Linnafarmimoodul

Mari Rass, Arhitekt Must

Damien Chivialle: „Disainer peab oma ideesse uskuma.”EKA arhitektuuriosakonna avatud loengul esinemas käinud Damien Chivialle on Põhja-Prantsusmaalt, Normandia maapiirkonnast pärit tootedisainer, kes töötab Pariisis ja disainib enamasti merekonteineritest objekte. Mõned neist on jäänud paberile ja on osalt funktsionaalsed kunstiprojektid, kuid tema tuntuim ja värskeim projekt on jätkuvalt töös eksperimentaalne farm, nn linnafarmimoodul (UFU ehk Urban-Farm-Unit).

Võitlus orgaanilise toidu eest
„Ühendus maa ja linna vahel on kõikjal maailmas kadumas. Pariisis jõuab kõigest 30% farmide värskest kaubast tarbijateni ja see on suur probleem. Farmid jäävad Pariisi kesklinnast üle 30 kilomeetri kaugusele. Igal hommikul toovad kaubikud linna toitu, seisavad ummikutes ja sõidavad õhtul tagasi. Nii saastatakse õhku, transpordikulu on kohutav ja suur osa toidust rikneb ikkagi,” selgitab Chivialle. Lahenduseks pakub ta UFU, mis kujutab endast merekonteinerit, mille peal on kasvuhoone. Konteineri sisemus sobib hästi kaladele, need tahavad nimelt elada pimedas. Kalu ja taimi ühendab teadlaste välja töötatud akvapoonika: vesi ringleb suletud süsteemis, bakterid muudavad kalade väljaheited teises paagis mineraalideks, mis on väetis taimedele. Vesi filtreerub läbi taimede ja puhas vesi jõuab tagasi kaladeni.
Mõte saigi tegelikult alguse hoopis kaladest, mitte köögiviljade kasvatamise plaanist. „2011. aastal tehtud uuringu põhjal selgus, et üle poole kaladest meie toidulaual pole püütud vabast loodusest, vaid on pärit kalakasvandustest. See tekitas huvi kasvatada kala linnakeskkonnas ja sealt hakkas arenema ka mõte terviklikust süsteemist – urbaansest orgaanilise toidu masinast viieteistkümnel ruutmeetril,” ütleb Chivialle. Tänaseks on üks UFUdest eksisteerinud juba aasta ning on selle ajaga tootnud 200 kilo vilju ja 60 kilo kala.
UFU-t on ka palju kritiseeritud ja Damien Chivialle tunnistab, et põhjendatult: „Inimesed leiavad, et suurlinnade õhk on reostatud ja seal kasvatatud toit pole söödav. Lisaks sellele pole UFUs kasvatatud toit päriselt orgaaniline: suletud süsteem on üles ehitatud ringlevale veele ja kalade väljaheidetest saadavale väetisele.” Seetõttu eelistavad inimesed ikkagi ümberkaudsete farmide toitu konteiner-kasvuhoones kasvanud tomatite ja saastunud keskkonnas elanud kalade asemel. Tagasilöökidest hoolimata kohandab Chivialle UFUt jonnakalt linnakeskkonnaga.

Mõelda tuleb kasti sees
Damien Chivialle’i firmamärk Cootainer paigutub kunsti ja tööstuse vahepeale, eesmärk on jõuda maksimaalse tulemuseni minimaalsete vahenditega. „Mulle meeldib peaaegu olematu disain. Minimaalsete vahenditega võib ära teha palju ning see tundub ühiskonnale sageli vastuvõetavam. See põhineb mu enda kogemusel: üks mu esimesi loomingulisi tellimusi näitas, et disainitud objekt peab olema mõõtudelt niisugune, et see mahub konteinerisse. See kitsendas minu lennukaid ideid ja ma pidin kohe algusest peale arvestama millegagi, mis ei olnud otseselt disaini osa. Selliseid nõudeid tuleb disaineri töös alati ette ja nii otsustasingi juba algusest peale hakata tööle standardmõõtudega ning jõudsin kiiresti konteineri kasutamiseni. Konteiner annab mulle teatava kindluse ja südamerahu – need on minu raamid, mille sees on vabadus. Konteinerisse saab pakkida kasvuhoone, infopunkti, kohviku, garaaži, kaupluse või eramaja,” selgitab Chivialle.
Ja jätkab: „Merekonteineri kasutamine linnakeskkonnas seisvaks UFUks oli üks loogilisemaid samme: see on piisavalt suur ja raske, seda ei saa niisama lihtsalt minema viia, see on mõlkimiskindel ning kasvatatud toit on seal kindlalt suletud ja turvalises kohas.”
Konteinerid on konstruktsiooni poolest stabiilsed, neist saab kiiresti üles ehitada mis tahes vajaliku mahu. Need läksid moodi seetõttu, et neid oli mingil ajal palju saada, need seisid sadamates tihti kasutult ja tühjana ning ootasid hävitamist, sest kaubad tulid konteineritega Aasiast, kuid Euroopa ei saatnud neid samas mahus tagasi. Disainerid, arhitektid, kunstnikud, kes need kasutusele võtsid, pakkusid inimestele kiirelt ja odavalt vajaliku tulemuse ning said end seejuures reklaamida keskkonnasõbralike taaskasutajatena. Tõsi, tänaseks on konteinerite taaskasutus minetanud endise hoo ja nende populaarsus on kahanenud. „Konteinereid on nüüd juba palju raskem leida kui siis, mil alustasin disainerina. Siiski jätkan nende kasutamist,” on Chivialle kindel.
Chivialle loob süsteeme, kus kõik põhineb laialt levinud moodulitel: „UFU projektis on lisaks konteinerile kasutatud standardmõõdus tellinguid: nendest on tehtud taimedele mõeldud riiulid ja kogu ülejäänud konteineri funktsionaalne sisustus. Majanduslikus mõttes on oluline pöörata tähelepanu ka sellele, mis saab pärast objekti eluea lõppu. Mida vähem seda disainida, seda kergem on seda uuesti müüki panna või millekski muuks muuta-kasutada. Spetsiifilisema disainiga objektid on liiga jäigad,” arvab Chivialle.
Ta peab tähtsaks idee rakendatavust ja igapäevaellu jõudmist: „Disainerina ei meeldi mulle töötada utoopiliste mõtetega, mis jäävad vaid paberile – neil pole mingit tähtsust. Realiseerimata kavandid ei jää meelde, need tekitavad pigem negatiivse hoiaku disaineri töö vastu. Mõttemaailma muutmiseks on inimestel tarvis väljamõeldut näha, katsuda ja kogeda,” pakub Chivialle. Ta usub pisilahendustesse, kohalikesse eksperimentidesse ja tasuta teadmiste jagamisse. Nende vahenditega loodab ta muuta linnu, kujundada ümber toiduainete tootmise ja tarbimise. UFU peaks seega olema universaalne, odav, lihtne ehitada ja kõigile kättesaadav kõikjal maailmas. Seejuures tõdeb Chivialle, et UFUga on veel palju tööd: „Lootsin Lissabonis kasvuhoone avada, aga seal polnud seda vaja: ruumi on mägises linnas piisavalt ja inimesed kasvatavad toitu vajadusel hoopis oma aias. Näiteks siin Tallinnas pole see võimalik (lisaks muudele põhjustele) ka sellepärast, et ilm seda ei soosi. Aasia suurte linnade jaoks tuleks UFU disaini muuta. Materjalid on teised, ka konteineri kasutamine ei ole põhjendatud.” UFUt ei taha omaks võtta aga ka selle kõige loomuomasem keskkond – Kesk-Euroopa suurlinnad.
Võib-olla peaks loobuma konteinerite mõõtkavas mõtlemisest ja võtma ette suuremad probleemid ja suuremas mahus? Näiteks leidma koha suuremale linnafarmile või üritama maad ja linna taas ühendada? „Linna ja maa ühendamise projektidega olen katsetanud: tegin näiteks ettepaneku koguda toit farmidest kokku ja tuua see linnasüdamesse ühekorraga. Leian, et disainerina ei saa ma lahendada nii suuri probleeme, kui sooviksin – tegutsen üksnes väikses mõõtkavas. Suurtes linnades nagu Pariis käivad asjad eriti aeglaselt ja inimesed ei salli suuri muutusi,” rõhutab Chivialle.

Toimib vaid kunstiprojektina
Ükski nii-öelda klassikaline tellija pole Chivialle’i projektideni veel jõudnud. Siiani on ta ise oma projektide tellija, disainer ja ehitaja: „Disainer peab oma ideesse uskuma ja võtma riski ning ehitama projekti lõpuni kas või oma raha eest. Nii saab veenda inimesi asja vajalikkuses ja headuses,” ütleb Damien Chivialle. „UFUga alustasin juba 2010. aastal ja tegelen sellega siiamaani. Loomingule saan pühendada vaid kolm protsenti ajast, sest ülejäänu kulub kõigele muule – raha pean teenima teiste asjadega –, see on karm reaalsus.” Konteiner-kasvuhoone on Chivialle valmis ehitanud Brüsselis, Zürichis ja Berliinis. Kõik kolm on valminud kunstiprojektidena, Brüsselis näiteks nn artefaktifestivali raames („Artefact”). Näib, et UFU jääb vägisi diskussiooni ja tähelepanu tekitavaks kunstiprojektiks, millena ta ju loodigi – Chivialle on pigem kunstnik kui disainer. Ta on tüüpiline Euroopa noore põlvkonna esindaja, kes üritab maailma muuta oma maailmavaatest lähtuvalt. Jõukamad ühiskonnad lubavad jätkata tal oma valitud teed tagasilöökidest hoolimata, ilma et ta peaks alla andma turu reeglitele ja publiku soovidele. Võib-olla sunnib vaesus meid reaalsusega rohkem arvestama?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming