Küpsev rand

Aplaus Narva rannahoonele

KARIN PAULUS

Narva rannahoone ja Joaoru puhkeala. Autorid Kalle Vellevoog, Martin Prommik, Andrus Andrejev ja sisearhitekt Tiiu Truus. Valminud 2009. aastal toimunud arhitektuuri­võistluse alusel, avatud 2015. aastal.

Rannahoone muudab jõe oru nii visuaalselt kui elamuslikult veelgi ahvatlevamaks, mõjudes valge luigena.

Rannahoone muudab jõe oru nii visuaalselt kui elamuslikult veelgi ahvatlevamaks, mõjudes valge luigena.

JVR arhitektuuribüroo

Kui saaksin välja anda isikliku arhitektuuriauhinna 2015. aasta eest, siis määraksin selle kõhklemata Narva verivärskele rannahoonele nüüdisaegselt ning ülitundlikult ajaloolise ja loodusliku keskkonna mõtestamise eest.

Nagu paljud läbimõeldud ja intrigeerivad lahendused, sündis seegi visioonide kõrvutamise teel. 2009. aastal korraldati toonase suure missioonitundega linnaarhitekti Peeter Tambu eestvõttel Joaoru puhkeala arhitektuuri ideevõistlus, kus pakuti lahendusi 17 hektari suurusele alale, muu hulgas ka linna ainsale avalikule supelrannale.

Valminud rannahoone flirdib bastionivöö ning uue, teisel pool linnust jätkuva rannapromenaadiga, selle ümbrus julgeb originaalselt särada. Bastionist üles ja alla pääseb liikudes mööda maja, mille kolm tasapinda on ühtlasi vaateplatvormid ning ilusa ilmaga peaks rannakohvik laienema ka terrassidele. Neist pealmine ei ole, kui läheneda jõele otse, esmalt märgatavgi, sest maja sulandub maastikku. Teeradasid valgustavad raagus puid meenutavad tänavalaternad (autor Margus Triibmann) ning laudteede ümbruses on betoonpingid ja prügikastid, mille autorid rannahoone arhitektuuri silmas pidades ise on kavandanud.

Rannast tasub kindlasti jalutada edasi ka mööda põnevat roostetatud metallist (Cor-Ten) treppi pidi üles Aleksandri kirikuni, mille taastamine on olnud vaat et üks romantilisemaid eestluse palanguid pärast taasiseseisvumist ning mille rahaline nurkasurumine demonstreerib materialismi kiiret võidukäiku.

Elamuslikult ahvatlev

Kõikjal on tunda on nii Kalle Vellevoole kui ka Tiiu Truusile omast perfektsionismi iha ning esteetikat, välditud on liialdusi ja juhuslikkust. Eelistatud on arhitektuuri enda võimalustest ning materjalidele loomuomadustest tulenevat lähenemist ning pigem rõhutatakse kvaliteeti, kompositsioonilist harmooniat, täpsust ja ülitimmitud detaile. Kuigi kasutatud pole kõrgtehnoloogilisi nutilahendusi ja uusi materjale, vaid betooni, puitu ja pinnamoe iseärasusi, muudab selline nõudlikkus jõeperve ülimalt ihaldusväärseks, mis mõjub küll elitaarsena, kuid köidab ka laiu rahva­hulki.

Kui näiteks tuntuima pealtkäidava maja, Tallinna linnahalli otsa on trepist minek pidulikust kulgemisest hoolimata nii mõnelegi väetile kas karistus või suisa võimatu, siis rannahoone ümbrus on lahendatud viisil, et hätta ei jää lapsekäruga isa ega eakas.

Rannahoone muudab jõe oru nii visuaalselt kui elamuslikult veelgi ahvatlevamaks, mõjudes valge luigena. Kui ennegi võis sealsamas looduslikult ja kultuuriliselt tõepoolest lummavas paigas piknikut pidada ning veemõnusid nautida, siis nüüd pakutakse siin linlikku ajaveetmist, mis kohalikele, ilmselt veelgi enam linna külalistele, väga meeldima peaks. Sovetlike, toitva menüüga õllekate, sööklate ja restoranide kõrval Narvas seniajani nüüdisaegse arhitektuurilise tipptasemega keskkond puudus. Pole mitte vähem oluline, et siin saab uurida jõge ja linnust ning samal ajal kiigata üle jõe Venemaale, kus avaneb tükike kunagi Narva linna orgaaniliseks osaks olnud Jaanilinnast.

Rannahoone jätkab Tartu ülikooli Narva kolledži* alustatut, näidates, kuidas tuleb aupaklikul ja tõsisel moel väärtustada pärandit ja luua tähenduslikumat arhitektuuri.

Narva rosin

„Valminud rannahoone üheks tugevaks ideeks on paigutumine klindijääraku õnarusse viisil, et see justkui kasvab looduslikest vormidest loomulikult, massiivsete mahtudeta, välja. Maja ümber on piisavalt õhku, mistõttu ei kao see ka naabrite vahele ära,“ leiab Narva arhitektuuri ja planeerimise osakonna muinsuskaitse vaneminspektor Madis Tuuder. „Sümboolselt annab rannaala idee edasi sõjaeelset 1930. aastate kava heakorrastada piirkond moodsas võtmes ja pakkuda rahvale nüüdisaegseid puhkevõimalusi. Toona rajati moodne rannapaviljon ja linnaruumi auke hakati esmakordselt populaarseks muutunud linnapuhkuse tarbeks ära kasutama. Tööstuslinna Narva saabus see laine mõistagi hiljem, kui välja kujunenud kuurortidesse, Pärnusse või Narva-Jõesuusse. Rannahoone diskreetne, kuid julge disain loob mõjusa sümbioosi kõrval asuva kahe linnusega, sümboliseerides eri ajastute ja kihistuste mitmekesisuse sünergiat üksteist varjutamata. Lisaks pakub rannahoone võimalust kahte linnust uurida.“ Ta rõhutab: „Oluline on ka see, et nüüdisarhitektuuri vaeses, peamiselt 1950. aastate nn klassikalise arhitektuuriga Narva linnakeskuses on tervitatav näha uusi kihistusi ja nägemusi, stalinistlikest kvartalitest (mis on samuti omaette väärtus) alla Joaorgu laskudes mõjub sealne kontrast ootamatult, kuid igal juhul põnevalt.“

Valmis on ehitatud ka rannavalvetorn, mis on praegustes oludes erakordne. Nimelt on paljude rannahoonete müük ja erastamine või ka lihtsalt puudumine toonud kaasa olukorra, kus rannavalve kasutada on hädapärased inetud konteinerid koos ajutistelt mõjuvate metalltornidega.

Kalle Vellevoog ütleb, et algse ideena väljapakutu on käiku läinud peaaegu üheksakümneprotsendiliselt. Ta loodab, et Euroopa tõukefondist saadakse veel üks eraldis, sest tegemist jätkub ilmselt 2020. aastani piisavalt. Autorid on kavandanud siia komplekti sobivad riietuskabiinid, kallimatest elementidest Cor-Ten-materjalist sillakesed, samuti peaks tee saama kokku ülejäänud promenaadiga ning jätkuma teisel pool kuni spordiväljakuteni, kuhu on plaanitud veel paar praegusega analoogset Cor-Ten-terasest treppi. Samuti ootab viimistlemist parkla ning paar lisapaviljoni, et luua paremad tingimused kontsertide ja muude ürituste korraldamiseks. Rannavalvetorni juurde peaksid tulema ka muulid, millelt oleks tore vette sulpsatada.

Nii on hakanud moodustuma põnev ansambel kaitserajatisi interpreteerivate nurgeliste heledate betoonvormidega, mida omakorda täiendab mahe loodusmaastik muru, puude, liiva ja laudteedega ning sellest vahvalt irduvad punakaspruunist metallist skulpturaalsed varjualused, sillad ja trepid. Kui Pärnu sümboliks on saanud Olev Siinmaa kavandatud rannahoone seenekujuline rõdu, siis kuigi Narvas ühtki analoogset rosinat ei ole, on kogu kompleksi lahendus võrratult põhjalikum ja, ausalt öeldes, ka intelligentsem.

Erinevalt kolledžist pole rannale kerkinud uus arhitektuur narvakates erilist poleemikat tekitanud. 2015. aastal võitsid Kalle Vellevoog, Lidia Zarudnaja, Martin Prommik koos Tiiu Truusiga ka Narva linnuse (kus tegutseb muuseum), arhitektuurivõistluse, kus seati ülesandeks kompleksi ajakohastamine. See on ühismeedias üles äratanud konservatiivid, kellest nii mõnigi kõneleb imetlevalt Poola restaureerimistavadest, mille hulka sageli kuulus ka hoonete koopiana ülesehitamine, ning kes on rahul praeguse 1980. aastate võtmes raskepärase lahendusega.

Siiski võiksid rannas nähaolevad muudatused aidata mõista, kuidas läbimõeldud väikevormid ning suure pildi kontseptuaalne lahendamine aitab muuta keskkonda rikkamaks, sest elus linn ei ole üksnes ajaloo hõllandus, vaid organism, mida ajakohastamine aitab elus püsida.

* Autorid Siiri Vallner, Indrek Peil, Katrin Koov, 2005–2012

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar