Kuressaare probleem on selles, et probleemi ei ole

Hannes Koppel: „Neli aastat on linnas teostatud aastaid tagasi ette valmistatud ideid. Suuri plaane tehes ei saa küll loota, et need lähiaastatel teoks saaksid, kuid kaugemale on vaja ka vaadata.“

MERLE KARRO-KALBERG

Hannes Koppel ei ole Kuressaare linnaarhitekt enam kolm aastat. Praegu peab ta kodulinnas arhitektuuribürood. Rita Peirumaa töötab muinsuskaitseameti Saaremaa vaneminspektorina ning näeb linnas toimuvat otsustajate ringist. Koos räägivad nad Kuressaare, aga ka Saaremaa ruumilisest arengust ja eluolust.

Kui ma linnaarhitekt Loona Leppa intervjueerisin, tundus, et suuri lahendamist vajavaid probleeme Kuressaares eriti polegi. Mitu korda jõudsime oma vestluses autostumise ja parkimiseni kui ühe tulevikuprobleemini. See ei saa ju olla Kuressaare peamine ruumiline kitsaskoht?

Rita Peirumaa: Parkimine ja liiklus on alati kui kahe teraga mõõk. Ühest küljest anname võimalusi ja mugavust autole juurde, teiselt poolt tekib alati küsimus, kuhu see auto siis parkida, kui inimene sellega juba nii mugavalt linna on saanud. Ehk peaksime mõtlema nii, et kuskil on juba viga tehtud ning probleemi lahendatakse valest otsast. Oleme ju kaalunud, et vanalinn teha lausa autovabaks, mis tähendab kohest olukorra muutust.

Hannes Koppel: Ma arvan, et parkimine pole kontseptsiooni vääriv teema. Sellega ilmselt ei tegelda ikka kui põhiprobleemiga, ega ju?

Mulle tundub, et parkimisteema kerkis üles sellepärast, et linnaruumi põhiprobleemi ja edasisi eesmärke on raske sõnastada. Tehakse väikeseid asju, peenhäälestatakse, kuid mis võiks olla Kuressaares selline suurem idee, mille poole pürgida?

Kuressaares ei ole küll asumiseltse tekkinud, kuid kodanikuaktiivsust on linnas tunda. Pildil 2016. aasta tänavapiknik.

Alar Truu / Õhtuleht / Scanpix

Koppel: Kõik ehk ongi korras. Kuressaare, nagu ka teiste väikelinnade eripära on see, et protsessid on pika vinnaga, ideede elluviimine võtab kaua aega. Neli aastat on linnas realiseeritud mõtteid, mis sõnastati ja valmistati ette aastaid tagasi. Suuri plaane tehes ei saa loota, et need lähiaastatel teoks saaksid, kuid kaugemale on vaja vaadata.

Kui vaadata poliitikute ideid sügiseste kohalike valimiste kontekstis, siis näeme, et kellelgi pole kandvat mõtet. Põhieesmärk on võita kohalikud valimised, kuid mida pärast valmisvõitu tegema hakatakse, miks üldse võimul tahetakse olla, on läbi mõtlemata. Valimislubadused on suuresti pärit kümne aasta tagusest arengukavast.

Praegu peaks ette valmistama järgmise perioodi tegevuskava. Ellu viiakse seda, mis on juba ette valmistatud – rekonstrueeritakse tänavaid ja pannakse kõnniteedele uut katet vaheldumisi lasteaedade rekonstrueerimisega. Suur idee aga puudub. Ehk peaks aja maha võtma ja vaatama, kus me oleme.

Peirumaa: Sellesama kivi otsa koperdavad ka teised riigiasutused. Mõned on siin praegu õnneks veel esindatud. Ka neil on ruumidele omad nõudmised: suur saal, avatud aatrium, mugav sissepääs. Vanalinnas pole sellistele nõudmistele vastavat hoonet väga kerge leida ja nii kolivadki riigiasutused linnast välja uutesse majadesse. Oma nõudmistes ei olda valmis sammu tagasi astuma, ei mõisteta, et kesklinnas ollakse inimestele füüsilises mõttes palju lähemal ning ühtlasi päästetakse ehk ka väärikas keskkonnas mõni väärikas vana hoone lagunemisest ja hävingust.

Koppel: Toon siinkohal näiteks riigigümnaasiumi, mille tulemisest ka Kuressaares räägitakse. Riigi Kinnisvara AS (RKAS) on üldiselt seisukohal, et uus koolimaja peab olema nüüdisaegne, avarate vestibüülide ja multifunktsionaalsete aatriumitega. Sellega seab RKAS juba eos lati nii kõrgele, et ükski olemasolev vana maja ei suuda neid tingimusi täita.

Hea näide on ka politseimaja. Juba kümme aastat tagasi koliti suurem osa piirivalve- ja päästeameti alluvuses olevatest asutustest linnakeskusest eemale. Praegu otsib RKAS endiselt kasutust vanale politseimajale. Ühe variandina kaalutakse taas sinna riigiasutuste kolimist.

Peirumaa: Lõpuks ei taha sinna keegi jälle minna just nimelt oma kõrgete nõudmiste tõttu. Politsei oleks saanud hakkama ka siinses kesklinna hoones. Elu- ja ajaloolise keskkonna mõttes on kogu riigi probleem just see, et ei osata praegust juba olemasolevat mõistlikult ja säästlikult kasutada.

Koppel: Linn peaks suutma normide järgimise kõrval nägema keskkonda tervikuna, vaatama ka sotsioloogilisi, demograafilisi ja majanduslikke suundumusi. Planeerimine on strateegiamäng.

Uude äärelinnas asuvasse politseimajja kolisid tookord ka merepäästekeskus ja piirivalve, mis jättis tühjalt seisma vana kohtumaja peatänaval. Tookord kuulus hoone siseministeeriumile, kes oleks pidanud selle RKASile üle andma. Pärast seda oleks RKAS püüdnud leida sellele mingit otstarvet, poleks olnud võimatu ka müümine ja võib-olla seisaks hoone veel praegugi tühjalt. Seadus võimaldas hoone tookord üle anda haridusministeeriumile, kes majutas sinna TTÜ Kuressaare kolledži, mis oli samuti ruumiprobleemi ees. See on tegelikult väga hea näide koostööst, mis mõjutab otseselt keskkonda ja linnaelu.

Väikelinnade eluolu mõjutab selline kehva peremehe kinnisvarapoliitika ilmselt veel teravamalt kui suuremaid linnu.

Peirumaa: Eks seda kõike mõjutab omakorda ka üldine riigi poliitika, et riigiasutused koondatakse suurtesse keskustesse. Säärane tendents on kestnud juba kümmekond aastat. Selle valguses pelgan ma ka haldusreformi mõju ja tulemusi. Praegu asuvad vallavalitsused vanades arhitektuuriliselt väärtuslikes hoonetes, mis on korras tänu sellele, et keegi neid kasutab. Kui vallavalitsused kaovad, jäävad ilmselt paljud hooned tühjaks.

Koppel: Kohalike olude mittetundmist on riigiasutuste väikekohtadest kaotamisega juurde tulnud. Näiteks maanteeamet või päästeamet. Siin on kompetentseid inimesi küll, kuid asutus on selliselt ümber korraldatud, et Kuressaare allub spetsialistile, kes töötab mandril. Sealt kaugelt otsustatakse ka siinsete asjade üle. Ma võin ju projekti tehes kohalike spetsialistidega konsulteerida, kuid sellel pole jõudu, sest otsustab keegi, kes siinseid olusid võib-olla nii hästi ei tunne.

Peirumaa: Mõned asjad on meil geenides. Näiteks Hannes tunneb Kuressaaret nagu oma kümmet sõrme. Kui tuleb inimene, kelle kohataju on palju nõrgem, siis on kõigil palju raskem.

Mulle tundub praeguses olukorras igasugune Kuressaare laienemise kavandamine väga lühinägelik. Meil on vanalinnas 300–400 maja väärtuslikena kaitse all, nendest umbes 10% seisab tühjalt. Kui kavandatakse uusi kortereid või elamispindu, siis peaks eelkõige seda tegema olemasoleva ruumiressursi baasil.

Koppel: Korterelamute arendamine on Kuressaares muidugi ka omamoodi võimatu missioon. Tahetakse teha odavalt vinget asja, harva osutub see võimalikuks.

Tihti ei ole inimesed endale selgeks teinud, kas nende kinnisvara on muinsuskaitsealal või muinsuskaitse all. Teadmatusest on sündinud olukord, kus vanalinna kinnisvara ei juleta just renoveerimise raskusi ja muinsuskaitse rangeid tingimusi kartes osta. Nii seisab palju kinnisvara ka puhtalt teadmatusest.

Peirumaa: Ruum, eriti vanalinnas, peaks olema ressurss, mitte kitsendus või probleem.

Koppel: Kuressaare aedlinna linnapildis hakkavad silma ka aastaid seisnud niitmata hoovid ja remontimata majad. Kuna aedlinn ehitati valmis ühekorraga, siis olid seda asustanud elanikudki ühe generatsiooni esindajad. Nüüd on nad järgemööda manalateed läinud ja kinnisvara seisab. Nende järglased on üle ilma laiali, vaid vähesed on siin. Krunt pannakse enamasti müüki maja hinnaga, mis siis, et seal korralikku hoonet enam polegi. See tõstab kinnisvara hinna utoopiliseks ning ostjat leida on raske. Kinnisvara ei lähegi niimoodi teisele ringile. Nii ostavad potentsiaalsed huvilised krundi hoopiski näiteks Nasvale, sest Kuressaares pole sobivat. Just hinna mõttes.

Peirumaa: Tõenäoliselt on siin omajagu emotsioone mängus. Vana põlvkond on kadunud, uus on enamasti mandril. Kinnisvaraga Kuressaares seob neid nostalgia. Siinsed lapsepõlvemälestused peegelduvad ka hinnas.

Koppel: Olukorra stabiliseerimiseks on vaja ehk ühte krahhi, omal ajal jäi see tulemata. Ükskord peab see laguneva suvila ülalpidamine ju hakkama üle jõu käima. Lõpuks peab maja nii ära lagunema, et sinna pole mõtet enam suvitamagi minna. Ehk hakkab kinnisvara hind Kuressaares siis langema, linna tuleb uut verd ning hooned võetakse taas kasutusse.

Kuigi kuurortlinna sesoonsus linnapildist otseselt välja ei paista, mõjutab see siiski keskkonda enam, kui esialgu tundub.

Koppel: Kuurortlinna probleemid tõesti siin välja ei paista. Paljuski selle tõttu, et need inimesed, kes siia tagasi tulevad, on aktiivsed, torkavad silma, teevad ja jõuavad palju. See on jäämäe tipp, mis välja paistab. Suurem osa elanikkonnast ei torka silma ja just nende seas on ka palju lahkujaid.

Peirumaa: Edukaks tagasitulekuks peab üsna jõuline natuur olema. On selge, et kogu rahvastik ei saa selline olla. Paljud tahaksid lihtsalt palgatööd teha, olla oma valdkonnas head spetsialistid, kuid siin seda alati teha ei saa.

Koppel: Ka mina läksin kunagi Kuressaare linnavalitsusse linnaarhitektiks oma visiooniga: oli vaja koostada üldplaneering, mitmed detailplaneeringud, et aidata langetada olulisi ruumilisi otsuseid. Need eesmärgid said viie aastaga täidetud, uusi suuri asju tol ajal ette võtta ei saanud ja ma ei jäänud ootama. Uusi eesmärke ei ole tegelikult siiani seatud. Linnus kavandab küll järgmisi restaureerimisetappe, kuid linnale kuuluvas pargi ja kindlustuse osas, mis ruumiliselt kuulub linnuse juurde, on edasised sammud näiteks ette valmistamata.

Arhitektuurivõistlusi tuleb korraldada, kuid alati pole see ainus tee. Kui valik langetatakse vaid ilusate visuaalide põhjal ja võidavad noored, kes hilisemas projekteerimisprotsessis hätta jäävad, siis lõpuks ei muuda tulemus siinsete elanike elu nii, nagu loodeti.

Muutuse tooks ehk see, kui kas või kesklinna kandis tegutsevad ettevõtjad ja inimesed kokku tuua, uurida, missugused on nende vajadused ning neid aidata. Keegi peab seda tegevust aga koordineerima ja organiseerima. Linna servas asuv Auriga keskus on pindalalt sama suur kui kesklinn. Kesklinn aga ei pulbitse nii elust kui kaubanduskeskus. Sest pole kedagi, kes aitaks kesklinna kaubanduspinna rentnikud niimoodi kokku tuua nagu kaubanduskeskuses suudetakse. Puudub ühine turundus, üritused, kas või näiteks laatki. Selline korraldamine on ruumiloomise üks osa. Miks läks uus kinokeskus Aurigasse, mitte ei tulnud kesklinna? Seda sammu oleks saanud suunata.

Peirumaa: Õnneks on muutuse toonud loomemaja ja Edukontor. Nende põhjal on näha, et eri elualade inimesed koonduvad ning tahavad midagi koos teha. Eelmisel suvel tegutses ka loomesuvila, mis püsis puhtalt entusiasmil. Vaatamata sellele, et see oligi ühesuvine ettevõtmine, andis see linnaelule palju juurde.

Koppel: Tänavafestivali korraldasid entusiastid eelkõige enda pärast, sedasorti ettevõtmisi tuleb kindlasti juurde. Inimesed hakkavad ise otsima seda ideed. Samas, Kuressaares ei ole tekkinud asumiseltse. Võib-olla nüüd, kui tehakse uus suur omavalitsus ja Kuressaare jääb justkui üksinda, tekib selline vajadus.

Kas võime siis tõdeda, et keskkond on siin justkui valmis, nüüd oleks tarvis kedagi, kes aitaks huvilised kokku tuua ja linna elama panna?

Peirumaa: Võib-olla on loorberitele ka puhkama jäädud. Haapsalu näiteks hõikas välja, et seal pole ühtegi suvist nädalavahetust, mil midagi ei toimuks. Ka siin on tõenäoliselt palju sündmusi, kuid aeg-ajalt tasub siiski olukord üle vaadata.

Kuidas on lood Saaremaal üldisemalt?

Peirumaa: Ehitamise mõttes on üsna vaikne. Elavnemist on märgata siis, kui avanevad Euroopa Liidu toetusvoorud. Püütakse rahastamise kriteeriumidega kohaneda ja projekti kohandada. Alati ei anna see läbimõeldud tulemust.

Koppel: Ehitatakse vähe ja enamasti ei paista see silma. Arengut on nii vähe, et tegelikult pole siin midagi eriti ka tuksi keerata. Seetõttu ei ole ka akadeemiliselt mõtestatud tegevust. Kõige enam hoiavad kodukandil silma peal külaseltsid. Karm, aga Saaremaa pole juba ammu enam enda nägu.

Peirumaa: Kogukond on kõige tugevam ehk Muhus. Seal ma ei taju pidetust.

Koppel: Saarele arhitekte ei jätku, nii võtabki keskpärasus võimust. Kui on valida, kas ma projekteerin siia või Tallinna, siis kliendi teadlikkus ja töötasu annavad vastuse. Siin konkureerin arhitektuuri projekteerimise osas vee- ja kanali­satsiooniinseneridega. Klient ei küsi enamasti arhitektuuri, tal on vaja projekti. Loomulikult vaatan Tallinna poole.

Hannes Koppel: „Seisaku murraks ehk see, kui kesklinna kandis tegutsevad ettevõtjad ja inimesed kokku tuua, uurida, mis on nende vajadused ning aidata neil muudatused ellu viia.“

Valmar Voolaid

Rita Peirumaa: „Õnneks on muutuse toonud loomemaja ja Edukontor. Nende põhjal on näha, et eri elualade inimesed koonduvad ning tahavad midagi koos teha.“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming