Liitreaalsus ühendab arhitektuuri, linna ja selle elaniku

Antoine Picon: „Ilmselt hakkame elama ruumides, mis ei ole loodud ainult inimestele, vaid ka masinatele. Praegu ju planeeritakse linnasid autode järgi.“

SIIM TUKSAM

Harvardi ülikooli kõrgema disainikooli arhitektuuri- ja tehnoloogia ajaloo professor ning Pariisi silla- ja teedeehituse riigikooli (Ecole nationale des ponts et chaussées) teadusdirektor Antoine Picon pidas Eesti kunstiakadeemia arhitektuuri teaduskonna avatud loengute sarjas 2017. aasta mais loengu „Arhitektuur ja materiaalsus: Vitruviusest digiajastuni“.1 Picon, kes on õppinud inseneriteadust, arhitektuuri ja ajalugu, on keskendunud arhitektuuri ja linnatehnoloogia ajaloole XVIII sajandist tänapäevani. Ta on kirjutanud neli raamatut varamodernse ühiskonna muutumisest tööstuslikuks. Viimasel ajal on Picon oma teadustöös käsitlenud ennekõike seda, millise muudatuse on arvutid ja digikultuur kaasa toonud arhitektuuriteooriasse ja -praktikasse ning kuidas on see mõjutanud linnaplaneerimist ja linna kogemist. Picon on ka Le Corbusier’ sihtasutuse president.

Olete kirjutanud nutilinnadest ja digikultuurist arhitektuuris. Eestlastele meeldib rääkida meie e-riigist ja digiühiskonnast. Digiteenused toimivad tõesti hästi, kuid linnaruumi puhul Tallinnas, rääkimata mujal Eestis, on digilembuse jälgi leida keeruline. Praegu ehitatakse jälle väga palju. Kas virtuaalne maailm peaks selles uuenevas linnapildis kuidagi kajastuma? Milline on digiühiskonna arhitektuur?

See on keeruline teema, sest e-elu ei avaldu linnaruumis väga selgelt. Olen tihti võrrelnud digitehnoloogia tulekut elektri kasutuselevõtuga. Elekter ei muutnud linna vormi nagu autod või trammid, pigem muutus inimeste eluviis, see, kuidas nad linna kogesid ja ruumi kasutasid. Paljud kogevad praegu ruumi nutitelefoni vahendusel. Seega arvan ma, et esimene asi arhitektidele on aru saada, milline on see uus ekraanide ja geolokaliseeritud informatsiooniga liidetud ruumi kogemus.

Lõpuks hakkab muidugi muutuma ka linna vorm. Me oleme alles selle muutuse alguses! Minu meelest peaksime saama üle (linna)ruumilise kompositsiooni kinnisideest. Digitehnoloogiad teevad võimalikuks uut tüüpi komplekssuse, kuigi ei ole ainuke põhjus, vaid muutus on tingitud ka jätkusuutlikkuse ja kliimamuutuste ohjeldamise püüdlustest. Lahenduste leidmisel lisab keerukust seegi, et minu arvates unistatakse võrgustunud linnade ajastul ka väljalülitamisest – sõltumatusest. Nii et ka arhitektuurist tuleb mõelda nii võrgustamise kui ka võrgust väljumise seisukohalt. See omakorda tõstatab ka interjööri küsimuse: mida see endast digiajastul kujutab? Selle suhe eksterjööriga on muutunud: interjööriks võib nimetada ruumi, kus puudub võrguühendus. Mõtlemiskohti on mitmeid. Aga on veel vara öelda, millised digitaalsuse mõjud linnaruumile olema saavad.

Harvardi ülikooli kõrgema disainikooli arhitektuuri- ja tehnoloogia ajaloo professor Antoine Picon.

Erakogu

Mõnes mõttes on Eesti tüüpiline turismi sihtkoht. Tallinna reklaamitakse internetis kui tõelist keskaegset linna. Vanalinn on nagu turistide kogumise taristu, kuhu satutakse digitaalsete võrgustike ja platvormide kaudu. Need tehnoloogiad toovad linnas esile mingid teatud tahud, sh mõned, mis ei pruugi meile ilmtingimata meeldida.

Arhitektid on olnud geomeetrilise vormi lummuses, aga ma ei usu, et see on tulevikus kuigi oluline teema. Praegu liigutakse masintootmise suunas, aga aina olulisem on küsimus, mis suunas me õigupoolest liikuda tahame. Mulle tundub, et võiks liikuda ruumi mõju problemaatika suunas, reageeriva keskkonna poole. Me suudame selliseid keskkondi luua juba praegu.

Internetiühendus on jõudmas kõikjale. Inimestele meeldib mõte, et tööd saab teha suvalises maakohas, kodukontoris. Ilmselt ei ole siiski kuigi tõenäoline, et linnad tühjaks valguvad?

1990. aastatel arvasid inimesed, et digitehnoloogia abiga saavad linnad rohelisemaks. Kui vaadata, mis linnades on päriselt toimunud, siis on juhtmevaba ühenduse aeg olnud ka enneolematu talentide ja teadmiste kontsentreerumise aeg, nt Räniorg, Manhattan, City of London jne.

On mõlemasuunalist liikumist. Siiski, kui ka info liigub välkkiirelt, on ruumilisel tihedusel omad eelised. Ärge unustage, et nutitehnoloogiaga on kaasnenud kinnisvarabuum! Selles mõttes ei ole tehnoloogia hajutatust kaasa toonud.

Linnad tõesti tihenevad. Sellega koos on tõusuteel ka targa linna tehnoloogiate arendamine.2 Kas ka arhitektidel on siin ruumi ja võimalust kaasa rääkida? Või dikteerivad selles vallas suurkorporatsioonid?

Mitte ainult korporatsioonid. Lähemalt vaadates on pilt kirjum. Väga tugevalt on esil igasugused idufirmad, samuti on igal pool maailmas olulisel kohal linnapead ja omavalitsused. Ka nutitelefonidega linlastel on oma roll. Aga vastab tõele, et disaineritel ei ole siiani kuigi palju sõnaõigust olnud. Disainerite jaoks selle ülesande sõnastamine oli mulle nutilinnadest kirjutamisel üks peamisi ajendeid. Ma usun, et arhitekte hakatakse edaspidi rohkem kaasama. Tark linn on aistingute linn, taktiilne linn. Seega on disaini vaja, aga tuleb leppida, et tegu on väga hämmeldava reaalsusega. Oleme aastaid kirjutanud, et mõelda tuleb korraga nii bittide kui aatomite keeles, aga päriselt on nii füüsilist kui ka virtuaalset kujundada vägagi raske. Ükski arhitekt ei ole selleks veel valmis. Me kasutame tarkvara, kuid toodame ikkagi füüsilisi asju. Kuidas disainida selles hübriidreaalsuses, mis muutub järjest valdavamaks?

Kas tehnoloogia, kui seda vallata, võiks arhitektidele olla justkui Trooja hobune, millega arhitektuuri­ideid pragmaatilises nutimaailmas läbi suruda?

Usun, et arhitektuuris on võimalik väljendada oma aja väärtusi ja probleeme, aga ma ei ole kindel, et seda saab teha materiaalsuse kaudu. Linnateema nõuab disaineritelt mõnedest kinnis­ideedest loobumist. Me peame digitaalsele arhitektuurile restart’i tegema! Digitaalne arhitektuur on andnud säravaid monumente, mis on nutilinnade konkurentsis tähtsad, lisavad võrgustatud nüüdislinnale glamuuri. Digiarhitektuuri saavutustel on küll väga vähe pistmist linna koe muutmisega, see ei ole jõudnud igapäevaellu. Uued vormid on kasutamist leidnud boutique’ides, ooperimajades, muuseumides jms. Selles mõttes tuleks digiarhitektuurile läheda teise külje pealt. Ma usun, et digitaaalne tootmine on üks võimalus. Teiseks tuleks tegeleda interjööri ja eksterjööri teemaga. Mida tähendab tänapäeval elamine või asustamine? Digiarhitektuur on siin olnud libekeelne. Selle veidrad vormid ei suhestu alati tänapäeva eluviisiga ega sellega, kuidas muutub tehnoloogia tõttu ruumikasutus. Loomulikult on funktsiooni ja vormi vahel seos, aga digivormid on olnud seotud pigem tarkvara võimalustega: pinda on arvutis lihtsam painutada kui voltida, elemente on lihtsam kuhjata pilvedesse, kui neid mõne muu loogika järgi organiseerida.

Kellele me arhitektuuri loome? Asi ei ole ju maailma päästmises. Tähtis on elamise ruumi kogemus. Herzog & de Meuroni Pekingi olümpiastaadion: konstruktsioon kui ornament.

Dmitry P / Flickr / CC

Kui rääkida elementide pilvedesse kuhjamisest, siis on tänapäeval palju juttu robottootmisest ja sellega seonduvast omamoodi sotsiaalsest liikumisest. Nn diskreetse arhitektuuri (matemaatilises mõttes) liikumise väitel saab arhitektuurist sotsiaalne vabavara. Samal ajal iseloomustab selle esteetikat toosama digiarhitektuuri vormiline komplekssus.3

Ei saa öelda, et digiarhitektuur on surnud. Vastupidi! Aga ma arvan, et tuleb vaadata kaugemale. Ma ei usu seda vabavara juttu. Avan, et peaksime rohkem mõtlema kasutusele. Kellele me arhitektuuri loome? Asi ei ole ju maailma päästmises. Tähtis on elamise ruumi kogemus, milleks võimaluse anname.

Veidral kombel kujundatakse uusi kogemusi, aga ei mõtestata neid. Oma loengus rääkisin materiaalsusest. Väga abstraktsel tasandil vormib arhitektuur kõige paremini mateeriat ja selle kaudu meid. Digiarhitektuuriga on vormitud palju materjali, aga unustatud, et see kujundab ka meid endid, unustatud tegeleda sellega, kes me oleme. Lihtne vastus on, et loome kodu küborgile. Aga millisele küborgile? Kas me tõesti tahame posthumaanset arhitektuuri? Kas me tahame liitreaalsust? Nende küsimustega peab tegelema praegu! Diskreetse arhitektuuri eestvedajad mängivad omi mänge ja teesklevad, et need on väga sotsiaalsed mängud. Lõpuks jääb see aga ikkagi ainult mänguks. Ma ei arva sugugi, et vorm pole oluline, aga see tuleb ühendada suurema pildiga, eluviisiga. See on ka peapõhjus, miks pöördusin tagasi linnaruumi küsimuste juurde. Digiarhitektuur on paradoksaalselt jätnud linna täiesti kõrvale.

Samal ajal on Ameerika Ühendriikide tippülikoolides jõudu kogumas objektorienteeritud ontoloogia4 liikumine, mis viib arhitektuuriobjekti linnaruumist võõrandamise äärmuseni.

Oo jaa! See on tavaline Ühendriikide haigus, mis tabab neid ilmselt seetõttu, et seal ei ole pärandit, selliseid linnu nagu meil. See on nii õnnistus kui needus – meie oleme jällegi oma linnade vangid. Seetõttu oleme aga ka palju tundlikumad. Kuidas saab arhitektuur anda linnale rohkem kui mõned erilised pärlid? Digiarhitektuuri tõttu on tekkinud palju paviljone ja suurepäraseid muuseume, aga mitte midagi vahepealset.

Mainisite ennist posthumaanset arhitektuuri. Kas olete põhjalikumalt uurinud ka tehisintellekti teemasid?

Kas neuronvõrgud ja muu selline? Ma olen tehismõistuse poolt. Ma ei ole just Raymond Kurzweili entusiast, aga usun, et kasvame tehisintellektiga üha enam ja enam kokku. Elame juba praegu algo­ritmide najal. Minu nutilinnade raamatu üks peateemasid on, et linnades hakkavad elama ka teised intellekti vormid peale inimeste. Siin tasub ajalugu meelde tuletada. Linnad ei olnud mõeldud ainult inimestele. XX sajandi alguses oli igas suures linnas tuhandeid hobuseid, nii et linn oli sama palju nii hobustele kui ka inimestele sobiv koht. Ilmselt hakkame elama ruumides, mis ei ole loodud ainult inimestele, vaid ka masinatele mõeldes. Praegu planeeritakse ju linnasid autode järgi. Me peame end nutimasinate tulekuks ette valmistama, aga ma kardan, et me ei ole veel kaugeltki selleks valmis.

Modernismi lõpuks mõistsime, et arhitektuuriga ei saa muuta maailma nii ilusaks, nagu lootsime. Seejärel läks digiarhitektuur aga otse tagasi disainiprotsessi, arvestamata ühiskonnaga laiemalt. Nii oleme nüüd täiesti skisofreenilises olukorras: arhitektuurikoolides on ühes nurgas õpilased, kes tahavad päästa maailma, olla säästlikud jne, teises nurgas aga algoritmilise disaini õpilased. Omavahel nad suhelda ei oska. Ja see on reaalne probleem, sest kõige olulisem küsimus ongi, kuidas need kaks omavahel kokku viia. Ma arvan, et peame taasühendama arhitektuuri, linna ja ühiskonna, kuid ilma tagasi modernismi utoopiatesse ega ka Rem Koolhaasi küünilisusesse langemata. Peame selleks leidma uue mooduse.

Kas nutilinn toob lahenduse?

Ma arvan, et nutikus tuleb laiendada üle linna piiri. Tegelen praegu Pariisi piirkonnaga ja räägin inimestele, et tuleb vaadata laiemat pilti. Ümber Pariisi on metsad, järved ja jõed. Me peame ka selle arvesse võtma. 20 kilomeetri kaugusel Pariisist ollakse hõivatud põllumajandusega, mõnes kohas isegi lähemal. Ei ole mõtet teha linna rohelisi katuseid ja linnafarme – linnafarmi on Pariisi kesklinnast 20 kilomeetrit. Ei ole mõtet hakata Châtelet’s kartuleid kasvatama, vaid kõik peab olema ühtne süsteem. Siin on arengumaad meist ees: näiteks mõnes suures Aafrika metropolis tulevad talupidajad hommikul oma kaupa müüma ja õhtul lähevad koju tagasi. Tihti kasutavad nad nutirakendusi, et teaks, millist hinda küsida.

Eestis on metsalangetamine ja väljavedu praegu tuline teema. Mulle tundub, et puitarhitektuur on üks võimalus väärindada kohalikku puitu ja vähendada seeläbi odava toormaterjali müügi mahtu.

See on igati mõistlik! Isegi Hiinas üritatakse praegu puitu kasutusse tagasi tuua. Hiinas ehitati kunagi peamiselt puidust – praegu on selle osakaal nullilähedane. Jätkusuutlikkuse mõttes on puit ilmselt üks paremaid materjale. Teil on vaja nutimetsandust, mis on nutilinnandusega ühendatud. Erinevus linna ja maa vahel on olemas, aga need on alati koos toiminud.

1 „Architecture and Materiality: From Vitruvius to the Digital Era“

2 Tarkadest linnadest viimasel ajal kuigi palju enam ei räägita, kuna tark linn ei ole üks konkreetne asi, vaid koosneb nutiteenustest. Neid osutavad idufirmad nagu nt Uber, AirBnb, aga ka võrguettevõtted, ühistranspordifirmad jne. Omavalitsuse seisukohalt on oluline, et eraettevõtted varustaksid linna väärtuslike andmetega. Näiteks Instagrammi ja Twitteri avaandmeid linnauurijad juba kasutavad, mh nt EKA arhitektuuri teaduskonna doktorant Damiano Cerrone.

3 Diskreetse arhitektuuri musternäidis on 2017. aasta Tallinna arhitektuuribiennaali installatsioonivõistluse võidutöö, mille autor Gilles Retsin püstitas arhitektuurimuuseumi ette. Töö „Digitaalsed ehitusplokid“ koosneb elementidest, mille disain määrab vormid, mida neist ehitada saab. Installatsioonivõistluse teise vooru esitatud tööde näitus on kuni 4. märtsini vaadata Tartus Kvartali keskuses.

4 Object oriented ontology, liikumise ihufilosoofi Graham Harmani järgi ei ole arhitektuur osa süstee­mist, vaid antisüsteem, erandlik ruum, singulaarsus. See mõttevool on arhitektuuri õpetamisel aluseks mitmetes USA ülikoolides, tuntumatest arhitektidest viljelevad seda suunda näiteks Tom Wiscombe, Hernan Diaz Alonso ja Mark Foster Gage. Enamjaolt on tegu akadeemiliste harjutustega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming