Linn kui looduse pelgupaik

Matthew Gandy: „Poliitikud pole just väga huvitatud linnalooduse huvitavusest või olulisusest, sest ka kõige huvitavamal linnaloodusel pole mingit rahalist väärtust.“

HELEN SOOVÄLI-SEPPING

Matthew Gandy on urbanist, kes kirjutab linnadest, maastikest ja loodusest. Teda peetakse praegusaja üheks olulisemaks linnadest kirjutajaks, kes ühildab elegantselt ökoloogia ning urbanismi- ja arhitektuuriteooriad. Aprilli lõpus pidas ta loengu kunstiakadeemia urbanistika konverentsil „Arhitektuur, loodus ja andmed – keskkonnapoliitika“ („Architectures, Natures & Data: The Politics of Environments“). Siinkohal tuleb juttu sellest, mis on linnaloodus, miks armastavad poliitikud taristuobjekte ning milline on Tallinna ruumipotentsiaal.

Olete uurinud looduse ja linna suhteid üle 15 aasta. Mis teid selle teema juurde tõi?

Kasvasin üles Londonis, kus oli palju kasutamata ruumi, sealhulgas ka sõjaajast jäänud n-ö pommiauke. Need olid otsekui väikesed oaasid linnasüdames, tulvil taimi, putukaid ja linde. Loodus, eelkõige linnaloodus, huvitas mind juba väga väikesest peale. Mind paeluvad ka botaanika ja entomoloogia. Käsitlen loodust teaduslikust vaatevinklist, kuna olen väga huvitatud ökoloogilistest, taksonoomilistest ja epigeneetilistest argumentidest, kuid mind huvitavad ka kultuuriajalugu ja ikonograafia. Ma püüan loodusele läheneda iga nurga alt.

Olete käsitlenud looduse mõistet taristu mõiste kaudu. Milline on taristu roll linnaruumis ja kuidas on muutunud selle tähendus viimase mõnekümne aastaga?

Taristut on kasulik mõtestada mitmel tasandil: see võib olla artefakt, torude kogum või tehnoloogiline võrgustik, kuid seda võib mõista ka omamoodi regulatiivse või institutsionaalse mänguruumina linnaruumis. Eristada tuleb tingimata materiaalset ja mittemateriaalset taristut. Ka interneti juurde – mõnede silmis on see küll justkui mingi eeterlik, hõljuv dimensioon, millegi pilvesarnase ligiolek linnaruumis – kuuluvad ometi vägagi füüsilised atribuudid: sumisevad serverite ning kaablite read, seadmete tooraine saamiseks haruldaste maavarade kaevandamine, mis põhjustab geopoliitilisi pingeid, jne. Kõik need asjaolud on omavahel seotud. Mingis mõttes on „infrastruktuurist“ saanud „nüüdisaegsuse“ sünonüüm ning mõnikord kasutatakse üht sõna lausa teise asemel. Infrastruktuuri esteetika on seotud ka meie arusaamisega linnast. Taristu võib olla ka midagi muutlikku, kui käsitleda seda linnaruumis liikumise kaudu, näiteks vaatena auto- või rongiaknast. Vaadata võib ka läbi lennukiakna – veel üks viise, kuidas metropoli vaade meile avaneb. Seega, infrastruktuur toimib üheaegselt mitmel tasandil.

Matthew Gandy: „Tallinn on väga põnev ebatavaliste marginaalsete kohtade ja nende kultuuriliste vormide tõttu.“

Londoni ülikooli kolledž

Miks on nii, et poliitikute arvates on materiaalne taristu justkui mingi võluvits, mis tõotab tuua parema tuleviku? Enne valimisi lubavad poliitikud alati ehitada uusi teid ja ka munitsipaalpoliitika keerleb alati parema materiaalse taristu ümber.

Ma arvan, et asi ongi osalt selles, et taristu märgib justkui nüüdisaegsust. Düsfunktsionaalses taristus nähakse tõsist haigust, mille sümptomid on mõranenud kõnniteed, maanteeaugud ja ühistranspordivõrgu häired. Kõik need nähtused näivad viitavat fundamentaalsele kriisile avalikus sfääris. Kuna taristu on avaliku sfääriga nii tihedalt seotud, saavadki need küsimused poliitikas esile tõusta. Avalikus sfääris on majanduskriis düsfunktsionaalsetes või hooletussejäetud taristusüsteemides väga selgelt välja joonistunud. Oleme seda neoliberalismi tingimustes viimase 15 või 20 aasta jooksul näinud. Põhja-Ameerika on siin hea näide: taristust, mis on pidevalt avalikkuse tähelepanu all, on saanud omamoodi poliitiline lakmuspaber.

Raamatus „Ruumi kude: vesi, modernsus ja ettekujutus linnast“ („The Fabric of Space: Water, Modernity, and the Urban Imagination“) väidate, et vesi on linna muutumises võtmetähtsusega element nii füüsilises, intellektuaalses, sotsiaalses kui ka kultuurilises mõttes. Linnas on vett enda ümber üsna raske ette kujutada – vesi on loodus. Vesi on miski, mida me joome, midagi endastmõistetavat, kui see kraanist jookseb. Mil määral on vesi meie ellu sulandunud ja linnamaastiku osa? Kuivõrd on see element seotud meie igapäevaeluga linnas, kui me seda ei näe?

Kui räägitakse linna ainevahetusest, siis peetakse silmas inimkeha ja linnaruumi suhet. Linnaelu edenemiseks on vaja keerukaid tehnilisi võrgustikke, sealhulgas veevarusid ja reoveevõrku.

Kas saame sellest veest, mida me iga päev ei näe, kuid mis voolab torudes, rääkida kui loodusest? Kuidas seda vett mõtestada?

Looduse mõtestamiseks on mitu viisi, aga kui rääkida linna infrastruktuurist, siis siin on tegemist looduse ümberkujundamisega linnalooduseks. Eesmärk on looduse toormaterjali ja keerukate sotsiaalsete, kultuuriliste, poliitiliste ja ajalooliste aspektide süntees.

Selleks et saaksite keerata kraani lahti ja täita klaasi veega, on tarvis tervet rida erakordselt keerulisi protsesse, selle taga on ka linnaruumi kujundamise pärand. Inimesed tegelikult ei mõtle sellele. Ja arvatavasti ei osataks teile seletadagi, kust õieti kraanivesi tuleb, mida sellega on tehtud ja mis saab kasutatud veest. Kõik see on osa varjatud tehnovõrgu keerukast kellavärgist. Tuleb mõelda, kuidas tõsta linnakodanike teadlikkust loodusest ja tehnovõrkudest, et tekiks ökoloogiliselt mõtlev kodanikkond, kes tõepoolest süveneb neisse küsimustesse.

Berliinis korraldati hiljuti referendum, kas võtta veevärk tagasi avalikku omandisse või mitte. Asi oli tegelikult mures vee hinna tõusu pärast. Muret tunti vee kvaliteedigarantiide pärast, aga poliitilisel tasandil ka demokraatliku arutelu puudumise pärast linnapoliitika tähtsates küsimustes. Rahvast oldi justkui võõrandunud. Sündis liikumine nimega Wassertisch (ee Veelaud). Algatati poliitiline kampaania, mille tulemusel tekkis rohujuuretasandi liikumiste ja aktivistide koalitsioon, kes suutis linnarahvast oma seisukohtades veenda. Tegemist oli laiahaardelise kampaaniaga, mille eesmärk oli informeerida elanikke avalike teenustega seotud raamatupidamislikest protseduuridest jms. Mõnes mõttes oli vee avalikku omandisse tagasitoomise algatus ka inimestele võimaluse andmine informeeritud arvamuse kujundamiseks, kodanike ekspertideks saamise liikumine. Sellega tõsteti ökoloogiline ja tehnoloogiline kodanikuteadlikkus kõrgemale tasemele. Kas sellist aktsiooni on võimalik korrata mujal või teistes linnades, on küsimus, kuid mulle teeb rohkem muret see, et tehnoloogiapoliitika on suuresti jäänud väga algeliseks.

Berliinis toimus samalaadne referendum ka elektri- ja energiaküsimuses. Ettepanekud lükati siiski napilt tagasi suuresti linnaametnike poliitiliste trikkide tõttu, nagu hääletamispäeva valik ning arutelude läbiviimise viis. Arvan, et see referendum lõi siiski linna- ja keskkonnapoliitikas väga huvitava pretsedendi.

Paljudes linnades, eriti lõunamaadel, valitseb tõsine taristukriis. See ei puuduta ainult veevarusid, vaid ka reovett, terve rida probleeme on seotud tehnovõrkude moderniseerimise, ligipääsetavuse ja teenuste kvaliteediga. Probleeme on ka põhja pool. Näiteks Londonis on lõhkenud mitu suurt veetoru, mis on põhjustanud veevarustuse häireid, raskusi on linna veetorustiku hooldamisega. Londoni veevärk on erastatud ja korduvalt ühtede aktsionäride käest teiste kätte üle läinud, mis tähendab, et asjast huvitatud isikud on jäänud eemale, omanikud püüavad avalikust teenusesüsteemist kasu lõigata, kuid ei investeeri selle hooldusse. Niisiis võime öelda, et London on veetaristu kriisi kujukas näide. Ka paljude Põhja-Ameerika linnade taristuvõrk on väga halvas seisukorras. Taristu moderniseerimine, küsimus, kuidas seda teha ja kes selle eest maksab, on suur poliitiline probleem.

Võib kergesti juhtuda, et linna veevärk satub mõne rahvusvahelise ettevõtte omandisse. Linnakodanikud ei pruugi sellest aga midagi teada ega oska ka karta, mida see võib endaga kaasa tuua.

Nii see juba ongi. Londonis on inimestel väga raske aru saada, kes on nende veevärgi tegelik omanik. Mõnes linnas sõlmitakse lepingud 25 aastaks või kauemakski, nõnda et inimestel pole mingit valikuvõimalust terve inimpõlve vältel. Kui keegi tahaks sellise eraõigusliku lepingu tühistada, siis see on äärmiselt keeruline ja kallis.

Teine ilmekas näide Ühendkuningriigi Sheffieldi linn, mis sõlmis tänavahoolduse pikaajalise lepingu hispaanlastest omanikele kuuluva ettevõttega. Esimese asjana hakkasid nood puid maha raiuma, sest linnapuude eest hoolitsemine on väga kallis lõbu. Enamik linnu on ka drastiliselt vähendanud inimeste arvu, kes hooldavad tänavatel kasvavaid puid. Tuhanded inimesed protesteerisid puude maharaiumise vastu, paljud arreteeriti. Linnapuud on tõesti kallis loodus, sama lugu on hooldusmahuka linnamaastikuga. Hooldusettevõtte eesmärk on ju kasum, ilma puude ja linnalooduseta on seda lihtsam teenida. See on kõnekas näide linnalooduse ja kapitalistliku urbaniseerumise pingevälja kohta.

Rääkisime torudes voolavast veest. Milline on aga avatud veekogude roll maastikus? Kuidas tajutakse linnas avatud veekogusid? On siin põhja-, lõuna-, lääne- või idapoolsete rahvaste puhul erinevusi?

Võime öelda, et vett pole linnas kunagi piisavalt ehk peamine kitsaskoht on veega varustatus, kuid üha enam näeme ka seda, et vett on liiga palju – aina sagedamini tabavad linnu üleujutused. Näiteks Lõuna-Londonis on tekitatud alasid, mis kannatavad perioodilist üleujutamist. See on osa üleujutusevastasest süsteemist.

Aga kuidas jääb avatud veekogude esteetilise aspektiga?

Võib väita, et linna rannajoon on läbi teinud fundamentaalse muutuse: looduslikust rannast on saanud industriaalsed, betoonkallastega sadamad. Veekogude esteetikas mängivad väga olulist rolli paigad, kust avaneb vaade jõele, merele, järvele või rannikule. Rannikust ja vee ääres ajaveetmisest on saanud kuum arutlusteema. See toob endaga kaasa mitmetahulise ja sageli keeruliseks kujuneva arutelu selle üle, kust võetakse uusarendusteks raha, mil määral toimib selle uue atraktiivse ruumi valmimise üle demokraatlik kontroll või järelevalve, kellele neid uusi ehitisi või ruumi rajatakse. Inimese ja linnaruumi keerulise suhte toovad rambivalgusesse just linnasisesed vee ääres toimuvad muutused.

Kuidas käsitleda linnamaastikus purskkaeve? Need on ju omamoodi hübriidloodus. Kas on märgata mingit purskkaevude taastulemist Euroopas või kusagil mujal?

Olen märganud mõningaid kummalisi väike-veemänge, näiteks hotellide fuajees. Mumbais võite näha skulptuuri, kust voolab välja veekardin, mis peegeldub fuajee klaaspindadelt. Veepuuduse kontekstis võivad sellised veemängud olla ekstravagantse raiskamise ilmekas sümbol.

Samuti olen kriitiline hiljuti tekkinud rohelise seina ehk ruumisisese vertikaalhaljastuse trendi osas. Need pakutakse välja ökoloogilise disaini või ökoloogilise arhitektuurivormi pähe ning mõnikord kasutatakse valikuliselt nende propageerimiseks teaduslikke argumente. Kuid need elemendid on mitmes mõttes problemaatilised, sest need pole mitte ainult vee-, vaid ka energiamahukad. Suuresti on tegu esteetilise pinnaviimistlusega, mis ütleb linnaruumi ökoloogilise dünaamika kohta õigupoolest väga vähe.

Tuleme nüüd taristu juurest looduse juurde. Kuidas saaks poliitikuid veenda, et linnas pole oluline vaid infrastruktuur, vaid ka looduse arendamine ja hooldamine? Kuidas veenda poliitikuid, et linnaloodus on tähtis?

See on keeruline ülesanne. Suurel osal kõige huvitavamal linnaloodusel pole mingit rahalist väärtust: see vohab marginaalsetes paikades, kus elujõulised ökoloogilised kooslused pakuvad kõige suuremat huvi teadusele. Need on sellised paigad, kus saab eksperimenteerida ja koguda teadmisi linnaökoloogia ning linnakultuuri kohta. Paradoksaalselt saab selliseid asju uurida just seal, sest need kohad pole üldsuse arvates olulised, need on hooletusse jäetud ega puuduta linna ärihuve. Poliitikud pole enamasti just väga huvitatud keerulistest põhjendustest ja argumentidest linnalooduse huvitavuse või olulisuse kohta.

Millist rolli mängib linnaloodus linnakodanike argipäevas? Mille poolest on linnaloodus oluline linnale?

Funktsionaalse aspekti kõrval oleme juba rääkinud näiteks üleujutusohu leevendamisest või puhkusest. Linnaloodus on eluliselt tähtis avastuste tegemiseks või isegi võlutud saamiseks.

Ei saa tõsta inimeste ökoloogilist teadlikkust, kui nad loodusega kokku ei puutu. Radikaalset bioloogilise mitmekesisuse poliitikat ei saa rajada telesaadetele või ajakirjas avaldatud fotodele. Ma arvan, et kliima soojenemise ja bioloogilise mitmekesisuse küsimustesse hakatakse tõsisemalt suhtuma ainult siis, kui kogetakse loodust vahetult: katsudes, haistes ning kuulates ja kuuldes. Linnaloodusest tuleb mõelda kui ruumi kogemise viisist, mis teravdab kõiki meeli.

Tallinnal on jalutamiskultuuris väga eriline koht. Vihjan siin Andrei Tarkovski „Stalkerile“. On inimesi, kes tulevad Tallinna justkui palverännakule: „Stalkeri“ marsruuti taaselustades läbitakse post­industriaalsed piirkonnad. Jalutasin need ka ise läbi. See on äärmiselt huvitav fenomen, mis kätkeb endas postindustriaalse ruumi ja maastike nostalgia elementi. Mis puutub 1970. aastate tarkovskilike maastike taaselustamisse, siis tuleb tõdeda mõningase kahetsusega, et nii mõnigi neist paikadest on nüüdseks kadunud või saanud teistlaadse modernsuse osaks. Mõnele entusiastile pakub sellele vaatamata põnevust arheoloogi kombel selle filmi jälgedes astuda. Tallinn on linnana väga põnev just ebatavaliste ja marginaalsete kohtade ja nende kultuuriliste vormide tõttu.

Kuidas seda tarkovskilikku maastikku kaitsta? Kas peaksime need muinsuskaitse alla võtma?

Ma arvan, et sellega rikuksite need paigad. Te peaaegu soodustate juba praegu diskreetselt nende alternatiivsete marsruutide taaselustamist, lubate neil olemas olla. Ma ei ujutaks neid üle bürokraatide heakskiiduga. Need paigad kuuluvad kokku Tallinnale omaste kultuuriliste ressursside ja Tallinna elanikega. On väga huvitav, et mõni film või romaan suudab panna nii palju asju ühte hetkesse. Kui mõtleme Hongkongile, siis meenub näiteks Wong Kar-wai film „Armastuse tujus“ („In the Mood for Love“, 2000). Ühelt poolt on see lihtsalt kultusfilm, teiselt poolt on seal seostatud eluviis ja linna esteetika sellisel moel, mida sotsiaalteaduse sõnavaraga iial ei saavuta.

Mida me üldse mõtleme linnalooduse all? See on ju midagi enamat kui lillepeenrad kannikeste, tulpide ja nartsissidega, kuigi just seda me tavaliselt loodusena linnas tajume. Paljud väidavad, et loodus on elamiskõlbliku linna oluline koostisosa: mida enam loodust meie ümber on, seda mõnusam meil siin on. Kas rohkem loodust linnaruumis on miski, mille poole püüelda? Või peaksime olema selles osas kriitilisemad?

Linnaloodus on mitmekesine. Meil on pargid ja aiad, tänavahaljastus, isetekkeline haljastus, läbimõeldud kujundus ja disainielemendid. Selle hulka tuleb arvata ka need linnaserva looduse poolmetsikud fragmendid, millest saavad mõnikord kaitsealad. Londonist ja Berliinist on tuua näiteid paikadest, mida kaitsti ehitamise eest ning millest on nüüdseks saanud pargid.

Uurisite ühe oma projekti tarbeks ka Tallinna. Millised on teie esmamuljed Tallinna loodusest, ka nendest mahajäetud, vahepealses seisundis aladest? Milline on nende paikade roll Tallinnas?

Tallinn sarnaneb mõneti aastatetaguse (20 või rohkem aastat) Berliiniga. Siin on ikka ruumi ja võimaluste maa tunne. Tallinnal on tegelikult unikaalne võimalus mõelda loovalt, mida võtta ette nende tühjade või postindustriaalsete paikadega. Sellest võib välja kasvada radikaalne ökoloogiline plaan, mis hõlmab näiteks seda, kuidas luua ruum, kus inimestel on hea olla, aga ka seda, kuidas esile tõsta linnamaastiku unikaalsed esteetilised või ökoloogilised omadused. Väike näide: käisin jalutamas kesklinna lähedal Paljassaare soos, kus kuulsin muu hulgas hüüpe. Selline akustilis-ökoloogiline kogemus siinsamas kesklinna külje all on ülimalt ainulaadne ja märkimisväärne.

Berliini avalikku ruumi ja maastikku iseloomustab natuke teistsugune kultuur. Metsik linnaloodus on ühtlasi vabaduse ja kehaliste vajaduste välja­elamise sümbol. Londonis on paiguti linnahaljastusest kõrvaldatud põõsad ja alustaimestik. Selle teo eesmärk oli ennetada põõsastes seksimist. Purjus inimesed ega turvakaalutlused ei puutu tegelikult asjasse, asi on järelevalves ja sotsiaalse kontrolli kehtestamises. Ökoloogilisest aspektis on selline teguviis äärmiselt halb, sest põõsad ja alustaimestik on olulised pesitsevatele lindudele ja teistele elusolenditele. Tekkinud on pinge ökoloogilise mõõtme ja sotsiaalse kontrollituse vahel, põrkuvad moraalikontseptsioon ja maastiku­kujundus. Metsikut linnaloodust on hakatud tajuma hirmutava või ebasoovitavana.

Nii nagu vesi on ka õhk meile eluliselt tähtis. Linnad näevad vaeva õhukvaliteedi nimel. Kas olete uurinud ka õhku?

Õhku pole päris kindlasti piisavalt uuritud. Aga ma arvan, et see on kahtlemata linna heaolu kriitiline komponent. Nüüdseks on kogunenud ka uut tõendusmaterjali diisli heitgaaside ja teiste saasteallikatega seotud väga tõsise terviseriski kohta. Ühendkuningriigis palju juttu olnud Londoni õhu väga kehvast kvaliteedist. Loomulikult me teame, et Ida-Aasia kiiresti kasvavates linnades on õhu kvaliteet äärmiselt halb. Kahtlemata liigub õhupoliitika otsustajate prioriteetide nimekirjas ülespoole. Õhust on saamas süstemaatilisema uurimise objekt seoses linnapoliitika ökoloogiliste perspektiivide uurimisega.

Milline on praegu Euroopa linnade kõige põletavam keskkonna-väljakutse? Mida tuleks teha kohe täna?

Konkreetse valdkonna – õhk, vesi, liigiline mitmekesisus – väljavalimise asemel on kõige tähtsam tõsta ja toetada keskkonna-alast kodanikuteadlikkust. Kõige olulisem on tagada kodanike aktiivne sisuline kaasatus ja osalus demokraatlikus keskkonnapoliitika arutelus. See on kõige tähtsam.

Tõlkinud Maarja Kaplinski

Jüri Okas, Objekt Räpinasse, söövitus, paber, 1978. Eesti Kunstimuuseum.

Jüri Okas, Maastik VIII a, ofort, paber, 1989. Eesti Kunstimuuseum.

Jüri Okas, Rekonstruktsioon PH, sügavtrükk, paber, 1975. Eesti Kunstimuuseum.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming