Leidlikud loojad

Aktiivsete narvakate rühmitus Narva Bright Actions meelitab inimesed linna kujundama.

MERLE KARRO-KALBERG

Puutöö osas toetab Narva Bright Actions liikumist tasuta ruumide ja tööriistadega Gagarini keskus.   Pildil paremal aktsiooni üks eestvedaja Anna Markova ...

Puutöö osas toetab Narva Bright Actions liikumist tasuta ruumide ja tööriistadega Gagarini keskus. Pildil paremal aktsiooni üks eestvedaja Anna Markova …

Tõelised muutused saavad alguse inimestest ja nende suhtumisest linna kui elukeskkonda. Kui millegi loomises kaasa lüüakse, osatakse tulemust ka paremini hoida ning tekib omaniku- ja vastutustunne. Kogukonnaseltside ja -ühenduste liikumine on hoogustunud kõikjal Eestis. Ka Narvas on juba paar aastat tegutsenud aktiivseid linlasi ühendav Narva Bright Actions. Ettevõetu tundub esmapilgul ehk vähene ja linnaruumis nähtamatu, kuid sünergia, koostöövaim ja oma linna üle uhkustunde kasvatamine on olulised väärtused, mis pinkide, pesakastide ja tänavaraamatukogu varjust kohe välja ei paistagi. Aktsiooni eestvedajad Vjatšeslav Konovalov ja Anna Markova räägivad lähemalt juba tehtust, alles plaanitavast ja linnaelust üldiselt.

Kuidas liikumine Narva Bright Actions sündis?

Anna Markova: Vjatšeslav Konovalov kutsus meid kokku ja tegi ettepaneku, et linna võiks teha ilusamaks ja paremaks, teha midagi head.

Vjatšeslav Konovalov: Asju hakkasime ajama Facebooki kaudu. Postitasin 2014. aasta jaanuaris ühismeedia ajajoonele üleskutse kohtuda, et linnaruumis midagi korda saata. Esmakohtumisel kogusime kokku ligi 15 ideed, millest praeguseks oleme ellu viinud vaid mõned.

Markova: Alguses hakkasid koos käima Vjatšeslavi sõbrad ja tuttavad. Kahe ja poole aastaga on liikumisega liitunud sõprade sõprade sõbrad. Nii tulin minagi ja võtsin omakorda sõbrad kaasa. Sõna levis Facebooki vahendusel ja nii on kokku saanud päris arvestatav hulk teotahtelisi inimesi. Koos inimestega on juurde tulnud ka ideid, kuidas kodulinn paremaks muuta. Alahinnata ei tohiks ka Narva Bright Actionsi seltskonda. Kui kõigil silmad põlevad ja käed sügelevad, siis see annab omakorda jõudu ja lisab indu midagi korda saata. Sünergia inspireerib. Muidugi saame piiluda ka Tallinna Lasnaidee liikumise poole ja sealt snitti võtta.

Konovalov: Alustades võtsime seisukoha, et viime ellu ainult oma ideed, mille teostamiseks meil vahendeid jätkub. Paljud pöördusid meie poole sooviga, et ehitaksime linna midagi. Nende mõtted olid head, kuid meil polnud vahendeid. Seetõttu võtsime suuna, et tegeleme asjadega, mille saame teostada oma raha ja töökätega.

Markova: Eks me kasuta sõprade-tuttavate võrgustikku siiani. Kuulame maad, kellel on pakkuda tehnikat, materjale, tööriistu või isegi ruume.

Kui palju inimesi on ennast Narva Bright Actionsiga sidunud?

Konovalov: Regulaarselt saab ehk arvestada ligi 40 inimesega.

Markova: Facebooki grupiga on liitunud peaaegu 500 inimest, aga tuumiku on umbes 20 aktivisti. Me tegutseme projektipõhiselt ja vastavalt plaanidele kutsume ka inimesi osalema. Me ei tee kõike alati pelgalt tuumikuga. Kui on mõni tuttav, kes saab spetsiifilise osaga aidata, siis palume ta kampa. Puutöö osas toetab meid palju Gagarini keskus, sealt saame tasuta ruume ja tööriistu. Keskuse juhataja ja tehnoloogiaõpetaja Jüri Raud aitab alati jõu ja nõuga. Üldjuhul korraldame ehitustöid Facebooki grupi kaudu. Seal hõikame välja, et näiteks kolmapäeviti saab kindlal kellaajal kasutada ruume. Kes tunneb, et tal on parasjagu aega ja tahtmist, tuleb kohale. Üsna tihti tulevad võõrad inimesed, tihti lastega. Nii me tuttavaks saamegi ja kuuldused meie liikumisest levivad.

Mida olete teinud, mis on tegemata jäänud?

Konovalov: Näiteks üks teostamata põnev idee on tahvel kirjaga „Enne surma tahaksin ma ….“. Kolme punkti järele saavad inimesed oma soovid kirjutada. Sellised tahvlid on tegelikult paljudes Euroopa linnades. Arutasime seda mõtet ka peaarhitekti ja linnakunstnikuga, kes leidsid, et tahvel tekitab palju segadust. Kerkisid küsimused, kus peaks kriite hoidma, milline see tahvel välja näeks, kuhu selle panema peaks jne. Kardeti ka vandaale ja seda, et tahvel hoopiski minema viiakse.

Markova: Esimese asjana paigaldasime linna avaliku tänavaraamatukogu, raamatuvahetuspunkti, kust inimesed saaksid möödaminnes raamatu võtta, aga ka läbi loetud raamatud asemele tuua. Alguses oldi selle uue asja osas väga skeptilised: esimene maja näiteks põletati maha. Aga seeme oma kodukandi heaks midagi ära teha juba idanes, sest meie poole pöördusid kohalikud elanikud ja küsisid, kas nad võivad raamatukogu uuesti üles ehitada. Nüüd seisab see juba mõnda aega puutumata. Raamatuvahetuse käimalükkamisel haarasime alguses ise initsiatiivi: kui nägime, et raamatud hakkavad otsa saama, tõime juurde. Nüüd on inimesed juba harjunud sinna ka ise raamatuid tooma ja sealt neid võtma. Paigutasime vahetuspunkti kohta, kus käib palju inimesi, linna kõige suurema mänguväljaku äärde. See on nädalavahetuseti rahvast täis ja nii saavad raamatutest osa paljud. Tundub, et see projekt on hästi vastu võetud, nii et valmistame praegu ette kahte järgmist tänavaraamatukogu. Üks on juba järgmise mänguväljaku äärde püsti pandud, kolmas ootab paigaldamist.

Konovalov: Esimese majakese püstitasime eelmise aasta mais, teise augustis. Raamatuid kogusime taas Facebooki abiga. Kuigi raamatukogud on mänguväljakute ääres, ei ole laenutuspunktis ainult lasteraamatud. Arvestasime sellegagi, et koos lastega satuvad sinna ka vanemad ja vanavanemad.

Markova: Tegelikult on see väga innustav, kui näed, et tegevus kannab vilja, kui sel on tulemus, mida ootasid või mis ületab isegi su lootused. Üks asi on see, et meile meeldib selliseid asju ehitada. Juba raamatukogu putka ehitamine toob inimesed kokku ja paneb koos tegutsema, teine asi on kasutajate tagasiside. Praegu tundub, et laenutuspunkt on kasutuses, inimesed hoiavad seda, kannavad hoolt, et lektüüri jätkuks. See on väga motiveeriv. Kõik babuška’d, kes lastega mänguväljakule tulevad, loevad liivakasti kõrval meelsasti ja toovad kodust lugemismaterjali juurde.

Konovalov: Pöördusime ka tänava­kunstifestivali „Stencibility“ korral­dajate poole, et arendada Narvas seda valdkonda. Kahjuks pole sellest praegu asja saanud. Need seinapinnad, mis maalinguteks välja pakkusime, neile ei sobinud. Ka mõningaid linnaametnikke pole õnnestunud siiani veenda. Nende arust on Narva tüüpiline Skandinaavia linn, kuhu erksad värvid ei sobi.

Markova: Me võiksime muidugi teha ka n-ö päris tänavakunsti, lubadeta ja öösiti, kuid me ei taha. Meil on ikkagi avalik organisatsioon, kes teeb koostööd ka linnavalitsusega.

... ja Vjatšeslav Konovalov.

… ja Vjatšeslav Konovalov.

2 × Facebook

Konovalov: Üle-eelmistel jõuludel korraldasime jõulukuuskede konkursi. Kutsusime inimesi üles endale kättesaadavatest materjalidest jõulupuud ehitama.

Markova: Selle üleskutse eesmärk ei olnudki nii väga jõulukuusele uudse disaini leidmine, tahtsime, et inimesed veedaksid koos aega, et perekonnad paneksid pead kokku, et vanemad meisterdaksid koos lastega. Lõpuks üllatas meid konkursil osalejate arv, saime ligi 60 tööd. Kuuski oli meisterdatud niidist, puidust, kivist, raamatutest ja muudestki materjalidest. Võitjad selgitati Facebooki hääletusel. Linna raamatukogus korraldame ka esitatud töödest näituse. Ürituse populaarsus innustas meid korraldama midagi sellesarnast ka järgmiste jõulude ajal. Uudsuse mõttes tegime ülesandeks disainida jõuluehe. Osalejaid oli veel rohkem. Ilmselt korraldame midagi niisugust ka sel aastal. Lõppkokkuvõttes on see väike asi, mis suurt ressurssi ei nõua. Ka ei muuda me linna füüsilises mõttes ilusamaks, kuid pakume inimestele võimalust teha midagi endale ja koos teistega.

Konovalov: Paralleelselt jõulupuu konkursi ja näitusega tegime lindudele pesakaste. Esimese hooga ehitasime kümme linnumaja ja andsime need lasteaedadele. Nüüd oleme neid jupiti juurde meisterdanud. Meil on ka kaks kunstnikku, kes iga linnumaja omaette kunstiteoseks vormistavad. Ühe projekti raames kogusime huvitavaid fakte Narva kohta, panime need plakatitele ning riputasime linna välja.

Markova: See oli natuke ka kodaniku­uhkuse kasvatamise projekt, sest paljusid asju, mis plakatitele kirja said, narvakad ei teagi. Eks see oli selline vaimse kasvatamise projekt.

Konovalov: Muidugi ei saa mainimata jätta pinkide aktsiooni.

Markova: See on tõesti üks selline asi, mis viis meid esialgsetest raamidest välja, sest idee ja materjal tulid hoopiski linnavalitsusest. Sellel projektil on ka oma eellugu. Narvas on üks hoov, mille spordiplatsi juurde armastavad memmed koguneda. Selle väljaku ääres seisavad pingid. Need olid vanad ja lagunenud, seal polnud hea istuda. Endine abilinnapea Maksim Volkov pakkus välja koostööprojekti: linn andis puumaterjali, meie ajasime kokku töökäed ning ehitasime prouadele uued pingid. Meisterdasime kuus pinki, kaks neist statsionaarsed, ülejäänud neli seisavad korteriühistu garaažis, kust need vastavalt vajadusele välja tuuakse ja pannakse sinna, kuhu parasjagu tarvis. Iga kord, kui sealt mööda lähen, hüppab süda rõõmust, et taas on ühispingutus vilja kandnud ning pinke kasutatakse aktiivselt.

Konovalov: Tegime ka fotokonkursi „Narva erksad näod“, et näidata narvakaid parimas valguses.

Markova: Narva kohta on palju stereotüüpe: siin elavat ainult narkomaanid ja töötud, siin olla trööstitu. Tahtsime tõestada vastupidist, et siin elavad ilusad ja head inimesed. Näitus toimus kolledžis. Teine näitus samast seeriast kandis pealkirja „Minu ilus Narva“.

Tundub, et inimesed on teie liikumise hästi vastu võtnud. Jääb mulje, et olete täitnud kodanikualgatuse tühimiku, mida Narvas enne polnud.

Markova: Alguses oli ikka võõrastamist. Meilt küsiti tihti, palju me oma tegevuse eest raha saame. Pikapeale mõisteti, et olemegi selline hullukeste kamp. Nüüd teatakse meid juba rohkem ja suhtutakse positiivselt. Meid on üles leidnud ka kohalik meedia.

Konovalov: Meil on tugev tuumikgrupp, kuhu kuulub umbes kümme inimest. Kuigi meiega on Facebookis liitunud peaaegu 500 inimest, võtab aktiivselt üritustest osa vaid käputäis.

Markova: Kas sa kujutad ette, kui kõik need 500 inimest koosolekutel käiksid? Mulle tundub, et tasakaal on praegu hästi paigas. Eks mõned ettevõtmised ole läinud ka aia taha, kuid mitte nii rängalt, et oleks tekkinud tahtmine käega lüüa. Kaasa tulevad ikkagi need, kes on ka niisama aktiivsed. Eks see on ju nii, et kes teeb palju, see ka jõuab palju. Meie hulka kuuluvad inimesed hariduse valdkonnast, kunstnikud, kodused lapsevanemad, ettevõtjad.

Narvas vist rohkem selliseid liikumisi pole?

Markova: Meil poleks midagi positiivse konkurentsi vastu, kuid praegu tundub küll, et narvakatel pole rohkem jaksu oma linna arengusse panustada. Eks me püüa seda kogukonnatunnet kasvatada ja see tuleb ajapikku.

Kui tihti seisate silmitsi suhtumisega, et kõike seda peaks ju linna heaks tegema linnavalitsus?

Markova: Narvas ilmselt eeldatakse seda sagedamini, kui mõnes muus linnas, või oodatakse Euroopa Liidu projektide finantse.

Konovalov: Sellestsamast Narva Bright Actionsi liikumisestki on ideed edasi levinud. Meie enda liikmed tegid mittetulundusühingu, mis korraldab üritusi lastekodudele, sünnipäevi ja muid tähtpäevi.

Kuidas mõjutab siinset keskkonda ja teie tegevust noorte inimeste linnast lahkumine?

Markova: Minu arust ei ole see probleem. Minnakse, õpitakse ja tullakse tagasi. Kui inimesed näevad, et nad saavad oma linnale kuidagi kasulikud olla, siis tulevad nad tagasi. Mina näiteks pole üldse Narvast pärit, kuid mulle väga meeldib, et ma saan siin kasulik olla, tunnen, et aitan linna arengule kaasa. Väikeses linnas on lihtne suuri asju korda saata, see paistab kohe silma. Narvas on noortel hea ennast teostada, kas või Narva Bright Actionsi kaudu.

Reklaamite end kui liikumine, mis teeb koostööd linnavalitsusega. Ometi olete siin jutu käigus mitu korda maininud asju, mis on tegemata jäänud linnavalitsuse leiguse tõttu. Millest lahkarvamused tekivad?

Markova: Mulle tundub, et meil on erinev arusaam linna väljanägemisest. See värvide üle vaidlemine on üks väiksemaid asju. Pakkusin kord, et linnas võiks olla rohkem poste, kuhu inimesed saaksid oma kuulutuse üles riputada. Paul Keresest inspireerudes pakkusime kahureid meenutavaid tumbasid. Jää on vaja murda ka linnavalitsuse sees. Aga eks asjad on takerdunud ka rahastamise taha.

Konovalov: Hoovi paigutatud pinkide projekt, millest oli juba juttu, on tegelikult väga hea näide ühise eesmärgi nimel tegutsemisest. Ühelt poolt andis oma panuse linnavalitsus idee ja materjaliga, olemas olid inimesed, kel pinke tarvis, ning kolmandad, see on meie, ehitasid pingid valmis. Selle võiks hoida silme ees kui strateegia, kuidas asjad liikuma panna.

Millises suunas Narva areneda võiks?

Konovalov: Tundub, et valitsus teeb jõupingutusi, et Narva oleks rohkem pildil. Ehk peaks olema rohkem dialoogi ministeeriumide ja linnavalitsuse vahel.

Markova: Kultuuriinimesena tunnen kindlasti head meelt teatrikeskuse Vaba Lava rajamise üle. Siin on hakatud spordiüritusi korraldama. Loodetavasti taastatakse Kreenholm. Mulle meeldib, et riigi tähelepanu on siia suunatud. Kindlasti tuleks arendada siseturismi, et inimesed julgeksid tulla ja mõistaksid, et siin on tore elada ja siin on, mida vaadata. Pärnus on rand, Viljandis oma festival. Ehk oleks tarvis üht sellist tunnus­üritust, mille järgi Narvat tuntaks?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar