Läti 2012. aasta parimad majad

Siiri Vallner

Erinevalt Eestist on Lätis tavaks, et aasta parima hoone selgitab rahvusvaheline žürii. Alati on hindamas keegi Leedust ja Eestist, tänavu olid veel lisaks Šveitsi ja Soome esindaja. Läti arhitektid vajavad justkui väga seda väljastpoolt tulevat tagasisidet ja paistab, et üldine avatud olek kannab vilja – naabrite arhitektuur on juba mitu aastat tugeval tõusuteel. Varem on sõnapaar „läti arhitektuur” viidanud meie jaoks millelegi kergelt maitsetule: katteta emotsionaalsus, kirev ja raskepärane teostus, mis hakkab muidugi pihta juba poolel teel Lätti, tegelikult juba Tallinna kesklinnas, aga ikkagi näeb seda lõuna poole liikudes aina rohkem ja rohkem. Nüüd on teisiti. Lahendused on kontseptuaalselt selged, vaoshoitult lihtsad, materjalitäpsed ja tehniliselt läbimõeldud. Ühe sõnaga, inspireerivad. Räägitakse, et Läti arhitektuuriauhind on välja kasvanud humoorikast žestist. Kuna ühtki keskset arhitektuuriauhinda ei olnud, otsustas üks arhitekt asja parandada ja oma kolleege tunnustada. Ta kinkis aasta parimale saavutusele ananassi ja teistele jagas ananassiviilakuid. Põhimõtteliselt on kõik ikka samamoodi, ainult ananass on pronksist ja üritus ise võtnud palju suurema mõõtme. 58 töö hulgast tegi esmase valiku kohalik komisjon, rahvusvaheline žürii hindas vaid üheksat finalisti. Kõiki töid tutvustasid arhitektid ise. Nii kujunes žürii tööst omamoodi õppereis, kus peale hoonete sai näha väga erinevaid isiksusi ja nende lähenemisviisi arhitektuurile. Tutvustan siin lähemalt töid, mille vahel ananassid lõpuks jagasime.

Vaateplatvorm (Didzis Jaunzems, Laura Laudere ja Māra Ābele)

Selle töö juures võib pidada protsessi lõpptulemusest erakordsemaks. Väike puidust paviljon koos vaateplatvormiga on tudengikonkursi tulemus. Mahult sarnaneb vaateplatvorm EKA üliõpilaste iga-aastase varjualuse ülesandega, ainult see asub kõigile juurdepääsetavas Likteņdārzsi pargis (Saatuseaed) ja on iga päev kasutuses (vaateplatvorm on näiteks täiesti planeerimatult saanud populaarseks abielu registreerimise paigaks). Parki tervikuna on alles rajatakse, sellest peaks tulema mälestuspaik kõigile neile, kelle Läti kaotas XX sajandil, park rajatakse annetuste toel vabatahtlike tööga. Vaateplatvorm on väga väike osa pargist, aga sealt avaneb üle vee kaunis ja veidi õõvastav vaade Koknese lossivaremetele: varemed asusid kunagi kõrgel mäe otsas, aga kuna XX sajandil muudeti suuresti Daugava vee kõrgust hüdroelektrijaamade rajamisega, siis nüüd tõusevad müürid veepiirilt, mägi ise on kadunud vee alla. Suhe materjali ja detailidesse jättis vaateplatvormi puhul soovida, ananassiviil oli rohkem tegevuse preemia ja tegelikult oleks tahtnud seda jagada ka konkursi initsiaatoritega.

Läti kunstiakadeemia laiendus (Andis Sīlis, Guntis Ziņģis ja Pēteris Kļava)

Kunstiakadeemia asub Riias punasest tellisest historitsistlikus hoones pargi servas. Nüüd on ta saanud endale õue peale pisikese, moodsa täienduse. Siin olid loetavad mitu väga selget ideed, mis on teostatud ühegi kompromissita ja kokku annab see mitmekesise, hästi toimiva keskkonna. Uut hoonet maskeerivad pargi poolt kolmest küljest endise abihoone tellistest müürid, need seisavad uutest klaasseintest autonoomselt ning filtreerivad mõnusasti sissetulevat valgust. Kahele kõrgele korrusele pääseb eraldi, kummalgi korrusel on üks lihtne, avar ja mitmeti kasutatav industriaalse ilmega ruum – täpselt see, mida kunstnikud vajavad. Täiesti eraldi ruumi moodustab minimalistlik katuseterrass, kust kõik liigne on taandatud, jäänud on ainult vana ajaloolise hoone ja pargi kohalolu.

Žanis Lipke memoriaal (Zaiga Gaile)

Seda tagasihoidlikku, ajatut maja võib vabalt pidada üheks läti arhitektuuri üle aegade pärliks. Ka siin on tegu äärmiselt huvitava protsessiga. Arhitekt Zaiga Gaile on aastakümneid võidelnud Riias Ķīpsala saare ajaloolise puithoonestuse säilimise eest, tänapäeval on Ķīpsala Daugava-äärsed õdusad majakesed väga hinnas. Pisike memoriaalmuuseum läti mehele, kes oma kuuri põranda all Teise maailmasõja ajal päästis 50 juuti, on värskeim lisandus selles piirkonnas. Muuseumi rajamine oli omamoodi pere-ettevõtmine, initsiatiiv tuli osaliselt arhitekti abikaasalt – ehitusfirma omanikult, kaasatud oli ka Riia filmifestivali korraldaja ja Lipke järeltulijad, kes seniajani elavad samas kohas. Mõtte teostamist alustati stsenaariumi tellimisest ja alles seejärel asus arhitekt vormi ja kuju otsima. Tulemuseks on äärmiselt mõjus ruumikogemus. Umbtänava lõpus on väike värav, kust külastaja siseneb tõrvatud laudadest ehitatud sõredasse tunnelisse. Teekond, kuhu on kaasatud kõik meeled, viib samasuguse sõreda laega pööningule. Kui alla sügavasse kaevu vaadata, näeb 1 : 1 mõõtkavas abstraheeritud peidikut ning põhjast vaatab vastu suures plaanis naise nägu – Žanis Lipke naine meenutab juhtunut juba väga vana inimesena. Kogu projekt on teostatud äärmiselt virtuoosselt ning sellist ehituskvaliteeti ei ole ma Eestis kunagi näinud.

Kuna kahte ananassi meil välja ei lubatud anda, siis kompromissina läks memoriaali arhitektile kaks viilu – üks Ķīpsala puithoonestuse päästmise eest ja teine memoriaali eest.

Muusika- ja kunstikool Salduses (MADE, Miķelis Putrāms, Linda Krūmiņa)

Peapreemia, suure ananassi said seekord üsna noored arhitektid. Salduse muusika- ja kunstikool on neile esimene suurem valminud objekt, praktiseerinud on nad küll juba üle kümne aasta – juba 2002. aastal osalesid nad näiteks Tallinna arhitektuuritriennaali näitusel. Kui memoriaal mõjus oma perfektsuses mõnevõrra elitaarselt, siis koolihoone on lihtsam ja argisem. Asudes väikelinna keskel organiseerib ta oma ilmumisega edukalt eri aegadest pärit linnafragmente. Tekkinud on uus mõtestatud tervik, kus kõik on käepärane ja elanikel hea olla. Hoone ise on ratsionaalne, läbimõeldud ja pakub tehniliselt uusi lahendusi. Projekteerimisel töötati koos Saksa inseneridega, kelle abiga on siin regioonis jõutud üsna uudsete tehniliste lahendusteni. Kooli seinad on umbes 40–50 sentimeetri paksusest spetsiaalsete õhukanalitega massiivpuidust ja ilma täiendava soojustuseta (n-ö vana palkmaja tänapäevane versioon), väljastpoolt katab puitu profiilklaas. Profiilklaasi taga välisõhk soojeneb ja liigub loomuliku tõmbega klassiruumidesse. Ajal, mil hoonete sisekeskkond muutub aina kunstlikumaks, on osaliselt loomuliku ventilatsiooni kasutamine sõna otseses mõttes nagu sõõm värsket õhku.

Koolihoone potentsiaalne mõju nii väikelinna käekäigule kui ka läti järgnevate aastate arhitektuurile sai selleks kaalukeeleks, mis lõpuks otsustas peapreemia.

Lätis nähtu vahekokkuvõte on see, et arhitektuuri valdkonnas tasub mõelda Balti riikide vahelisele tihedamale koostööle, sest naabrite tase on kõrge. Juba juuni lõpus toimuvad Jūrmalas EALi suvepäevad ja see on just sobiv koht uitmõttele konkreetsema suuna andmiseks.


Millised on olulisemad suundumused läti arhitektuuris?

Artis Zvirgzdiņš, Läti arhitektuuriplatvormi A4D toimetaja: Läti arhitektid on kõige tugevamad vanade asjadega tegelemisel – renoveerimises, konserveerimises, ümberehitamises. Hea näide on siin kindlasti Zaiga Gaile looming. Sellistel puhkudel need n-ö lätilikud püüdlused luua poeetilist ruumi, kujundite ja pitoresksuse otsimine leiavad õige väljundi. Uute ehitiste puhul viivad sellised pingutused sageli hoopis veidra ja kunstlikult mõjuva arhitektuurini.

Teine suund on kontseptuaalsem, minimalistlikum ja see on esile tõusnud alles viimase viie aasta jooksul – võib mainida selliseid büroosid nagu näiteks MADE (http://www.made.lv) ja 1 plus 1 (http://www.1plus1.lv).

Hea asi on uue arhitektuurikooli asutamine Riias (erakool, tegutseb teist aastat – S. V.). Tõelist muudatust ei saa küll näha enne kümmet aastat, aga konkurents sunnib ka arhitektuuriosakonda Riia tehnikaülikoolis end kokku võtma (nad on rohkem kui 150 aastat olnud ainuke arhitektuurihariduse andja Lätis – S. V.).

Kuidas saaksid Baltimaad arhitektuuri alal koostööd teha?

Olen Balti identiteedi tugevdamise teemast väga huvitatud. Juba seitse aastat toimetan arhitektuuriplatvormi A4D (www.a4d.lv), mille kaudu püüan läti arhitekte informeerida, mis naabermaades toimub. Aga tegelikult võiks olla olemas tõeline Balti arhitektuuri/urbanismi väljaanne, mis ühelt poolt vahendaks üksteise tegemisi ja ühtlasi oleks avatud maailmale.

Arhitektide liitude vaheline koostöö jääb paratamatult veidi formaalseks. Olen rohkem huvitatud elavast debatist ja siin on asendamatud isiklikud kontaktid, osalemine naabrite võistlustel ning näiteks sellised üritused nagu TAB.

Kuidas sa kirjeldaksid/võrdleksid praegusaja Läti, Leedu ja Eesti arhitektuuri?

Mõnikord mulle tundub, et Leedu arhitektuuril on rohkem ühist Eesti kui Lätiga. Läti mõjub ikkagi kuidagi konservatiivselt, aga võib-olla ma ei näe lihtsalt asju piisavalt distantsilt.

Eesti arhitektuur tundub mulle palju kontseptuaalsem. Võib-olla on eesti arhitektid ka võrreldes Läti-Leeduga mõnevõrra paremini organiseerunud – teil on paremini tegutsev arhitektide liit ja arhitektuurikeskus, toimub TAB. Need toimivad ja on korraldatud eestiliku pragmatismiga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming