Läti Rahvusliku Kunstimuuseumi hoone uuendamisest

Margit Mutso

Aastal 2014 hakkab Euroopa kultuurilinna tiitlit  kandma Riia ning juba astutakse ka lõunanaabrite juures esimesi samme Riia kultuuriruumi täiustamiseks. Hiljuti lõppes rahvusvaheline arhitektuurivõistlus, mille eesmärk oli leida lahendus Läti Rahvusliku Kunstimuuseumi laiendamiseks ja rekonstrueerimiseks. XX sajandi alguses Riia kesklinna ehitatud imposantne muuseumihoone on nii füüsiliselt kui ka moraalselt vananenud, tema tehniline seisund on kriitiline ega vasta rahvusvahelistele nõuetele. Seetõttu korraldatigi arhitektuurivõistlus, mida just väga väljaspool kodumaad ei reklaamitud ning kuhu saabus ühtekokku 28 tööd. Võistlejate ülesanne oli lahendada tervik vastavalt uuele ruumiprogrammile: senisele lisandub mitmeid uusi funktsioone, nii et arhitektidel oli võimalus projekteerida vanale majale juurdeehitus.       

Uute osade lisamine väärt vanadele on alati komplitseeritud ülesanne. Ikka ja jälle kerkib esile stilistika küsimus, see, kui moodne võib lisatav detail või uus hoonemaht olla ning kas nüüdisaegne lisand ei hakka äkki varjutama ajaloolist ilu ja tervikut või mõjuma kuidagi totralt sadulana sea seljas. Tallinnas on mitmetele vanadele majadele juurde ehitatud uusi detaile ja peab tunnistama, et nii mõnigi ehitis on seeläbi hoopis uut sära juurde saanud ning rohket tähelepanu pälvinud. Siinkohal  tuleb meelde Fahle maja Tartu maantee alguses, mille paekivist tööstuskehandile on klaaskast peale ehitatud (Koko), Eesti Panga hoone, mille osad on liidetud klaasist vahetükiga (Toomas Rein) ja ekspressiivse galeriiga (Ülar Mark ja Kaja Pae), Rotermanni kvartalis laudsepatöökoda, mis on saanud endale klaastornid „kuklasse” (Koko) jne.       

Saksa arhitekti Wilhelm Neumanni projekteeritud klassika ja baroki seguse fassaadiga Läti Rahvuslik Kunstimuuseum Riia kesklinnas  Krišjānis Valdemārsi tänaval on võimas ja auväärt hoone, millele midagi juurde pookida tundub esmapilgul üsna vägivaldne. Oht, et väike lisand vana maja kõrval juhuslik ja hambutu jääb, on suur.       

Eesti noorte arhitektide büroo Salto pakutud lahendus, mis pälvis võistlusel teise koha, on aga piisavalt pieteeditundeline, et mitte rikkuda muinsusväärtust. Lisatud väike hoonekehand on visuaalselt seotud sootuks enam  muuseumi taga laiutava nukra rohealaga, mis oskuslikult selle teenistusse haaratakse. Projektiga pole loodud mitte niivõrd uut hoonemahtu kuivõrd nüüdisaegne põnev keskkond, pargimaastik, mille üks osa on vabaõhu-kunstisaalina toimiv kunstiväljak, mis kasvab sujuvalt üle muuseumi uueks sissepääsuks. Lisatud avaliku funktsiooniga osised nagu kohvik, infopunkt, laste mänguala ja pood avanevad väljakule ning toetavad ka väljakul ja pargis toimuvaid  üritusi. Heledate betoonplaatidega kaetud väljak on uue kaasaegse kunstisaali sujuv jätk välisruumis. Kunstiväljakule on mõeldud paigutada installatsioonid, istumiskohad ja purskkaev, mille ümber saab talvel teha liuvälja. Seejuures ei lõhu uus tugev element pargis vana esplanaadi sümmeetrilist ülesehitust, vaid pigem taaselustab selle. Lisatav sissepääs sekundeerib vanale peapääsule, hooneosad on seotud ühenduskoridoridega, kuid kasutada  saab ka uut ja vana osa eraldi. Rajatav saal on mõeldud hooajaliste näituste tarvis, mida külastatakse kindlasti tihedamini kui püsiekspositsiooni. Juurdeehitust, mis peitub osaliselt maastikku, on võimalik rajada energiasäästlikult ja tagada muuseumile sobiv ühtlane kliima. Tundub, et pakutud variant võiks üsna tähelepanuväärselt rikastada ja elavdada nii kunstimuuseumi kui parki.   

Võistluse ühe eksperdi Mihkel Tüüri sõnul  oli rebimine kahe konkurendi, Eesti büroo Salto ja Leedu Processoffice’i vahel tihe, kuid lõpuks jäi peale leedulaste alalhoidlikum lahendus, millega otsiti uusi võimalusi eeskätt ajaloolises hoones endas. Maja on võetud pulkadeni lahti ning kogu ettenähtud ruumiprogramm on läbi mängitud puhtal lehel. Seejuures on kasutusele võetud siiani vaid tühja pööninguna seisnud põnevate vormidega katusealused, kuhu on tekitatud võimsate vaadetega lisaruume  (osa katuseplekist asendati klaasiga). Uued avaliku funktsiooniga ruumid paigutati esimesele korrusele, tagades neile hea kontakti pargialaga. Majast välja planeeriti vaid abiruumid ja laod, mis paigutati maa alla ning mida märgib vaid väike klaasruut pargipoolsel maapinnal, pigem pargiinstallatsioon kui märk uuest hoonemahust. Pikkade diskussioonide tulemusena leidis žürii, et praeguses raskes majandusolukorras on mõistlik jõud ja energia suunata vana hoone uuendamisele ning hoida maa-ala tuleviku tarvis, kui tekib võib-olla vajadus suuremate lisamahtude järele. Leiti, et Salto lahendus, mis mõjuks kindlasti atraktiivsemalt, tooks küll uut elu parki, kuid samal ajal on oht, et sellega jääb vana hoone aktiivsest tegevusest kõrvale. Nii langeski liisk leedukate kasuks. Lätlased plaanivad muuseumi uuendamisse investeerida kuni 13 miljonit latti. Ehkki Riia linnaruum jääb siinkohal muutmata, on  tulevikus kindlasti küllaga põhjust külastada uuenduskuuri läbinud Läti Rahvuslikku Kunstimuuseumi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming