Linnalugude uurija

Detroit on nagu inimene, kes halbadel päevadel ei suuda enesegi eest hoolt kanda, aga parematel päevadel jääb energiat üle, et ka teiste eest hoolitseda.

ANN MIRJAM VAIKLA

Francesca Berardi on New Yorgi ajakirjanik, Columbia ülikooli teadur ja raamatu „Ümbersõit Detroitis“ („Detour in Detroit“) autor, kes tegeleb kunsti osaga postindustriaalses linnas. Berardi juhib järgmisel nädalal linnaruumilabori „Narva Urban Lab“ avaarutelu, kus kohtuvad Narvast pärit kunstnik Maria Kapajeva ja Detroiti kunstnik Scott Hocking.

Alustaksin vestlust ühe lõiguga su raamatust, kus Scott Hocking kirjeldab oma lapsepõlve Detroiti: „Kui pead praegust Detroiti teistest linnadest millegipoolest erinevaks, siis sa ei usuks eales, millised nägid tänavad välja 1970., 1980. ja 1990. aastatel. 1980. aastatel, kui olin laps, valitses laialdane kokaiinisõltuvus. Palju inimesi elas tänaval, sellist hulka ei ole enam ammu näha. Cass Corridori ja Brushi pargi juures kaubitseti narkootikumide ja prostituutidega, nüüd on sellest saanud jalgpalli­matšide koht. Too Detroit on iga­veseks kadunud. Siis asus politsei­jaoskonna ees must tank, mida kasutati rahutuste korral. Seda hoiti seal inimeste hirmutamiseks. Linnasüda oli täielik kummituslinn, eriti Wood­wardi kant. Öösiti oli seal täiesti vaikne, puudusid baarid ja restoranid.“ Milline on sinu Detroit?

Olin esimest korda Detroitis 2013. aasta veebruarikuus just enne suurt juulikuist pankrotti. Sattusin Detroiti puht uudishimust, kuna olen üles kasvanud Itaalia autotööstuse linnas Torinos. Minu isa töötas Fiati tehases üle kolmekümne aasta. Detroitis tahtsin näha oma kodulinna Ameerika versiooni. Leidsin eest mitte ainult ettearvamatu, vaid ka eksitava keskkonna. Mäletan, et püüdsin lennujaamast leida linnakaarti, aga see oli lootusetu. Detroit on ehitatud autoga liiklemiseks, kuid autode hulk on järsult vähenenud. Sellest hoolimata läbib linna palju kiirteid ja kõnniteed puuduvad. Just see koondas mu tähelepanu, kuna hakkasin märkama sissetallatud radu, mis läksid diagonaalis üle alade, kus enne olid olnud majad. Kummalisel kombel meenutas selline ruumikasutus Torino mägist maastikku ja linnaruumis eksperimenteerimist. Eneselegi üllatuseks taipasin, kui konstrueeritud on meie liikumistrajektoor ja käitumismustrid avalikus ruumis, kus arvame, et meil on vabadus otsustada. Sellest ajast saati olen pühendunud kogukondadele ja kohtadele, kus käitutakse ette antud reeglitest sõltumatult.

Itaalias tekkis tunne, et ühiskond kannab kõigi eest hoolt ega vea alt. Teisest küljest: ei lase ka kõrgustesse lennata, vaid hoiab kusagil keskel. Detroitis aga tuntakse ennast üksiku hundina ja kõik sõltub endast. Detroit on kui suur elusorganism, mis ühel ajaperioodil kukkus läbi, kuid õhus on tunda hasarti, mis aitab anda linnale uue hingamise.

Francesca Berardi on pühendunud kogukondadele ja linnaruumi kohtadele, kus käitutakse reeglitest sõltumatult.

Matthieu Torres

Oma raamatus osutad sellistele Detroitile iseloomulikele nähtustele nagu vaikus, putukate sumin ja tähed. Neid väärtusi oskavad eestlased hinnata, lisaks on ka meil siin palju tühjust. Kuidas arendada linna nii, et jääks ruumi loodusele?

Esimest korda Detroitis olles elasin alguses ühe noorpaari juures, kes viis täide oma Ameerika unistust – kõigepealt ostsid kaubiku, siis sõitsid Detroiti, kus said endale 5000 dollari eest majakese, seadsid sisse paar töökoda ning teenisid elatist disainesemete ja -riiete valmistamise ja internetimüügiga. Hämmastav, kuidas tehnoloogia- ja internetiajastul lasti neil elada tõelist maaelu.

Loodus- ja tehiskeskkonna huvitavaks näiteks on New Yorgi taarakogujate kogukond, kellega praegu töötan. Nad on üles ehitanud terve omaette võrgustiku. Seda võib pidada linnast väljaspool asuvaks, kuid samal ajal on see linna toimimiseks määrava tähtsusega.

Kontrollitud ja kontrollimatu linnaruum on huvitav. Kuidas luua ruumi või platvormi, kus tuntakse end vabalt ja mugavalt, kuid samal ajal ollakse innustunud käivitava jõuna? Kui tähtsad on reeglid? Kas neid tuleb järgida või rikkuda?

Detroit on nagu inimene, kes halbadel päevadel ei suuda enesegi eest hoolt kanda, aga parematel päevadel jääb energiat üle, et ka teiste eest hoolitseda. Seal on tunda teatud uhkust või eneseteadlikkust ja see aitab luua ka tugeva kogukonna. Detroitlased usaldavad vaid iseennast. Aastakümneid oldi korrumpeerunud süsteemi ohvrid, tuli ette olukordi, kus kool suleti keset kooliaastat ilma igasuguse etteteatamiseta. Nad nägid oma tagahoovis ja naabruskonnas kolmandat maailma.

Kuidas kirjeldaksid detroitlasi? Tundub, et su peamine töömeetod nii kunstniku, ajakirjaniku kui ka uurijana on suhtlemine.

Detroitlasi on raske määratleda, sest üldistamisel pole mõtet. Mind võlus kõige rohkem nende eneseorganiseerimisvõime kui vastupidavuse vorm. Kuid tuleb tunnistada, et kohtasin vaid selliseid detroitlasi, keda kohtab valge uudishimulik eurooplane. Kui oleksin teistsugune, kohtuksin teiste inimestega ja ka arusaam linnaelanikest oleks teistsugune. See on delikaatne teema, sest „teisest“ rääkides luuakse automaatselt mingi narratiiv. Arvamuste paljusus on teretulnud, sest identiteedi konstrueerimine toimub infovahetuse käigus. Arvan, et detroitlased tahavad ennast positsioneerida, identifitseerimise kaudu saadakse enesest teadlikumaks ja seeläbi tugevamaks. Narratiivi loojad peavad meeles pidama, et see põhineb suures osas nende enda olemusel ja kogemusel.

Töötad New Yorgis taarakogujatega. Kuidas sa neid uurid? Kas kasutasid samu meetodeid ka Detroitis?

Detroitis ei olnud kindlat meetodit, kuulajana püüdsin mitte mõelda lugusid ette peas valmis. Märkmete ja intervjuude tegemise asemel püüdsin lugusid leida. Taarakogujatega veetsin aasta otsa kõik laupäevad koos, et aru saada, millised on nende liikumisteed jms. Samal ajal meenutasin neile pidevalt, et olen ajakirjanik ja töötan ülikoolis. Ma ei tee kunagi vahetuskaupa ega too raha mängu. On ülioluline, et säilitaksin oma rolli kuulaja ja uurijana, mitte abistajana.

Kas sul on oma Detroiti tuleviku visioon?

Linna taassünni üle arutledes tuleb entusiasmiga ettevaatlik olla. See tuhast tõusmine leiab aset siiski vaid osa inimeste ja linnaruumiga. Detroiti puhul on see tekitanud osa kogukondade puhul veelgi suurema eraldatustunde kui varem. Gentrifikatsioon on elu loomulik osa: inimesed liiguvad ühest kohast teise, võtavad need üle ja hakkavad oma äranägemise järgi ümber kujundama – tegemist pole ilmtingimata halva nähtusega. Küsimus on, kuidas olla tegelikult kohal ja suhestuda varem olnuga. Loodan, et Detroitis leitakse alternatiiv tavapärasele gentrifikatsioonile, kus kunstnikud loovad ihaldusväärse elukeskkonna, mille tagajärjel üürihinnad tõusevad ja kohalikud elanikud on sunnitud lahkuma.

Tuled peagi Narva. Kuidas plaanid avastada linna, kus sa varem ei ole käinud?

Esiteks ostan endale kohe kaardi. Loen ja uurin eelnevalt palju, kirjutan üles kõik nähtused, mis mind huvitavad ja püüan leida inimesi, kes aitaksid neid mõista. Narva puhul huvitab mind fenomen, kus linnast kujundatakse justkui kultuuriga eksperimenteerimise laboratoorium. Samal ajal Narva elanikkond räägib ja mõistab pigem naaberriigi keelt.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht