Laiutamise kitsaskohad ehk Kui kitsalt on võimalik elada?

TÜÜNE-KRISTIN VAIKLA

Joseph Sturm

Joseph Sturm

Erakogu

Poliitilistes tõmbetuultes on vaja arutleda meid kõiki puudutavate küsimuste üle, milleks käesoleval ajal on mõistagi rände- ja pagulaskriis. Sellele keskendub ka Veneetsia XV arhitektuuribiennaal pealkirjaga „Sõnumeid rindejoonelt“ („Reporting from the Front“). Saksamaa on biennaalil näitusega „Kodumaa loomine“ (Making Heimat“), mis otsib lahendust immigrantide integreerimisele. Oma riigi ja linna kohta kasutatakse mõistet „Saabunute maa“ („Arrival Country“) ja saabunute linn „Arrival City“). Hea meel on tõdeda, et rändekriisi ei käsitleta ainult rahvusvahelistel biennaalidel ja võistlustel, vaid ka Tallinnas juuni alguses toimuval sisearhitektuuri sümpoosionil „Sisu“, kus arutatakse nüüdisaja inimeste nomaadliku elulaadi üle, tuuakse näiteid kohanemisest ja kodunemisest. Räägitakse ka inimeste käitumismustritest, arhitekti ja disaineri töötamise viisidest eri kultuuriruumides ning ruumi muutmisest.

Sümpoosionil astub ettekandega teiste hulgas üles ka uusmeremaalane Joseph Sturm, kes TÜ suveülikooli järel asus elama Tallinna. Saksa juurtega Joseph kuulub töögruppi, kes Saksa riigi tellimusel on Šveitsi ettevõttes Swiss Property pagulaste majutamiseks välja töötanud moodulmaja.

Kuidas haakud sümpoosioni „Sisu“ teemapüstitusega „Tere, võõras!“ („Welcome, stranger!“)? Mis mõtteid see sinus tekitab?

Joseph Sturm: Algul olin üllatunud, kuid migratsiooni teema seostub elamise ja (sise)arhitektuuriga loogiliselt: arhitektuur on ju eelkõige seotud inimestega ning kui inimesed liiguvad, siis tekivad neil ka ootused uues kohas elamisele.

Milline oli moodulmajade projekti eesmärk ja raamistik ning mida sakslased tegelikult ootasid?

Saksa valitsus on huvitatud pagulaskriisi leevendavate moodulmajade loomise ja tootmise võimalustest Eestis. Kui inimesed jõuavad Saksamaale ja saavad esialgse loa sinna jääda, siis jagunevad nad omavalitsuste vahel – iga linnake peab vastu võtma kindla arvu põgenikke, kes tuleb kohe kuhugi majutada. Esialgne elukoht on mõeldud üheks kuni kolmeks aastaks. Kavandame oma maju Baierimaale, kus kehtib nõue, et inimese kohta peab olema vähemalt seitse ruutmeetrit elamispinda. Vannituba ja teised ühisruumid, nagu köök, sinna alla ei kuulu, vaid lisanduvad eraldi.

Võtsime eesmärgiks luua elamisvõimalused sotsiaalselt vastutustundlikul viisil, s.t valmistada moodulmaja, mida hiljem, kui põgenike sissevool vaibub ja kaob vajadus seesuguse majutuse järele, saaks kasutada üliõpilaskoduna. Tahtsime luua jätkusuutlikku arhitektuuri ja ette kavandada ka hoone järgmist elu.

Millised on inimeste päritolust ja keskkonnast tulenevad erinevused ja vajadused? Kui palju on moodulmajades jäetud kasutaja kujundada? Kui palju mõjutasid ruumilahenduse piirangud ja normid?

Alustuseks püüdsime jõuda arusaamisele, kuidas Süürias ja Saksamaal elatakse. Ega erinevused inimeste ja elutingimuste vahel olegi nii suured, enamik süürlasi elab kortermajades. Ma arvan, et nõudmised elukohale on üldjoontes sarnased. Sõjatandrilt pääsedes vajatakse eelkõige oma nurgakest, midagi, mis ei kuulu kellelegi teisele. Nii nagu iga inimene vajab turvatunnet, vajab ta ka oma ruumi ja privaatsust. Me püüdsime moodulmajades teadlikult vältida ühiselamu tüüpi ruumi, kus pikast koridorist hargnevad pisikesed toad.

Kuidas sündisid moodulmajad „Röstsai“ („Toast“), „Võileib“ („Sandwitch“) ja „Sõõrik“ („Donut“)?

Meie meeskonna põhituumikusse kuulusid projektijuht, arhitekt, sisearhitekt ja insener. Kohtusime töögrupiga kahe nädala jooksul iga päev kümneks-viieteistkümneks minutiks, et arutleda, mida keegi oma valdkonnas teinud on ning millised takistused on kerkinud. Seesugune korraldus on tõhus meetod, sest keegi ei pea kellegi järele ootama, kuni laekub info projekti muude osade kohta. Moodulmajade kavandamisel kasutasime ettevõtte kogu kompetentsi. Näiteks jagas ehitusfüüsik infot soojustuse kohta, teda täiendas ventilatsioonispetsialist ja insener, logistikameeskond juhtis valmisdetailide transporti Saksamaale jne. Sel moel valmis kiiresti esialgne kontseptsioon.

Alustasime põhimoodulist, mis on tuba, kus elab kaks inimest, sellele lisanduvad köök ja vannituba. Kui neid suurema elutoaga kombineerima hakkasime, moodustus korter. Korteritest tekkis tüüpiline Saksa kolmekorruseline hoone, mis on seitse-kaheksa meetrit kõrge. Panime neile vastavalt struktuurile nimeks „Röstsai“, „Võileib“ ja „Sõõrik“.

„Röstsai“ on selline maja, kus korterid asuvad järjestikku, „Võileivas“ on korterid koridori servas ja „Sõõrikus“ paiknevad ringikujuliselt keskse siseõue ümber. Algmoodulit saab niisiis kolmel moel kombineerida.

Hea ruumi loomisel tuleb arvestada ka kohaga, kavandada ruum ümbritsevasse sobivaks. Millised on Baierimaa kliimatingimused? Milliseid takistusi tekkis?

Saksamaal on üle saja omavalitsuse, kõigil on ehitamisele omad nõuded. Lõpuks võtsime aluseks Baierimaa üldised nõuded ja toimivad analoogid. Kuigi kohe selgus, et sinna kanti sobib rohkem kald-, mitte lamekatus, taandus hoone kontseptsioon lõpuks ruumiprogrammile, et leida parim viis elutoa ja muude ühisruumide sidumisele magamistoaga. Nii tekkiski mitu hoonetüüpi.

Milline oli selles projektis sisearhitekti roll? Kui palju võimalusi jäeti teile pragmaatiliste küsimuste, muu hulgas helipidavuse, lahendamiseks, et näiteks naabri hambapesu seina taga magamistuppa ei kostaks?

Ruumide paiknemine ja asetus sündis arhitekti ja sisearhitekti tihedast koostööst. Magamistoad ja ühiskasutatavad toad tuli omavahel selliselt proportsiooni sättida, et neid saaks ka mööbliga sisustada. Hoone vastab tavanõuetele ja kuulub akustikaklassi B. Moodulis on loomulik ventilatsioon.

Mainisid ennist, et majadele on kavandatud ka järelelu. Kas moodulmajad on teisaldatavad? Kas neid saab kasutada ka Eestis? Kuidas moodulit taaskasutatakse?

Hoone teisaldamine ei olnud lähteülesanne, kuid põhimõtteliselt on see vajaduse korral võimalik. Praegu tegeletakse Saksamaal projekti esimese staadiumiga, nii et lõpptulemuse kohta on veel vara hinnanguid anda.

Kas see projekt on teid inimesena muutnud? Kas väike on parem kui suur?

See pani mind küsima, kui palju ruumi meile tegelikult vaja on. Kahele inimesele mõeldud korter on Saksamaal keskmiselt 90ruutmeetrine, järelikult siis 45 ruutmeetrit inimesele. Meie projektis tuli selleks arvuks 11–12. Niisiis on võimalik teha enamat vähemaga. Kõik oleneb lõpuks muidugi inimtüübist ja ümbritsevast keskkonnast.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht