Lagunevate majade vahel majandust ei elavda

Kultuur 2020 aruannet lugedes tekib küsimus, miks on koostatud dokument, millel puudub sisu

Reesi Sild

Uudis Kultuur 2020 riiklikust kultuuripoliitika põhialuste dokumendist tuli meeldiva üllatusena. Mulle, üle 10 aasta muinsuskaitse valdkonnas tegutsenule, näisid dokumendis seatud valdkonna eesmärgid igati asjakohased. Kui aga lugesin aruannet aasta jooksul läbiviidud tegevustest muinsuskaitse eesmärkide saavutamiseks, tekkis küsimus, miks on koostatud dokument, millel puudub sisu. Kuuest põhieesmärgist on aruandes sisuline vastus antud vaid ühele. Ülejäänud vastustest saab välja lugeda vaid erakordset pealiskaudsust või teema mittevaldamist.

Kultuuripärand majanduse edendajana

Kultuuripoliitika dokumendi eesmärk on muuta suhtumist kultuuripärandisse kui tüütusse igandisse, mille hoidmist peab oluliseks vaid käputäis fanaatikuid. Et muinsuskaitse valdkonda mõistetaks lisaks kultuuri järjepidevuse hoidmisele ka säästva arengu osana ja majandusliku eelisena, sh kultuuriturismi olulise osana. Aruandest ei selgu, kas selles suunas on arenguid toimunud. Kuidas seda saavutada? Me kõik teame, et turism edendab majandust ja teame ka seda, et turistid ei tule siia uudistama anonüümseid paneelelamute piirkondi, sest neid on neil endilgi küllalt. Lisaks vanalinnadele pakuvad mujalt tulnutele järjest enam huvi ka keskusest väljapoole jäävad argise ja mõnusa miljööga puitmajade piirkonnad. Selleks, et need piirkonnad säilitaksid oma vaatamisväärsuse, peab väärtuste hoidmine olema elustiil ja loomulik hoiak, seda ei saa sundida. Ja riik peab siin näitama avalike hoonetega eeskuju.

Kuid milline on riigi kinnisvara­poliitika? Igatahes mitte kultuuripärandit soosiv. Seda ilmestab hästi haridusministeeriumi ja Riigi kinnisvara ASi (RKAS) otsus mitte rajada uut riigigümnaasiumi Kohtla-Järve 1939. a ehitatud kaitsealusesse funktsionalistlikku koolimajja. Argumentideks kallim ehituse ruutmeetri hind ja ülalpidamiskulud. Selle asemel kavatsetakse ehitada uus hoone. Kuid mis saab siis vanast? Kellel veel peale riigi võiks olla võimekust sellise mahuga renoveerimistöö ette võtta? Ja nii ongi võetud vastu otsus lasta hoonel hävida.

Seda, et ajaloolistel hoonetel riigi kinnisvarapoliitikas kohta pole, ilmestab hästi ka 2013. a Haldi Ellami artikkel1. Rahandusministeeriumi pressiesindaja selgitab, et muinsuskaitsealuste hoonete korrastamine ja ülalpidamine on tavalisest kallim ja seetõttu eelistatakse uute hoonete ehitamist. Artiklis ütleb Kristiina Haavala, et riigi kinnisvarapoliitika ei hõlma teisi kinnisvaraga seotud poliitikaid, näiteks muinsuskaitse- ja arhitektuuripoliitikat, mille strateegiat ja elluviimist suunab kultuuriministeerium. Kahjuks tõestab Kohtla-Järve lugu vastupidist. Kinnisvara- ja arhitektuuripoliitikat ei ole võimalik lahus hoida, seega on riigi ühesed seisukohad vajalikud. Riigi kinnisvarapoliitika teerullimeetodil arhitektuuripoliitikast ülesõitmist ilmestab ka nn superministeeriumi saaga. On selge, et RKAS ei pruugi kõigile tema hallata antud hoonetele otstarvet leida, kuid sel juhul tuleks neile võimalikult kiiresti uued omanikud otsida. Ülalmainitud artiklis väidetakse see ka eesmärgiks olevat, kuid ilmselt mitte alati. Näiteks Tartus Liivi tänava kolm puidust ehitismälestist, mis ca 2 a tagasi Eesti rahva muuseumilt RKASele läksid, ootavad siiani oma saatust. Suurepärases asukohas tühjana seisvate vanade puitmajade olukord halveneb kiiresti. Eesti vabariigile kuuluv ettevõte ei tohiks näidata sellist hoolimatut suhtumist pärandisse.

Restaureerimistoetused

Seni, kui muinsuskaitsealustesse hoonetesse suhtutakse kui tüütusse taaka, mille korrastamine on vaid kulukas kohustus, ega nähta selle tulemusena loodavas unikaalses keskkonnas majanduse edendajat, ei saa me rääkida edukast muinsuskaitsepoliitikast. Alati võib öelda, et raha on vähe, kuid riik eri ministeeriumite ja RKASega eesotsas peavad nägema laiemat ja kaugemaleulatuvat pilti. Mälestiste omanike motiveerimiseks mõistliku suurusega toetused peab leidma rahandusministeerium. Kuniks aga viimane ei näe nendes rahasüstides majandust elustavat meedet, saamegi raporteerida restaureerimistoetuste järk-järgulisest tõusmisest, mis tegelikkuses on nii marginaalne, et katab heal juhul iga-aastase inflatsiooni. Ja praegu jagub toetusi vaid avariilistele objektidele.

Riik omaniku abistajana mälestise säilitamisel

Olulise punktina kultuuripoliitikas on välja toodud riigi eesmärk toetada omanikku mälestise säilitamisel. Lahenduseks pakutakse välja uue seaduse jõustudes muinsuskaitseameti väljastatavaid muinsuskaitse eritingimusi. Seni on omanik pidanud maksma muinsuskaitse eritingimuste, uuringute, projekti, järelvalve ja ehitamise eest ise. Eks senine praktika, kus endale erinõuete esitamise maksab kinni omanik ise, ongi veider, sest nii saab eritingimuste sisu dikteerida, kuna „kes maksab, see tellib muusika“. Oleks loogiline, et riik, mis võtab sinu omandi enda kaitse alla, põhjendab seda ammendavalt, koostades ise alusmaterjalid, mis selgitavad objekti väärtusi ehk põhjusi, miks see üldse kaitse alla võeti. Kahjuks tähendab seadusemuudatus, et amet hakkab väljastama vaid üht konkreetset osa kogu kaustast ehk ca 9/10 kogu eritingimuste koostamise töökulust tuleb siiski ka edaspidi omaniku taskust.2

Et omanik tajuks riigi tuge, peab toimuma koostöö. Tuleb tagada sisuline nõustamine ja erinõuetest tulenevate kulude kompenseerimine, põhjalik alusmaterjalide koostamine ja väärtuste selgitamine. Kui omanik väärtusi mõistab, on tal ka lihtsam neid hoida. Praegu jõuab ametnik tegeleda eelkõige erinevate nõuete esitamise ja nende täitmise kontrollimisega.

Vabaühendused appi

Aruandest selgub, et kultuuriministeerium toetab Eesti muinsuskaitse seltsi, tihedam suhtlus erasektori organisatsioonidega on muinsuskaitseametil. Tegelikult on võimalik ka teistel valdkonna vabaühendustel kultuuriministeeriumilt toetust taotleda läbi „Kultuuripärandi hoidmise ja arendamise“ programmi. Säästva renoveerimise infokeskused (SRIK) on olulised vahendajad ametniku ja omaniku vahel, sest tihti ei julgeta esimese asjana ametiasutusse pöörduda. SRIKist saab esmased teadmised ja nõuanded ning siit on lihtsam edasi liikuda või siis põhjalikumale koolitusele tagasi tulla. Just praktilise nõustamise ja koolituste pärast peaksid SRIKi ja sarnaste vabaühenduste aktiviste tervitama nii kohalikud omavalitsused kui ministeerium ja muinsuskaitseamet. Kõige paremini toimivad infokeskused aga linnades, kus neil on hea füüsiline tegutsemiskoht (Tallinn, Paide). Ilma rahalise toeta raugeb vabatahtliku entusiasm peagi. SRIKi tegevus peab silmas linna ja riigi huve ning tegevustoetus aitab neil saada stabiilseks ja usaldusväärseks partneriks. Üha olulisemat rolli pärandi säilitamises mängivad ka linnaosade seltsid, kes pööravad suurt tähelepanu kogukonna arengutele.

Kultuuripärandiaasta 2013 ja sellega seonduv positiivne kultuuriväärtuste propaganda oli edukas ja hästi läbi viidud. See jõudis kohale ja levis oluliselt kaugemale tavapärasest teadlikust publikust. Sellesarnane muinsuskaitsealast teadlikkust tõstev programm peaks olema pidev ja teavitamisega võiks alustada sealt kõige kõrgemalt.

1 Haldi Ellam, Ajaloolistel hoonetel riigi kinnisvarapoliitikas kohta pole – Raplamaa Sõnumid, 6.XI.2013

2 Eritingimused koosnevad ajaloolisest ülevaatest, olemasoleva seisundi kirjeldusest, tehnilise seisukorra hinnangust, väärtuslike detailide ülesmärkimisest, hinnangutest kavandatavatele muudatustele, eritingimustest, fotodest, plaanidest, vanade projektide koopiatest jms

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar