„LIFT11” lõpetab installatsioon „Rada metsas”

Margit Aule

24. septembril avati Kadrioru pargis, „Tallinn – Euroopa kultuuripealinn 2011” programmi kuuluva linnainstallatsioonide festivali „LIFT 11” viimane ja ühtlasi  suurim teos „Rada metsas”, mille autor on jaapanlaneTetsuo Kondo. Tetsuo Kondo linnainstallatsioon „Rada metsas” Kadrioru pargis jaapani aia juures. 24. IX – 22. X, avatud kl 10 – 20. Installatsiooni on rahastanud Jaapani Fond.        Tetsuo Kondo on 36aastane jaapani arhitekt, kelle teadlik valik oli mõne tunnustatud arhitektuurikooli pingi nühkimise asemel kohe praktiseerima hakata. 24. eluaastast töötas ta  Jaapani kuulsas arhitektuuribüroos SANAA, kus osales mitmete rahvusvaheliste avalike hoonete projekteerimisel. 30aastasena otsustas ta teha oma elus muudatuse ja asutas, sel ajal salaja, oma arhitektuuribüroo. 

Kondo, kes oma sõnul kulutab raha pigem heliplaatide ostmisele kui arhitektuuriajakirjadele,  on loomulik talent, lisandub veel erakordne töökus. Tema ja ta büroo kuus arhitekti töötavad seitse päeva nädalas ja enamasti rohkem kui neliteist tundi päevas. Ingliskeelseid arhitektuuriraamatuid Kondo ka ei loe. Võib-olla just sellistest mõneti julgetest ja šabloonivabadest otsustest tuleneb ka tema loominguline omapära. Kondol on läinud hästi: ta on küll seni projekteerinud ainult väikesemahulisi objekte, kuid kõik tema valminud teosed  on leidnud laialdast rahvusvahelist kajastust. 2010. aastal Veneetsia arhitektuuribiennaalile loodud teos „Pilvemaastik” oli biennaali publitseerituim töö ja see oli ka peamine põhjus, miks „LI FT11” meeskond just Kondo Tallinnasse kutsus. „Rada metsas” on arhitektuurne installatsioon, mis on konstruktiivselt innovatiivne ja loob koos ümbritseva pargiga uue poeetilise ruumielamuse. Puude vahel kulgevat 95meetri  pikkust valget teerada kannab painutatud terastoru, mis kannab end ise, nõjatub vaid pisut elavate puude vastu. Konstruktsioonilahenduse on teinud Jaapani insenerid. Installatsiooni asupaik – Kadrioru park – leiti Villem Tomiste süüdatud sädemest. Tomiste kureeritud näituse „11flirti” kontseptsioon, kus Kadrioru lossi loodi 10 kohaspetsiifilist arhitektuuriteost, oli sedavõrd inspireeriv, et sündiski idee üheteistkümnes installatsioon Tomiste  kureeritud näitusega seostada. Kui mitmed „LI FT11” tööd kutsuvad Tallinna äärealadele ja/või otsitakse ja rõhutatakse kontraste, siis Tetsuo Kondo eesmärk on vastupidine: kaotada piir olemasoleva (looduse) ja lisatava arhitektuuri vahel. Selle asemel et meie kultuuriruumile omaselt vastandada looduslikku ja inimese loodut, ei ole selles töös kübetki kriitilisust – autorit ei paelu äärealad ega intriigid. Tetsuo Kondo ei varja, et  talle meeldivad ilusad asjad ja kenad kohad.       

Installatsiooni asupaiga Kadriorus, valisid küll „LI FT11” kuraatorid, kuid konkreetse koha äratundmine Kondo poolt oli silmanähtav. Jaapani arhitektid mõõtsid puud üle ja valmistasid raja täpselt nende järgi – nagu rätsepaülikond, mis tehakse spetsiaalselt kandja jaoks. Arhitektid projekteerivad sageli maja kuju kasvavate puude järgi, kuid Kondo soovis oma sõnul minna veel kaugemale, saavutada elegantne looduse ja arhitektuuri tervik. „Me ei saa muuta metsa kuju, kuid usume, et metsa detailid võivad selles olekus saada üheks. Loodan, et saame tunda sellist metsa, arhitektuuri ja keskkonda, mida me veel ei tea,” arvas Tetsuo Kondo. Teose asupaik meenutab pigem metsa kui parki – selles seisnebki koha võlu. Eestlase tugevat vaimset sidet metsaga ei ole võimalik mitte märgata. Paljud on meist  lapsena unistanud rajast, mis kulgeb puude vahel ja millel liikudes tekib hõljumise tunne. Kas Kondol on õnnestunud tabada midagi eestlastele igiomast? Jaapani arhitekt on Tallinna vaadanud mittekohaliku süütu pilguga. Pilguga, mis on rikkumata mineviku sündmustest ja kogemuslikest kihistustest. Miks on see teos installatsioon mitte püsiv rajatis? Ühelt poolt pole kokkuleppeliste piirangute tõttu püsivalt võimalik sellist objekti  Kadrioru parki rajada, teiselt poolt ei oleks püsiva objekti puhul tegu ka sama lahendusega: konstruktsioon on peenike ja habras ja sellel on koormuspiirang (sellest on tingitud ka mehitatud valve). Püsiva objekti puhul oleks tulnud teha objekt märksa turvalisem, jämedam, toekam, aga ka kallim ja ilmselt ka igavam.     

„LIFT11” alustades ei osanud me oodata, et ühe pargi installatsiooni kogemiseks tekib 300 inimesest koosnev järjekord. Festival on olnud tõeline laboratoorium, kus eri tüüpi linnaruumi teosed reaalselt läbi katsetatakse. Ettevalmistusprotsess, teose paiknemine avalikus ruumis ja publiku reaktsioon – kõik see on osa tervikust. Jah, teatud mõttes muudab selline avalikkuse tähelepanu teose atraktsiooniks, aga „LIFT11” üks eesmärke on murda eelarvamusi  avaliku ruumi kunsti suhtes. Kuidas seda veel paremini teha, kui mitte isikliku positiivse kogemuse kaudu.