Küps sisearhitektuur

Sümpoosion „Sisu“ ja selle ajalis-materiaalsed mõõtmed

Jüri Kermik

Sisearhitektuuri sümpoosion „Sisu“ Tallinnas 27. – 30. V 2015.

Neljapäevasesse üritusse mahtus filmilinastusi („Elus arhitektuur“ / „Living Architectures“), eelretsenseeritud ajakirja Sisu-line esimese numbri esitlus, üksteist täismajale esitatud ettekannet, tutvumine EKA sisearhitektuuri osakonna bakalaureuse- ja magistritöödega, ringkäik Tallinna sisearhitektuuri uuemaid näiteid pidi ning väljasõit Lahemaa rahvusparki.

Korraldajad Eesti Sisearhitektide Liit ja EKA sisearhitektuuri osakond.

„Sisu“ sümpoosionil on potentsiaali saamaks Eesti sisearhitektuuri teooriat ja praktikat ühendavaks platvormiks. „Sisu“ korraldajad on seadnud endale ülesandeks koondada eriala õpe, teooria ja praktika ning välja tuua ühiskonnas esile kerkivad suunad ja probleemid.

Selleaastase „Sisu“ peateema kutsus sisearhitektuuri vaatlema toast väljaspool, uurima linnaruumi kui maailmavaate peegeldajat. Sümpoosionil täpsustati disaini rolli, kaardistati sisearhitektuurist huvitatud osapooli.

Kahe päeva jooksul paljastusid koos sisearhitektuuri kihistustega nii mõnedki üldised probleemid nagu ruumi mõju olulisus inimlike väärtuste ja heaolu tagamisel, sisearhitektuuri kui eriala tervislik seisund ja erialaõppe akrediteerimine. Korduvalt otsiti vastust küsimusele, kes me oleme. Kas disainerid? Sisearhitektid? Dekoraatorid? Arhitektid?

Oma mõtteid valdkonna olukorrast ja tuleviku aktuaalsetest teemadest jagab sümpoosioni külaline, õppejõud, kirjanik ja disainer Graeme Brooker, kes juhib Londonis Middlesexi ülikooli moedisaini ja sisekujunduse osakonda. Tal on ilmunud arvukalt sisearhitektuuri käsitlevaid teoseid, muu hulgas erialaringkonnas kõrgelt tunnustatud „Ülelugemised“ („Rereadings“, 2004).

Sümpoosionil kerkisid pinnale sisearhitektuuri kui professiooni kuvandi ja olukorra küsimused. Näeme kaht vastandlikku suunda: ühest küljest akadeemiline, eriala õpetamisega seonduv professionaalsust kõrgelt hindav diskursus, teisest valdkonna devalveerumine. Tõid näiteks koduperenaised ja juuksurid, kes ennast üha tihedamini sisekujundajateks nimetavad. Kuidas sa selle vastuolu tekkimist kommenteerid? Kuidas saaks selle lahendada?

Graeme Brooker: Ma saan toetuda Ühendkuningriigi kogemusele. Meil, ma arvan, on valdkonnas praeguseks tekkinud piisav kindlustunne ja usaldus. Me näeme akadeemias sisearhitektuuri laiahaardelisena, kusjuures kodukujunduse valdkonnas tegutsevad ka kuulsused ja koduperenaised. Sisearhitektuur on valdkonnana piisavalt enesekindel, et olla avatud kõigile tegijatele. Arvesse tuleb võtta ka sisearhitektuuri kujunemislugu. Sisekujundaja amet tekkis koos XIX sajandi interjööri dekoreerimisega ja see mõjutab selle eriala tegijate soolist tasakaalu tänapäevani. Sisearhitektuuri sünnitasid keskklassi koduperenaised, kellel polnud vaja töötada ja kes said hobi korras oma kodusid dekoreerida. Seega ei saa ma ka kõrvale heita selle valdkonna amatööridega seostuvat traditsiooni. Valdkonnas tuleb lihtsalt leida tasakaal ja olla avatud eri tasanditel, kuhu mahuvad tegijad iseõppijatest haritud professionaalideni.

See juhatab mu järgmise eriala arenguga seotud küsimuseni, praktilise ja teoreetilise töö suhteni. Õppekavade asja- ja ajakohasust mõõdetakse uuendusmeelsuse ning tehniliste oskuste ja traditsioonide (nii oleme alati teinud ja teema edaspidi) kaalukausil. Millised on sinu tähelepanekud EKA sisearhitektuuri magistritöid vaadates?

Ma ei taha kritiseerida magistriprojekte, vaid nende esituse formaati ja viisi, mille põhjal ei saa tööde sisu sellisel analüütilisel tasemel ja teoreetilise haardega analüüsida, kui magistriõppes peaks. Projektid, mida ma nägin, olid tehniliselt küll väga heal tasemel, kuid nende esitluselt ja arutelult oleksin oodanud kriitilisemat suhtumist. Magistritöö tasemel peab olema sõnastatud, milline on see uudne idee, mida katsetatakse, milline ruumikvaliteet loodud on. Tuleks rohkem riskida, otsida uusi väljakutseid ja uudsust.

Eneseteadliku eriala arenguvõimelisuse näitaja on niisiis „riskijulgus“. Siinkohal võiks heita pilgu tahavaatepeeglisse ja meenutada Charlotte Perriand’i (1903–1999) loomingulisi põhimõtteid. See prantsuse modernist ja disainiuuendaja väitis, et tulevikus oleme kõik disainerid. Ta jõudis selle mõtteni küpses eas, kui pöördus modernismist looduslike materjalide ning jaapani käsitöötraditsioonide ja pärandi poole.

Julguse ja eneseusalduse arendamiseks tuleb luua turvaline keskkond, kus saab pidada avatud dialooge ja debatte. Alles siis saab eriala kriitiliselt vaatama hakata.

Tulen tagasi sümpoosioni juurde. Oleme teadvustanud, et „Sisu“ on erialaselt vajalik Eesti disainikultuuri ja mõtte arendamisel. Millised võiksid olla sümpoosioni järgmised ülesanded ja sammud?

„Sisu“ üritusel, ruumil ja ideel on tähtis roll. Siit saab alguse avatud diskursus. Näen huvitavat debatti ja valmisolekut tunnistada edasiviivaid eriarvamusi ja seisukohti. Tallinnas on huvi sisearhitektuuri võimaluste üle arutada ja mõtteid jagada. Paari aasta pärast on siinne disainikultuur kasvanud eriliseks ja esindab just nimelt Tallinna identiteeti.

Sümpoosioni üks esineja Morten Lund kirjeldas Skandinaavia sisearhitektuuri hetkeseisu staatilisena. Kas Eestil võiks olla võimalus võtta initsiatiiv sisearhitektuuri valdkonna ja taseme arendamisel?

Ma olen Tallinnas viibimist nautinud siinse ehituspärandi unikaalsuse pärast. Pean silmas kaunist vanalinna, millele tuleb luua väga erilisi ruumistrateegiaid, võrreldes vanalinna ümbritseva uue taristuga. Tundub, et just siit võiks sündida Eesti ruumi ja keskkonnadisaini unikaalne identiteet.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar