Linnaruum kui kasutusplatvorm

Mark Lemanski

Briti arhitekti Mark Lemanski kõrvalpilk Eesti avalikule ruumile: „Igaüks peaks olema linnadisainer.”

Kõige põnevam on kujundada avalikku ruumi – parke, väljakuid ja tänavaid, aga ka tühimikke, unustatud ja jääkruumi. Need köidavad, sest inimesed – nii tuttavad kui ka võhivõõrad – saavad siin üksteisega kokku. Me jälgime ja meid jälgitakse. Võib-olla ütleme tere. Võib-olla protestime. Võib-olla mängime. Linnaruumi läbides juba muudamegi seda, sest avalikku ruumi ei defineeri ainult selle vorm, vaid ka selle kasutus ja meie vaatenurk. Arhitektidele-planeerijatele-disaineritele on see paras pähkel tegutsemiseks erialal, mis ületab „esteetilise” tasandi ja nõuab palju laiemat „funktsionaalse” määratlust.
Näiteks võib avaliku ruumi ülesandeks olla sotsiaalselt tõrjutud inimestele koha loomine, mitme otstarbega ruumi loomine või ka otste lahtijätmine, et keegi teine võiks ruumi omaks võtta. Linnaruumiprojektid on põhiosas alati kasutusplatvormid, mis avavad järgmise peatüki koha igavesti muutuvas sünniloos. See peatükk peab olema kavandatud nii, et oleks ühenduses kogu raamatu ja selle tegelaskujudega, niisamuti lugejatega.
Nõukogudeaegse mineviku tõttu kannab Eestis avalik ruum teistsugust tähendust kui näiteks koduses Londonis, kus mina töötan. Rannajoon, avaliku ruumi põhikomponent oli alles mõni põlvkond tagasi avalikkusele ligipääsmatu. Selle oli strateegiliselt hõivanud tööstus ja piirkond oli rangelt tarastatud. Linnaväljakud – paraadplatsid, kus orkestri saatel poliitilist rahulolu demonstreeriti – kadusid masselamuehituse anonüümsesse lõuendisse.
Veerand sajandit hiljem on linnakangas muutunud. Nii mõneski paigas on see läinud lihtsalt: Tallinna vanalinn on surutud maalilisse vormi, kus järgitakse UNESCO maailmapärandi reegleid. On ka muid paiku, millel ei ole nii selget pretsedenti, tüpoloogiat, mälestusi ja konteksti, millele saaks toetuda. Need on poliitiliselt ja kultuuriliselt laetud alad, mis nõuavad otsust, kuidas soovime koos elada ja milliseks ühiskonnaks kasvada.
Avalik ruum ei ole üksnes majadevaheline jääkruum – see on positiivne lava, kus sootsium end pidevalt taaskehtestab ja kus järgmine põlvkond kodanikeks kasvab. Kas linnaruum on kavandatud selliselt, et seal on kohta nii eakatele kui ka lastele? Kas tarbijal lubatakse domineerida või tasakaalustab seda miski? Kas ajaloo all mõistetakse peamiselt keskaega või nähakse seda pideva protsessina, mida esindab ka Vene- ja Euroopa-mõjuline ruumi­kehastus?
Linnaruumi kujundamine ei tähenda üksnes kena pingi väljavalimist. See tähendab hoolt mitmes mõttes – nii poliitilise pühendumuse, planeerimise, korrashoiu, tegevustiku kavandamise kui ka linnaruumi kasutamise mõttes. Nagu ennist mainitud, määrab ruumi kasutus sama palju kui selle vorm. Seetõttu on linnaruumi kasutamine teatud määral samaväärne selle kujundamisega.
Samal ajal kui Eestis kujundatakse uuesti avalikku ruumi, vajavad ka linnaruumi kavandamisega seotud erialad uuesti mõtestamist. Kui jätta kõik liikluse planeerijate hooleks, siis on meie linnad peagi kohad, millest vaid läbi vuhatakse. Kui jätta kavandamine arhitektide hooleks, muutub linnaruum hoonete taustaks. Kui jätta ainuüksi turu reguleerida, saavad neist vaid tarbimisvahendid. Linnadisaineri elukutse on tekkinud hiljuti ja alles arenemisjärgus. Võib-olla tuleks siin „elukutse” asemel kasutada sõna „lähenemine”? See on suhtumine, mis kätkeb endas kõigi linna arengut vormivate „häälte” suunamist, et tunda rõõmu vajaduste ja huvide paljususest ning kujundada nende omavahelisi suhteid. Igaüks peaks olema linnadisainer.

Tõlkinud Veronika Valk

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming