Hääl 1962). Üsna osav ning ajastu ideoloogiale truu on tema samas Rahva Hääles ilmunud analüüs arhitektuuriteose kordumatuse printsiibi hajumisest nõukogude linnaehituses ning selle kandumisest hoonete ansamblile, mikrorajoonile – unikaalne ja loominguline avaldub linlikus tervikus, mitte selle elementides. Tänaseks on ilmselge, et just sellisest deviisist kantuna kattus kuuendik planeedist täiesti ühetaoliste linnaosadega. Muide, juba aasta varem, aastal 1961, kui esimesed paneelmajad Mustamäel valmis said, oli Port ajalehes Sirp ja Vasar kirjutanud pika artikli uute majade ajale vastupidamisest: kui nende füüsiliseks elueaks prognoosis ta mitusada(!) aastat, siis korterite moraalne vananemine toimuvat tunduvalt kiiremini. Edasi jätkus jutt juba paindlikuma plaanilahenduse võimalustest. Tänapäeval on paneelrajoonide läbikukkumise põhjuseks ka Lääne-Euroopas peetud väikeste korterite kõrval just linnaruumi anonüümsust – omaaegsete planeerijate suutmatust ette näha sotsiaalseid protsesse moodsas ühiskonnas. Ehitati üles unistus arhitektuursest keskkonnast kui sotsiaalsete suhete tõhustajast ja koondajast, usuti, et tulevased elanikud soovivad suhestuda oma naabruskonnaga, tekitada väljaspool kodu kogukondlik identiteet, ilma milleta need rajoonid ei toimi. Selle asemel võttis aga maad ignorantne individualism, võõrandumine ja muud urbanismi hädad, mille vahelt Pordi põlvkonna linnaplaneerijad oma tükkideks kistud utoopia kilde tänaseni kokku koguvad.

Elu jooksul palju intervjuusid andnud Mart Pordiga on ilmselt üks värskemaid intervjuu, mille tegin 2007. aasta suvel Rotermanni soolalaos keset 1960. aastate arhitektuuri näitust. Videovestlus sai peetud arhitektide liidu toona algatatud vanema põlve arhitektide jäädvustamise projekti raames ning arhitekti juubeli puhul on sobiv see ka avaldada.

Triin Ojari: Kuidas te mäletate oma tööd arhitektina ja hiljem Eesti Projekti juhina? Tegu oli sisuliselt suure riigifirmaga?

Mart Port: Tänapäeval on kujunenud projekteerimine väikeste firmade loominguliseks võistluseks, ka materiaalseks võistluseks: tellimuste pärast, tähtaegade pärast, parema honorari pärast jne. Toona käis projekteerimine natuke teistmoodi. Valitses üldine plaanimajandus, ehitati niipalju, kui jätkus materjali, raha ja oskustööjõudu. Eesti Projekt sarnaselt teiste Eesti suuremate projektorganisatsioonidega, tegi läbi priske arengu. Kuna kehtis plaanimajandus, raha eraldati vastavalt nõudlusele ja seda ei jätkunud kunagi ning sama lugu oli materjalidega, siis profileeriti projektorganisatsioonid: Eesti Projekt sai linnade planeerimise, üksikobjektid, ühiskondlikud objektid ja suure massehituse linnades. Eesti Projektis oli esialgu ca sada töötajat, aga 1990ndate alguseks oli personal kasvanud juba kuuesajale. Mitte kõik ei olnud arhitektid, esindatud olid paljud erialad, alates geoloogidest ja lõpetades inimestega, kes töötasid autobaasis, maketitöökojas, masinakirjabüroos, meil oli isegi köitmisbüroo. Arhitekte oli üheksakümne ja saja vahel. Suuremate objektide puhul toimus konkurents väljaspool instituute (nt kunstimuuseumi hoone, mida planeeriti toona Harju tänavale), siis korraldati nn vaba võistlus, kus arhitektid osalesid üksikisikutena, mitte büroodena. Pärast auhindade jaotamist jagati tööd instituutide vahel ja seal toimusid juba sisemised mõõduvõtmised, kes ühe või teise projekti juhtimisega kõige paremini toime tuleb.

Intriige polnud põhjust luua, kuna kõik inimesed olid kuupalgal. Töö pinge oli toona mõõdukas: realiseeritava tööde mahu määras ju plaanikomitee ja kui raha ega tööjõudu ei jätkunud, siis sellega oli piiratud ka ehitusmaht. Suur koormus tekkis ainult võistluste ajal, muul ajal oli nii, et kui kell viie paiku kukkus, olid kõik laiali ja töö seisis. Konstruktorid, eelarvestajad, santehnikud – kõik olid käe-jala juures, pidevalt sai konsulteerida, see oli vaieldamatu pluss.

Arhitektuuris võitlevad alati omavahel erahuvid ja üldhuvid, praegu käib pendel ühest otsast teise. Omal ajal rõhutati kõikjal, et kõik inimesed on võrdsed ja ühishuvid on peamised, üksikisiku soove praktiliselt ei arvestatud. Öeldi, et üldhuvi on ehitada väga palju ja odavalt, kättesaadavatest materjalidest, mitte ajada taga erilist kvaliteeti jne.

Kuidas see mõjus arhitekti loomingulisusele? Nõukogude aega on alati tõlgendatud kui suhteliselt politiseeritud ja arhitekti ahistavat perioodi.

Politiseeritud oli ta niikaua, kui oli Stalin, kuni Hruštšovini. Toona käsitleti kõike, mis Lääne järgi lõhnas, kontrrevolutsioonilisena ja keelatuna.

Hruštšovi ajal see muutus?

Jah, siis arendati poliitilist kontrolli teistel loomingulistel aladel, mis pidid olema üldarusaadavad ja paatoslikud: kirjandus, maal, kujutav kunst. Arhitektuuris jäi selles mõttes rahulikumaks. Kui Stalini ajal pidid välkuma kuskil fassaadil ikka viisnurgad ja sirbid-vasarad, siis hiljem läksid need asjad üle, majad muutusid Lääne funktsionalismiga võrdlemisi sarnaseks. Hruštšovile see sobis – käis võitlus liialdustega. Me rõhutasime siis ka, et lakooniline minimalism ongi võitlus liialdustega, sobib üldise põhimõttega, et hästi odavalt ja hästi palju.

Kui kell kukkus, siis oli inimestel vaba aeg. Selle vaba aja sisustamiseks väga palju võimalusi ei olnud – mööda kauplusi „hängida” lihtsalt ei saanud! Rokikontsertidest ja välisesinejatest rääkimata. Arhitektid tegutsesid palju arhitektide liidus. Arhitektide arv liidus ei erine üldiselt palju praegusest: 290–320 liiget. Tegevust jätkus kahes suunas. Esiteks kvalifikatsiooni tõstmine – suured projektorganisatsioonid pidid esinema oma ülevaatenäitustega. Ruum polnud siis probleem: näitused sai üles panna Projekteerijate Maja suures saalis, üüri ei pidanud maksma. Näitused pakkusid inimestele huvi, külastajaid oli mitusada. Selliseid näitusi tuli aastas oma viis-kuus. Teine teema olid nn vaieldavad projektid, näiteks eksperimentaalprojektid vanalinna ja uue linna sidumiseks. Nendel teemadel tekkisid päris kuumad vaidlused.

Palju külastati vastvalminud objekte, see oli väga hea traditsioon. Tänapäeval on võib-olla isegi vastupidi: iga mees ei tahagi oma maja näidata, sest tal on seal igasugu kavalad vigurid sees! Toona pakuti seda võimalust rõõmsa uhkusega – vaat kuidas välja tuli! Toimusid ka ekskursioonid teistesse linnadesse. Mäletan, et siin käisid läänesakslased, kes viinavõtmise juurde kõnet pidades ütlesid: „Me kadestame teid kolme asja pärast: esiteks, et teil on autoritaarne kord, mis võimaldab teha suuri linnaehituslikke komplekse nagu näiteks VäikeÕismäe ja Lasnamäe, teiseks puudub teil maa eraomand ja saate teha magistraaltee sinna, kus see on kõige otstarbekam, ning kolmandaks on teil roheline mõtteviis: tore, et igal pool on trollid ja bussid, autoga saate sõita ja parkida kõikjal, parkimise eest maksta ei tule!”. Ma mõtlesin seepeale, et oleks meil ikka need autod vabalt saada, poleks meil seda rohelist mõtteviisi midagi. Praegu ongi näha, et autode poolest on asi rohelisest mõtteviisist kaugel.

Kuidas nii, et kirjanikel sündis nõukogude ajal oma maja, ka heliloojatel, aga arhitektid ei saanud kuni vene aja lõpuni liidule oma maja.

Meil ei olnud seda tarvis: suur saal Eesti Projekti ja Maaehitusprojekti majas Rävala puiesteel oli meil tasuta kasutada. Milleks meile sellist häda kaela, maja on ju tarvis remontida ja valvata!

Kuidas käis kontroll arhitektuuri üle?

Kui küsida, kuidas toona sekkuti arhitektide tegevusse, siis loomulikult sekkuti kõvasti ja tehti seda üldhuvide nimel. Alati me neid huvisid muidugi ei mõistnud. Kui eraisik ehitas oma kätega maja, mis võinuks ju 10 m2 suurem olla, siis öeldi ei, kõik on võrdsed, materjal kulub ära. Mõned olid muidugi veel võrdsemad kui võrdsed, ent üldiselt ei lugenud erahuvid mitte midagi.

Olen vahel võrrelnud arhitekti ja prostituuti: prostituut on aus kodanik, kes äritseb sellega, mis talle endale kuulub, arhitekt seevastu tegutseb teiste inimeste varaga ja püüab nende soove rahuldada seadusega lubatud piires. See on erahuvi osa. Näiteks erahuvides on ehitada kaubanduspind Tallinna kõige esinduslikuma puiestee kohale – ei pruugi osta maad ega midagi. Erahuvidest lähtuvalt on see geniaalne lahendus, üldsuse seisukohast aga genitaalne …

Kellel nõukogude ajal oli kõige rohkem sõnaõigust? Ehituskomitee, linnavalitsus?

Oli olemas linna peaarhitekt, kes oli ametis paarkümmend aastat kuni pensionini ning kes oli oma õiguste ja palga poolest aselinnapea ametis. Peaarhitekt oli parteiväline ja spetsialist. Praegu seda ei ole ja puudub ka tugi, linnade projekteerimisbüroodesse võetakse noori inimesi, kellele öeldakse, et linnavolikogu otsustas asja, te nüüd vormistage see ära lihtsalt. Toona valiti muide ka välismaal peaarhitekt eluks ajaks, nagu kohtunikudki.

Jõuame jutuga linnaehituse juurde, millega teie nime kõige rohkem seostatakse. Kas mõnikord tekkis ka tahtmine sellelt paneelehituse vankrilt maha astuda?

Seda asja andis muuta, kerge see muidugi polnud. Mustamäe oli projekteeritud täpselt SNIPi norme arvestades: tehti väiksed kvartalid, selle sisse üks lasteaed, üks kool, see kõik on piiratud tänavaga ja kõrval on teine samasugune mikrorajoon ühe lasteaia ja ühe kooliga keskel. Kärg läks väga keeruliseks, polnud enam selge, kus sõidab buss ja mis liin kuhu läheb. Hea idee, et inimesel on kõik käe-jala juures, ei toiminud. Väike-Õismäe on seevastu ehitatud hoopis teisel põhimõttel: tänavad mitte ei piira mikrorajooni, vaid magistraal on keskel ning elamud, koolid ja muu selline liitub selle ümber. Tervikuna oli see nelja mikrorajooni suurune ja SNIPiga hoopis vastuolus. Sellega tuli käia palju Moskvas tõestamas, et normid on niisugused ja elu teistsugune, et normid ei toimi. Mul õnnestus see asi ära tõestada.

Õismäe kõrval on nüüd Pikaliiva, kaks korda nii suur, kus on 10–15 omanikku. Kes neist oleks nõus oma krundi näiteks magistraali alla panema? Mitte keegi!

Piiravate normide teine näide on Laagna tee, mis süvistati maa sisse. Õnnestus tõestada, et see on kõige õigem viis – paugutada paas välja. Oli kolm tee ehitamise varianti: esimene oli ehitada ühes tasapinnas ja teha fooriga ristmikud, teine variant oli teha kõik ühes pinnas, ainult jalakäijad ja osa transporti tõsta teisele tasapinnale ning kolmas variant oli ajada ristmikud maa sisse. Kõrgemalt poolt öeldi, et hulluks olete läinud – mis see paekivi õhkamine maksab! Tänu normidele sai aga väga üksikasjaliselt ära tõestada, kui palju väheneb autoavariide arv, kui palju väheneb inimohvrite arv (ma sain teada, palju üks nõukogude inimene maksis – 32 000 rbl), kui palju bensiini see tänu liikumiskiirusele kokku hoiab jne. Seda oli terve paks raamat. Kanali idee tuli minult ja Reedik Võrnolt. Selle kohaselt pidi kaevandamisel tekkivat killustikku kasutatama betoonpaneelide rajamisel. Aga olümpia tuli peale ja selgus, et tselluloosivabrik oli kõik oma reoveed lasknud Tallinna lahte ning vastavate tuultega tuli see solk Pirita tee äärde ja haises. Leiti peaaegu, et olümpiamängud tuleb selle haisu pärast siin ära jätta. Siis toodi seesama Laagna tee killustik sinna Pirita tee kaldasse selleks, et solk maha matta. Nüüd on meil vägev lai sõidutee, algul oli ta tükk maad kitsam planeeritud. Seega võib norme vaadata kui ahistajat, aga need võivad osutuda ka vajalikuks.

Kas linnaehituse üheülbalisus ei tekitanud emotsionaalselt sellist minnalaskmise meeleolu? Keldrimäe ehitus näiteks, kus vana puitasum kesklinnas lammutati?

Põhjendused olid väga selged: olid sõjapurustused, linnad aga kasvavad. Enne sõda elas kaks kolmandikku inimestest maal, pärast sõda oli see vastupidi. Ehitustööliste juurdekasv kasvatas ka linnu. Töölised olid ilma kvalifikatsioonita – see sundis ka paneele tegema.

Näiteks Eesti Kaabli maja puhul öeldi mulle, et pooles ulatuses on teil kasutada silikaatkivi, pooles ulatuses Lasnamäe paas. Paest saledaid poste ei tee – seepärast ongi need seal sellised massiivsed. Elamuehitust piiras materjali ja ehitustööjõu puudus.

Üks efektsemaid linnaehituslikke projekte on koos Malle Meelakuga tehtud Tallinna kesklinna eksperimentaalprojekt. Kuidas see sündis ja millised ideed selle taga on?

Põhiidee oli selgitada, mis on otstarbekam: kas võtta aegunud, madal ja ilma mugavusteta puitarhitektuur massiliselt maha ja asendada see kaasaegsemate hoonetega – mis see maksab, mida me sellega võidame ja kas sellega saab suurendada linna kompaktsust? Kuidas see mõjub vanalinna ligiduses? Tegu oli teoreetilise tööga. Et see arusaadavam oleks, siis Allan Murdmaa käega on kujundatud ka mõned perspektiivid.

Millisele järeldusele siis jõuti?

Idee oli jätta majade vahele võimalikult palju haljasala ja seetõttu läks maht kõrgustesse. Tendents on kangesti sama, mis praegugi! Lootus oli ju, et paneelehitus muutub vähehaaval paindlikumaks.

Viru hotelli projekteerimine ja ehitamine oli Nõukogude Eesti arhitektuurielu suursaavutusi ja n-ö superprojekt: tegu oli üleliidulise tellija Inturistiga, siin sai kasutada nn kõva raha, valuutat, paremaid materjale jms. Kuidas projekteerimine alguse sai, milliseid nüansse mäletate?

Oluline oli asjaolu, et Hruštšovi ja Kekkoneni vahele oli tekkinud n-ö usalduslik vahekord. Tänu valuutale sai siin kasutada Soome tööjõudu ja materjale; kuna seal valitses tööpuudus, oli see neile kasulik. Meile andis see aga kvaliteedi, mida siinsete jõududega oleks olnud mõeldamatu saavutada. Vaieldud on selle üle, kas Viru on õige koha peal. Oli kolm varianti, lõpliku asukoha kasuks rääkis see, et kõrval (Tammsaare park) on väga lahtine haljastus ja see vajas midagi tugevat vastu – olen selles tänaseni veendunud. Ta ei varja vanalinna: nii meresiluetis kui Narva maanteelt vaadatuna ei tule ta vanalinnale kahjuks.

Vahel on küsitud, miks Viru vorm on selline: kaks püstist pinda otsaseintes. Tegu on uutmoodi planeeringulise lahendusega: kui tavaliselt on hotellis keskel trepikoda ja kahel pool ruumid, siis Virus on kaks koridori, kus kummalgi pool on numbritoad ja keskel liftid, tehno- ja abiruumid. Niisuguse kõrge maja juures peab olema evakuatsiooniks välistrepikoda, mis on sisemistest ohuallikatest eraldatud – see trepp on kahe pinna vahel ära varjatud. Hiljem on räägitud, et tegu on Niemeyerilt võetud ideega. Tegelikult polnud me tema asju sel ajal näinudki, hoone vorm lähtus põhilahendusest, kus kõik ruumid vaatasid ühes suunas ja otsaseintes polnud vajadust akende järgi. Viru puhul meenub veel, et üleval on kaks vägevat katusealust rõdu. Maja valmides olid need lukus. Ütlesin direktorile, et kulla mees, siin võiks konjakit müüa, suurepärane vaade ja puha. Direktor vastas: „Ei saa, siit kukkus üks purjus soomlane alla!”

„Kas kuskilt pole uut võtta?”

„On küll, aga ta kukkus katki alumised katuseaknad, ja vot neid uusi ei saa!”

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming