Liam Young – lähituleviku disainer

Piir linna kliendiks ja/või linnakodanikuks olemise vahel on hägune.

VERONIKA VALK

Liam Young

Liam Young

Reio Avaste

Liam Young on uue põlvkonna arhitekt, kes uurib fantastilisi ja kujuteldavaid linlikke keskkondi. Koos Londonis tegutseva mõttekojaga Tomorrow’s Thoughts Today (Homsed mõtted täna) keskendub Young tärkavatele tehnoloogiatele ja tulevikuennustustele. Tema klientideks on olnud nt inseneribüroo Arup väljaanne „Drivers for Change, aga ka Phillips Technologies, BBC, filmitööstus ning mitmesugused kunsti- ja teadusorganisatsioonid. Tema projektide seast leiab mh ulmefilmi „Under Tomorrows Sky“ („Homse taeva all“) n-ö tulevikulinna võtteplatsi,1 ning projekti Electronic Countermeasures (Elektroonilised vastumeetmed), mille raames liikus kvadrootorite droonisülem2 läbi linna ja levitas internetivõrku ning failijagamise võimalust. Youngi looming on väga mitmekülgne ning seda on laialdaselt kajastanud nii massi- kui ka erialameedia, sh BBC, NBC, Wired, Time, ja Dazed and Confused.

Koos Kate Daviesega on Young asutanud tänaseks mitmete auhindadega pärjatud rändtöötoa Unknown Fields Division (Tundmatute väljade osakond) ehk UFD, mis võtab igal aastal ette ekspeditsiooni maailma eri paikadesse, et uurida unustatud maastikke, võõraid välju ja tööstusökoloogiat. UFD on käinud nt Ecuadori Amasoonias ja Galápagose saartel, Põhja-Alaskas, Austraalia sisemaa kaevandustes, Tšornobõli saastetsoonis ja Kasahstanis Bajkongõri kosmodroomil.

Hajus Eesti ja tehnoloogia võimalused

Vestleme Youngiga Tallinnas enne tema ülesastumist kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna avatud loengute sarjal. See on Youngi esimene külaskäik Eestisse, hajaasustusega riiki, mis on pindalalt võrreldav Hollandiga, kuid mille rahvaarv on vaid 1,31 miljoni inimese ligi, samal ajal, kui Hollandis küündib see 17 miljonini. Mu avaküsimus puudutabki seega Youngi vaadet nutilinnatehnoloogiate kasutamisvõimalustele. „Need tehnoloogiad loovad juba iseenesest teatud linlikkust. Oleme jõudnud linnajärgsesse (ing k post-city) ajajärku.3 Linnade füüsiline kehand pole enam tähtis, paiga määratleb üha enam ligipääs võrgule, eriti ühismeedia võrgustikele, mitte ilmtingimata füüsiline ruum. Tekivad kummalised avaliku linnaruumi vormid, mida ei ole olemas nii nagu on olemas väljak, need eksisteerivad veebiruumis ja online mängukeskkonnas. Eesti-sugused kohad näitavad ilmekalt, kuidas kaugus ja mõõtkava vähenevad tänu tehnoloogiale. Elame põneval ajal, mil proovime leida viise, kuidas tehnoloogia uusi ühiskonnavorme toetab. See on ka põhjus, miks enamik meie tööst ei ole klassikaline arhitektuuri loomine. Arhitektuur on pigem spekulatsioon, milline võiks olla nende uute tehnoloogiate mõju.“

Youngi sõnul ei peitu Eesti eduvõimalus mitte (suur)linlikkuse tagaajamises, vaid mõistmises, et maailm on jõudnud linnajärgsesse ajajärku. Meie eelis on kiire ligipääs võrgule ja tärkavate tehnoloogiate kasutamine. Uurin seepeale, mida pidas Young Next Nature Networkile antud intervjuus silmas, kui väitis, et arhitektide traditsiooniline roll ei kao küll täielikult, kuid nad muutuvad luksuskaupade tootjateks.4 Young vastab: „Minagi alustasin n-ö päris büroos, Zaha Hadidi juures, kus kavandasin päris maju. Kuid meie linnu ei vormi ainult ehitised. Kui arhitektid määratlevad oma tegevusvälja kitsalt, piirdudes vaid majade ehitamisega, siis muutuvad nad marginaalseks. Maailm vajab küll edaspidigi luksuskaupa nagu Louis Vuittoni käekott, mida disainerid konventsionaalses mõttes ju pakuvad, kuid see ei muuda meie elu ega linnu ilmtingimata samapalju kui varem. Linnad vormusid varem taristu või avaliku linnaruumi, katedraalide ja monumentide ümber. Enam see nii ei ole. Täna juhib linna arengut targa linna tehnoloogia.

Meie põlvkonna olulisim taristuprojekt on globaalne valguskaablivõrgustik. Suured linnaehituslikud otsused nagu Londoni Hyde Parki või New Yorgi Central Parki loomine on eilne päev, täna kaevame maasse fiiberoptilist kaablit, mis aitab kujundada rahvusvahelisi suhteid ja on pannud aluse korporatsioonide tekkele, millel on enam võimu ja suurem majandus kui mõnel rahvusriigil. Arhitektid peavad oma huvide ringi radikaalselt avardama, et see uute tehnoloogiatega haakuks. Vastasel juhul jäämegi tegema ilusaid maju rikastele inimestele või avaraid muuseume, kus keegi ei käi, aga mis mõne naftamagnaadi portfoolios kenad välja näevad. Sellest oleks kahju, sest arhitektid ju tegelikult teavad, kuidas inimesed ruumi ja linna kasutavad.“

Tehnoloogiad linnaruumis

Küsimusele, kas Youngi ettekujutus lähitulevikust on ajendatud mingist kindlast fantaasiast, vastab ta nii: „Targa linna tehnoloogiaid arendavad korporatsioonid nagu Cisco Systems ja IBM projekteerivad vajalikku taristut enda ja aktsionäride ärihuvist lähtuvalt. Nende kavatsused pole õelad, kuid nad ei vastuta meie ees, nii nagu vastutab nt (linna)valitsus. Paljud teenused, mida linn varem ise pakkus, ostetakse täna sisse erafirmadelt, kes ei vastuta mitte valijate, vaid oma aktsionäride ees. Piir linna kliendiks ja/või linnakodanikuks olemise vahel on hägune. Ma arvan, et see on ohtlik. Kõiki tehnoloogiaid võib valesti kasutada. Toon teise näite: Facebook rääkis oma algusaegadel, et kui soovid privaatsust, ära ühine. Täna on Facebook sedavõrd levinud, et sellega liitumata võib jääda oluline teave saamata või mõned asjad tegemata. Kõik eeldavad, et sul on ühismeedia konto. Asjad, mis paistavad vabatahtlikud, on muutumas oluliseks taristuks. Seda taristut ei paku meile sageli riik või omavalitsus, vaid tulu teenida sooviv firma.“

„Homse taeva all“ („Under tomorrows sky“) on Liam Youngi fiktiivse tulevikulinna projekt, mille raames teadlased, tehnoloogid, futuristid, ulmekirjanikud jpt visualiseerisid kujuteldavaid paiku ja maastikke.

„Homse taeva all“ („Under tomorrows sky“) on Liam Youngi fiktiivse tulevikulinna projekt, mille raames teadlased, tehnoloogid, futuristid, ulmekirjanikud jpt visualiseerisid kujuteldavaid paiku ja maastikke.

Daniel Dociu

Siiski on Young tehno-optimist, sest värsked tehnoloogiad loovad uusi suhtlusviise, kuid ta leiab, et me pole piisavalt kriitilised selle suhtes, kuidas need tehnoloogiad linnaruumis võimust võtavad. Youngi sõnul peitub siin arhitektide ja urbanistide suur võimalus: „Arhitektuurikoolides peaks olema tarkvara­rakenduste ja mobiilside stuudiod, nii nagu täna on koolides olemas ehitustehno­loogiate stuudiod. Samuti tuleb uurida taristuvõrgustikke ja andmesidekeskusi. Harilikult pakutakse ülikoolides arhitektidele ka ettevõtluse ning õigusteaduse kursust – seda kipuvad nad vältima –, kuid just see võiks anda tõuke, et ümber mõtestada arhitekti praksise ärimudel. Arhitektil saab töö otsa, kui tal puuduvad tehnoloogiate alased teadmised. Nii nagu ajakirjandust õpetades ei saa eirata interneti, ajaveebi ja uudiste online võimalusi, ei tohi nüüdisaegseid meediume eirata ka arhitektiõppes. Enamik konventsionaalseid arhitektuurikoole eirab fakti, et ehitatud keskkonnal ei ole arhitektide tegevusega suuresti mingit pistmist ning et tegurid, mis määravad meie omavahelise suhtlemise, on tehnoloogilised, mitte arhitektuurilised“.

Mis tuleb pärast inimest?

Youngi sügavad tehnoloogia-alased teadmised ja ilmselge huvi tehnoloogia uuemate suundade vastu paneb mind küsima, kas ta on ka mõelnud sellele, mis tuleb pärast inimest ja kas oleme jõudmas juba ehk ka inimjärgsesse (ing k posthuman) perioodi.

Teda huvitab väga ka see, kuidas näeb linn välja siis, kui see poleks kujundatud meie endi süsteemide, kasutusmustrite ja soovide järgi, vaid uute tehnoloogiate poolt. „Linnu organiseerisid kunagi linnaehituslikud nägemused, inimkeha mõõtmed, proportsioonid ja see, kuidas me ruumis liigume ja orienteerume. Hetkel, mil isejuhtiv auto muutub linna arendamise põhimehhanismiks – nii nagu nt Los Angeles on kujunenud bensiinil töötava automobiili järgi –, peame küsima, kuidas muutub seejuures arhitektuur: mil moel on linn auto vaatenurgast teistsugune. On võimalik, et arhitektuur muutub digitaalselt konstrueeritud maailma tellinguks, filmistuudioks, mille ruumipinnad kujundab keegi digikunstnik pikslite abil. Kui me kõik hakkame kandma Google’i prille või ajuimplantaate, muutub kõik me ümber ekraaniks. Arhitektuuri füüsiline kehand kaetakse digiprojektsiooniga, virtuaalse tondiga. Aga kas me suudame aktsepteerida inimjärgset olukorda, kus me loome ruumi masinate, mitte iseendi järgi?“

Youngi paelub seetõttu ruumi edasine käekäik, mida mõjutab masinate arusaam ruumi piiridest, nurkadest, valgusest ja varjust: „Asume looma hooneid, mida on masinatel lihtne „lugeda“, näiteks hakkame taas nurki kavandama. Klassitsistlik puhas geomeetria tuleb tagasi,“ ennustab Young. Tema tähelepanekute vastu võiks huvi tunda kaitsetööstus, kui mõelda nii küberkaitse kui ka linna ja selle elanike füüsilisele kaitsele. Kurikaeltel on hõlbus linna struktuuri põhjal ennustada elanikkonna liikumist, paiknemist ja tegemisi. Seni on Youngi loomingu vastu huvi tundnud Google, aga mitte kaitsetööstus … „Arhitektidel on tulevikku, kui nad suudavad oma teadmisi teistes eluvaldkondades rakendada. Nii oleks meil rohkem võimalusi muutusi mõjutada.“ Euroopa, kus on töötute arhitektide hulk kõige suurem, võiks olla teistele elualadele suunduvate arhitektiharidusega inimestele kullakaevandus. Nõustun Youngiga, et koolide ja õppejõudude ülesanne on varustada tudengid selliste teadmiste ja töövõtetega, mis lubavad neil leida uusi loomisvorme. „Ma ei saada oma tudengeid kooli lõpetamise järel arhitektuuribüroodesse, vaid teise valdkonda loomingulisele tööle, et nad Trooja hobustena võidaksid uusi territooriume,“ sõnab Young lõpetuseks.

1 Vaata lähemalt projekti kodulehelt http://undertomorrowssky.liamyoung.org

2 Vt Liam Young, Electronic Countermeasures @ GLOW Festival. – Vimeo 2012.

3 Loe lisaks Post City, Habitats for the 21. Century, http://www.aec.at/postcity/en/thema

4 NextNature.net, Interview: Liam Young on Speculative Architecture and Engineering the Future. – Next Nature Network, 29. III 2015.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar