Kunstiakadeemia teel sukavabrikusse

VERONIKA VALK

Esmaspäeval kuulutati välja Eesti Kunstiakadeemia Tallinna õppehoone, Suva sukavabriku ehk Kotzebue tn 1 hoonekompleksi arhitektuurivõistluse tulemused. Arhitektuurivõistluse eesmärk oli leida Kotzebue tn 1 / Põhja pst 7 kinnistu EKA õppehoone kasutusfunktsioonile sobiv parim arhitektuurilahendus. Žürii lähtus tööde kaalumisel ruumilahenduse funktsionaalsusest ja paindlikkusest ning vastavusest EKA vajadustele. Oluliseks peeti inimsõbralikke liikumisvõimalusi, mis arvestaksid hoone osade ning hoone ja linnaruumi seoseid. Lähtuti ka arhitektuuri terviklahenduse esinduslikkusest ja sobivusest XXI sajandi kunstikõrgkoolile, arvesse võeti lahenduse sümboolse väärtuse mõju, selle eripärasust ja uuenduslikkust, kultuuriväärtuse ja miljöö tunnetust: tegemist on Eugen Habermanni 1926. aasta projekti järgi 1932. aastal valminud vabrikuga Rauaniit, hilisemal ajal Punane Koit, Suva. Silmas peeti majanduslikult otstarbekat ehitamist (ehitusmaksumus), energiatõhusust, ülalpidamiskulusid, parkimiskohtade arvu jm praktilisi eesmärke, sh praeguste konstruktsioonide kasutust edasisel projekteerimisel ja ehitamisel ning muu hulgas ka võimalikult väikest riski menetlus- ja ehitusprotsessis (loe: mõju naabritele).

Võistlus kuulutati välja 11. aprillil, tähtajaks 30. juuniks esitati 10 ideekavandit, mis kõik vastu võeti. Žürii esimees oli Timo Aarmaa (Riigi Kinnisvara – RKAS), samuti oli žüriis RKASi arendusdivisjoni projektijuht Ivar Piirsalu. Eesti Kunstiakadeemiat (EKA) esindasid Andres Tali ja Toomas Johanson, Tallinna linnavalitsust arhitekt Jaak-Adam Looveer. Eesti Arhitektide Liidust (EAL) osalesid arhitektid Jaak Huimerind, Tiit Trummal, Toomas Tammis (ühtlasi EKA arhitektuuriteaduskonna dekaan), Andres Ojari (ühtlasi EKA õppejõud ja arhitektuuriteaduskonna magistriprogrammi eestvedaja). Ekspertidena olid appi palutud tuntud ehitusinsener Tiit Masso, Merle Kinks muinsuskaitse- ja Artur Ümar Tallinna kultuuriväärtuste ametist. Võistlusülesande koostas arhitekt Toomas Paaver (EAL, Linnalahendused).

Võistlustingimused olid põhjalikud, mis tagas selle, et peaaegu kõigis võistlustöödes on arvestatud olemasoleva hoonestusega – sukavabriku kui väga eripalgeliste hoonete kogumiga, nagu seda kirjeldab insener Tiit Masso. Ilusaid konstruktsioone on siin tema hinnangul siiski vähe, ainult nurgapealne kohtraudbetoonist osa, mis on hoonestuse üldmahust vähem kui viiendik. Masso, kes on projekteerinud mitme niisuguse ümberehituse konstruktsioonid (nt Punane RET raadiotehase pangahooneks jne), arvab, et arhitektid on ülesandega enamasti päris ilusasti hakkama saanud, säilitanud seejuures olemasolevad kandevõimelised hooneosad maksimaalselt. Masso mainib ka, et peaaegu alati on pärast ehitise valmimist saanud selgeks, et parema (ja odavama) tulemuse oleks andnud vana maja vundamendini mahalammutamine ja uuega otsast peale alustamine.„Sukavabriku kompleksis on tõesti ilusa konstruktsiooniga siiski ainult nurgapealne hooneplokk,” lisab Masso. 6. ja 7. hooneosa karkassid on kindlasti säilitamist väärt, kõige väärtuslikum on 2. hooneosa. 7. hooneosa all on ülitugev varjend, mis tuleb lugeda väärtuseks ja mille lammutamine oleks mõttetu.

Žürii otsus oli üksmeelne:* I koha võitis töö märgusõnaga „Linea” (Kuu arhitektid Joel Kopli, Koit Ojaliiv, Juhan Rohtla, Eik Hermann), II koha „Aletheia” (Dagopen arhitektid Jaan Kuusemets, Üllar Ambos, Pille Noole, Kaisa Lasner, Ioannis Lykouras), III koha „Akadeemia” (Salto arhitektid Ralf Lõoke, Maarja Kask, Margus Tamm, Helin Kukk, Martin McLean). Ergutuspreemiad läksid kavanditele „Imaginarium” (KTA töögrupp Ott Kadarik, Mihkel Tüür, Kadri Tamme, Harri Kaplan, Kristi Tuurmann, Tanel Trepp, Riho Joala) ja „Edge” (Stuudio Tallinn arhitekt Villem Tomiste). Võistluse preemiafond oli kokku 40000 eurot: esikoht 15000, teine 10000 eurot, kolmas 7000 ja ergutuspreemia kummalegi 4000 eurot.

RKASi sõnul on järgmisena kavas hankemenetluse II etapp hoonekompleksi projekteerimiseks. Arhitektuurivõistluse võitja alustab projekteerimistööd septembris ja see kestab 2015. aasta II kvartalini, misjärel kuulutatakse välja ehitushange.

Võidutööde hinnang žürii lõpp-protokollis

Žürii protokollist selgub, et võidutöö „Linea” meeldis žüriile minimalistliku ja miljöötundliku arhitektuuri välislahenduse ning loogilise ja hästi toimiva plaanilahenduse tõttu. Viimase tugevuseks on kooli sissepääsude, üldruumide ja keskse trepihalli paigutamine tehasehoone hooneosade 1 ja 3 asemele, kusjuures väärtuslikuks loetud Kotzebue tänava poolne neljakorruseline fassaad säilib algsel kujul. Kvartaalne struktuur on säilitatud, arhitektuur rõhutab pidevat hoonefronti, I korruse tasandi nn voolav ruum ühendab sujuvalt eri hooneosade esimesed korrused. Ka galerii asukoht on õnnestunud, sekkumine olemasolevasse hoonestusse on nii linnaehituslikult kui ka arhitektuurilt selge ja väärtustab seda. Välislahenduses on saavutatud hea tasakaal uue peapääsu fassaadiosa ja säilitatava kaitsealuse hoone vahel, seejuures on antud äratuntav signaal hoone uuest sisust ja otstarbest. Artikuleeritud sissepääsud mõlemalt majaga külgnevalt tänavalt aitavad luua häid ja arusaadavaid logistilisi ühendusi maja osade vahel. Tugevuseks peeti ka 7. hooneosa siseõuepoolse külje osalist avamist välisruumiks. See parandab suurel määral praeguseks ehk liialt suletud ja kitsa siseõue ruumimõju ja teeb selle reaalselt kasutatavaks.

Töö puuduseks loeti avalikku kasutusse kavandatud raamatukogu paiknemist ülemistel korrustel ja seda, et peasissepääsu ette on kavandatud lõunapäikesele avatud ja kaetud plats, mille täpsem lahendus ja maapinna kallete suhe sissepääsuga on küsitav (seda saab küll edasise projekteerimise käigus korrigeerida ja täpsustada). Samuti soovitab žürii kaaluda raamatukogu paigutamist alumistele korrustele seotuna muu avaliku tsooniga.

II koha töö „Aletheia” sekkus olemasolevasse hoonestusse minimaalselt ja väga selgelt: Põhja pst fassaad on mõjuva lahendusega ja eksponeerib parimal viisil Habermanni alustatud tööstuskvartali arhitektuuri linna loovat potentsiaali. Hoone põhjakülje eriilmelised mahud on artikuleeritud tundlikult ilmekaks tervikuks. „Kontseptuaalselt ja esteetiliselt kindlasti kõige selgem töö,” kiidetakse protokollis ja öeldakse samas, et plaanilahendused on kohati kohmakad ning fassaadilahendus tekitab küsimusi realiseeritavuse ja kasutatavuse osas (nii konstruktiivses kui esteetilises mõttes). „Ebareaalne on ka (insenertehnilistest – toim) kommunikatsioonidest puhastatud ruum ja totaalsed klaasseinaosad,” märgitakse protokollis ja lisatakse, et tõenäoliselt saab pakutud lahenduse teostada ainult uusehitusena. Hooneplokkide-vaheline logistika ei ole lõpuni läbi lahendatud, väga palju on horisontaalseid ühendusi ja seetõttu läbikäidavaid ruume. See pärsib ruumide kasutust ega ole muudetav. Protokollis öeldakse küll, et võistlustööd saab vajadusel edasi arendada, kuid projekti täpsustamisel on oht, et kontseptsioon läheb kaduma ja maja arhitektuur hakkab sarnanema tavalise büroohoone omaga.

III koha töö „Akadeemia” pakub selged ja arusaadavad otsused hoonestuse säilitamise ja lammutamise osas. Kindlasti on tegu ühe tugevama linnaehitusliku lahendusega: kompleksi iseloomustab mahuline kergus ja läbipaistvus, samal ajal on säilinud vajalik privaatsus. Töö taastab ajaloolise kvartali piirid ja tänavasihi, mis on hea lahendus – see on üks vähestest töödest, mis loob EKA uuest hoonest linnaruumilise aktsendi. Kinnistu idapoolse otsa hoonete liitmine üheks ajaloolist tänavajoont järgivaks mahuks ning tõstetud väljak kõigi hoonete vahel (v.a külalisateljeed) on linnaehituslikult hea ja huvitav mõte, kuid õnnetuseks toob see kaasa pikkade ühendusteedega logistilise skeemi hoonete vahel, seda ei leevenda ka ühendava I korruse plaanilahendus. Galerii ettenägemine eraldi madala mahuna 7. hooneosa asemele on linnaruumiliselt õnnestunud; selle hooneosa lammutamine on võistlusülesande julge tõlgendus. Võistlustöös säilis sellest hooneosast üksnes kõige olulisem (sh kapitaalne varjend soklikorrusel). Siiski on galerii liialt eraldi ja võiks olla rohkem seotud I korruse avaliku ruumiga. Logistilist segadust ja avaliku ning kooli privaatruumi ristumist tekitavad kaks eraldi sissepääsu tänavalt ja tõstetud platsilt. Õnnestunud on aga kooli korpusi ühendava II korruse tasandil paikneva väljaku lahendus koos uue avaliku läbipääsuga kooli territooriumilt. Peahoone kompaktne lahendus on küll esmapilgul mõttekas ja ratsionaalne, kuid konstruktiivselt ja muinsuskaitse aspektist raskesti teostatav.

Arhitektuurivõistluse eesmärk oli leida Kotzebue tn 1 / Põhja pst 7 kinnistu EKA õppehoone kasutusfunktsioonile sobiv parim arhitektuurilahendus. Žürii lähtus tööde kaalumisel ruumilahenduse funktsionaalsusest ja paindlikkusest ning vastavusest EKA vajadustele. Oluliseks peeti inimsõbralikke liikumisvõimalusi, mis arvestaksid hoone osade ning hoone ja linnaruumi seoseid. Lähtuti ka arhitektuuri terviklahenduse esinduslikkusest ja sobivusest XXI sajandi kunstikõrgkoolile, arvesse võeti lahenduse sümboolse väärtuse mõju, selle eripärasust ja uuenduslikkust, kultuuriväärtuse ja miljöö tunnetust: tegemist on Eugen Habermanni 1926. aasta projekti järgi 1932. aastal valminud vabrikuga Rauaniit, hilisemal ajal Punane Koit, Suva. Silmas peeti majanduslikult otstarbekat ehitamist (ehitusmaksumus), energiatõhusust, ülalpidamiskulusid, parkimiskohtade arvu jm praktilisi eesmärke, sh praeguste konstruktsioonide kasutust edasisel projekteerimisel ja ehitamisel ning muu hulgas ka võimalikult väikest riski menetlus- ja ehitusprotsessis (loe: mõju naabritele).

Võistlus kuulutati välja 11. aprillil, tähtajaks 30. juuniks esitati 10 ideekavandit, mis kõik vastu võeti. Žürii esimees oli Timo Aarmaa (Riigi Kinnisvara – RKAS), samuti oli žüriis RKASi arendusdivisjoni projektijuht Ivar Piirsalu. Eesti Kunstiakadeemiat (EKA) esindasid Andres Tali ja Toomas Johanson, Tallinna linnavalitsust arhitekt Jaak-Adam Looveer. Eesti Arhitektide Liidust (EAL) osalesid arhitektid Jaak Huimerind, Tiit Trummal, Toomas Tammis (ühtlasi EKA arhitektuuriteaduskonna dekaan), Andres Ojari (ühtlasi EKA õppejõud ja arhitektuuriteaduskonna magistriprogrammi eestvedaja). Ekspertidena olid appi palutud tuntud ehitusinsener Tiit Masso, Merle Kinks muinsuskaitse- ja Artur Ümar Tallinna kultuuriväärtuste ametist. Võistlusülesande koostas arhitekt Toomas Paaver (EAL, Linnalahendused).

Võistlustingimused olid põhjalikud, mis tagas selle, et peaaegu kõigis võistlustöödes on arvestatud olemasoleva hoonestusega – sukavabriku kui väga eripalgeliste hoonete kogumiga, nagu seda kirjeldab insener Tiit Masso. Ilusaid konstruktsioone on siin tema hinnangul siiski vähe, ainult nurgapealne kohtraudbetoonist osa, mis on hoonestuse üldmahust vähem kui viiendik. Masso, kes on projekteerinud mitme niisuguse ümberehituse konstruktsioonid (nt Punane RET raadiotehase pangahooneks jne), arvab, et arhitektid on ülesandega enamasti päris ilusasti hakkama saanud, säilitanud seejuures olemasolevad kandevõimelised hooneosad maksimaalselt. Masso mainib ka, et peaaegu alati on pärast ehitise valmimist saanud selgeks, et parema (ja odavama) tulemuse oleks andnud vana maja vundamendini mahalammutamine ja uuega otsast peale alustamine.„Sukavabriku kompleksis on tõesti ilusa konstruktsiooniga siiski ainult nurgapealne hooneplokk,” lisab Masso. 6. ja 7. hooneosa karkassid on kindlasti säilitamist väärt, kõige väärtuslikum on 2. hooneosa. 7. hooneosa all on ülitugev varjend, mis tuleb lugeda väärtuseks ja mille lammutamine oleks mõttetu.

Žürii otsus oli üksmeelne:* I koha võitis töö märgusõnaga „Linea” (Kuu arhitektid Joel Kopli, Koit Ojaliiv, Juhan Rohtla, Eik Hermann), II koha „Aletheia” (Dagopen arhitektid Jaan Kuusemets, Üllar Ambos, Pille Noole, Kaisa Lasner, Ioannis Lykouras), III koha „Akadeemia” (Salto arhitektid Ralf Lõoke, Maarja Kask, Margus Tamm, Helin Kukk, Martin McLean). Ergutuspreemiad läksid kavanditele „Imaginarium” (KTA töögrupp Ott Kadarik, Mihkel Tüür, Kadri Tamme, Harri Kaplan, Kristi Tuurmann, Tanel Trepp, Riho Joala) ja „Edge” (Stuudio Tallinn arhitekt Villem Tomiste). Võistluse preemiafond oli kokku 40000 eurot: esikoht 15000, teine 10000 eurot, kolmas 7000 ja ergutuspreemia kummalegi 4000 eurot.

RKASi sõnul on järgmisena kavas hankemenetluse II etapp hoonekompleksi projekteerimiseks. Arhitektuurivõistluse võitja alustab projekteerimistööd septembris ja see kestab 2015. aasta II kvartalini, misjärel kuulutatakse välja ehitushange.

Võidutööde hinnang žürii lõpp-protokollis

Žürii protokollist selgub, et võidutöö „Linea” meeldis žüriile minimalistliku ja miljöötundliku arhitektuuri välislahenduse ning loogilise ja hästi toimiva plaanilahenduse tõttu. Viimase tugevuseks on kooli sissepääsude, üldruumide ja keskse trepihalli paigutamine tehasehoone hooneosade 1 ja 3 asemele, kusjuures väärtuslikuks loetud Kotzebue tänava poolne neljakorruseline fassaad säilib algsel kujul. Kvartaalne struktuur on säilitatud, arhitektuur rõhutab pidevat hoonefronti, I korruse tasandi nn voolav ruum ühendab sujuvalt eri hooneosade esimesed korrused. Ka galerii asukoht on õnnestunud, sekkumine olemasolevasse hoonestusse on nii linnaehituslikult kui ka arhitektuurilt selge ja väärtustab seda. Välislahenduses on saavutatud hea tasakaal uue peapääsu fassaadiosa ja säilitatava kaitsealuse hoone vahel, seejuures on antud äratuntav signaal hoone uuest sisust ja otstarbest. Artikuleeritud sissepääsud mõlemalt majaga külgnevalt tänavalt aitavad luua häid ja arusaadavaid logistilisi ühendusi maja osade vahel. Tugevuseks peeti ka 7. hooneosa siseõuepoolse külje osalist avamist välisruumiks. See parandab suurel määral praeguseks ehk liialt suletud ja kitsa siseõue ruumimõju ja teeb selle reaalselt kasutatavaks.

Töö puuduseks loeti avalikku kasutusse kavandatud raamatukogu paiknemist ülemistel korrustel ja seda, et peasissepääsu ette on kavandatud lõunapäikesele avatud ja kaetud plats, mille täpsem lahendus ja maapinna kallete suhe sissepääsuga on küsitav (seda saab küll edasise projekteerimise käigus korrigeerida ja täpsustada). Samuti soovitab žürii kaaluda raamatukogu paigutamist alumistele korrustele seotuna muu avaliku tsooniga.

II koha töö „Aletheia” sekkus olemasolevasse hoonestusse minimaalselt ja väga selgelt: Põhja pst fassaad on mõjuva lahendusega ja eksponeerib parimal viisil Habermanni alustatud tööstuskvartali arhitektuuri linna loovat potentsiaali. Hoone põhjakülje eriilmelised mahud on artikuleeritud tundlikult ilmekaks tervikuks. „Kontseptuaalselt ja esteetiliselt kindlasti kõige selgem töö,” kiidetakse protokollis ja öeldakse samas, et plaanilahendused on kohati kohmakad ning fassaadilahendus tekitab küsimusi realiseeritavuse ja kasutatavuse osas (nii konstruktiivses kui esteetilises mõttes). „Ebareaalne on ka (insenertehnilistest – toim) kommunikatsioonidest puhastatud ruum ja totaalsed klaasseinaosad,” märgitakse protokollis ja lisatakse, et tõenäoliselt saab pakutud lahenduse teostada ainult uusehitusena. Hooneplokkide-vaheline logistika ei ole lõpuni läbi lahendatud, väga palju on horisontaalseid ühendusi ja seetõttu läbikäidavaid ruume. See pärsib ruumide kasutust ega ole muudetav. Protokollis öeldakse küll, et võistlustööd saab vajadusel edasi arendada, kuid projekti täpsustamisel on oht, et kontseptsioon läheb kaduma ja maja arhitektuur hakkab sarnanema tavalise büroohoone omaga.

III koha töö „Akadeemia” pakub selged ja arusaadavad otsused hoonestuse säilitamise ja lammutamise osas. Kindlasti on tegu ühe tugevama linnaehitusliku lahendusega: kompleksi iseloomustab mahuline kergus ja läbipaistvus, samal ajal on säilinud vajalik privaatsus. Töö taastab ajaloolise kvartali piirid ja tänavasihi, mis on hea lahendus – see on üks vähestest töödest, mis loob EKA uuest hoonest linnaruumilise aktsendi. Kinnistu idapoolse otsa hoonete liitmine üheks ajaloolist tänavajoont järgivaks mahuks ning tõstetud väljak kõigi hoonete vahel (v.a külalisateljeed) on linnaehituslikult hea ja huvitav mõte, kuid õnnetuseks toob see kaasa pikkade ühendusteedega logistilise skeemi hoonete vahel, seda ei leevenda ka ühendava I korruse plaanilahendus. Galerii ettenägemine eraldi madala mahuna 7. hooneosa asemele on linnaruumiliselt õnnestunud; selle hooneosa lammutamine on võistlusülesande julge tõlgendus. Võistlustöös säilis sellest hooneosast üksnes kõige olulisem (sh kapitaalne varjend soklikorrusel). Siiski on galerii liialt eraldi ja võiks olla rohkem seotud I korruse avaliku ruumiga. Logistilist segadust ja avaliku ning kooli privaatruumi ristumist tekitavad kaks eraldi sissepääsu tänavalt ja tõstetud platsilt. Õnnestunud on aga kooli korpusi ühendava II korruse tasandil paikneva väljaku lahendus koos uue avaliku läbipääsuga kooli territooriumilt. Peahoone kompaktne lahendus on küll esmapilgul mõttekas ja ratsionaalne, kuid konstruktiivselt ja muinsuskaitse aspektist raskesti teostatav.


Ergutuspreemia pälvinud tööde Imaginariumja Edgepuuduseks loeti seda, et välja pakutud arhitektuur on üleliia domineeriv ja jõuline: ImaginariumiPõhja pst poolne arhitektuurne lahendus konkureerib mälestisega, mahuline sisselõige domineerib liialt ja lõhub kvartali hoonefronti. Võistlustöö „Edgepuhul toodi kiidusõnade kõrval välja, et siseõu on küll funktsionaalne, kuid mitte eriti jalakäijasõbralik ega funktsionaalselt paindlik ja et Kotzebue tn poolne mahuline ja arhitektuurne lahendus on ebaselge ja juhuslik.

ANDRES TALI, EKA õppeprorektor

Loodan, et seekordne konkurss jääb viimaseks: liiga palju on lähiaastail tulnud pettuda, asju ümber teha ja mõtestada. Oma mõju oli viimaste aastate sündmustel kindlasti ka praegusele võistlusele. Või vähemalt žüriile, sest lähtuti palju realistlikumast lähteülesandest ja, nagu järeldub ka võidutöö valikust, olid žürii jalad ka palju tugevamalt maas kui eelmisel žüriil oma valikut tehes. Olulisim EKA seisukohalt oli koolisisese logistika lahendamine lähtuvalt õppeprotsessi vajadustest. Kindlasti oli see praegust hoonet silmas pidades raske ülesanne, mis ilmnes ka paljude projektide lahenduses. Mida keerulisemaks ja efektsemaks sooviti kompleksi ümber ehitada, seda keerulisemaks läks logistika. Projekteerimisülesandena oli ette antud ruumivajadus ja aastaid puudunud akadeemiasisese ühisosa taasloomine. Ära oli märgitud see osa akadeemiast, mis peaks olema üldsusele avatud (või mida vähemalt peaks olema võimalik soovi ja vajaduse korral üldsusele avada), samal ajal tuli säilitada õpperuumide privaatsus. Ühtlasi tuli alles hoida ka praeguse hoone kultuurilooliselt väärtuslik osa ja luua arenevasse piirkonda tugev arengustiimul elujõulise kultuurikeskuse näol.

Alustades auhinnatud töödest tagantpoolt, on ergutuspreemia võitnud projektides Imaginariumja Edgemõlemas üritatud tööstuskvartalit avalikkusele avada nii, et suur osa kvartalist tuleb lammutada ja teisiti üles ehitada. Imaginariumloob Põhja pst poole avatud suure treppidega sisehoovi, lahutades ühtse hoone eraldi korpusteks, Edgeaga lõhub osa Põhja pst poolsest hoonest, luues midagi piduliku lipuväljaku/triumfikaare laadset. Tagasilöögina tekib palju keerulisi ühendusteid akadeemia eri osade vahel, mis on kahtlemata töö nõrkus. Imaginariumipuhul on probleemiks ka kogu hoonestuse liigne stilistiline kirevus, kompleksi valmimise ajakava ohustavad juurdeehitused, samuti ei moodustanud EKA avalikud ruumid ühte lihtsalt linnale avatud tervikut. Pealegi jätab Edgeliiga monumendi mulje.

Kolmanda koha Akadeemiaon huvitav, ergutuspreemiatega selles mõttes ideoloogiliselt ühtiv, suurt ümberehitust nõudev variant, mis sisaldab ka tugevaid momente. Huvitav on galerii esitamine omaette hoonena, ajalooliselt väärtuslik Habermanni projekteeritud osa aga moodustab kolmnurkse uusehituse. Ümberehituse maht on selles töös väga suur ning uute eraldiseisvate hoonete tõttu tekib korpuste vahel palju logistilisi probleeme: teaduskonnad ei ole funktsionaalse tervikuna loogiliselt koos, vaid lõhutud eri hoonetesse. Punkti pani asjale ülepingutatud ning ajalooliselt väärtusliku hoonega vastuolus dekoratiivsus uue osa akende lahenduses.

Teise koha saanud Aletheiaon oma kontseptsioonilt hästi puhas ja selge ning avab hoone konstruktsioonid peaaegu kõikjal, kus muinsuskaitse seda lubab. Nii moodustub huvitav läbipaistev metafüüsiline keskkond. Kahjuks on seesugune metafüüsiline läbipaistvus ja tühjus suures osas võimalik ainult paberil, sest õppeprotsessi muutustele vaatamata peavad paljudel ruumidel, eriti töökodadel ja laboratooriumidel, olema ikkagi seinad, mis lõppkokkuvõttes ei lase läbipaistvusel teostuda. Projekti vaadates võib olla kindel, et sel kujul me seda hoonet kunagi tajuma ei hakka, millest on tegelikult kahju.

Esikohatöös Lineaon maksimaalselt ära kasutatud olemasolev ja väärtuslik. Õppevajadustega on arvestatud, kui välja jätta see, et avalik raamatukogu on paigutatud viiendale korrusele (seda viga on lihtne parandada). Õpperuumide jaotus on terviklik, projekti tugevusteks on hoone aastate jooksul äärmiselt keeruliseks kujunenud keskosa lammutamine ja ümberehitamine nii, et säilib hoone terviklikkus ja tekivad sissekäigud nii Põhja pst kui ka Kotzebue tänava poolt. Hoone sisehoovi avardatakse viimase ehitusjärgu osalise lammutamisega, tulemuseks tudengitele mõeldud väikese lavaga huvitav õu, nii et ühtlasi on tagatud koolihoonele vajalik suletus ja turvalisus. Ei saa jätta rõhutamata, et nii halduse kui ka energiatõhususe poolest on projekt esitatutest parim.

Jaak-Adam Looveer, arhitekt, Tallinna Linnaplaneerimise Ameti üldplaneeringute osakonna juhataja

Tegemist oli Tallinna linnale sümboolselt väga olulise hoone arhitektuurivõistlusega ning kuigi EKA senisel asukohal city külje all oli kujunevale linnakeskusele hea mitmekesistav mõju, pakub ka uus asukoht nii EKA-le kui ka linnale mitmeid häid linnaehituslikke võimalusi. Tõenäoliselt mõjutab selle väikse kõrgkooli asukohamuutus linna arengut laiemas plaanis. Fokaalpunkti nihkumine võiks anda tõuke uute lahenduste otsimiseks nii linna avamisel merele kui ka Reidi tee (endise nimega Põhjaväil) ehitusel ning samuti Balti jaamast sadamaalani viiva võimaliku uue kultuuritelje kujunemisel (Telliskivi loomelinnak, EKA, teater NO99, Kultuurikatel, linnahall jne).

Võistlustööde hindamisel linnaruumilisest aspektist pidasin oluliseks hoonega seotud avaliku ruumi olemasolu ja lahendust, samuti Tallinnas ikka veel harva esineva eriilmelistest hoonetest koosneva kvartalistruktuuri väärtustamist ja säilitamist. Arhitektuurivõistluse tingimustes ja ka žürii töös pöörati suurt tähelepanu kõikvõimalike ehituslike ja õiguslike ohtude vältimisele, et ehitusloa taotlemine laabuks kiirelt ja muretult. Esimesed kolm auhinnatud tööd vastasid hästi neile tingimustele, välja on pakutud arhitektuurilt kõrgetasemelised lahendused. Esikoha töö eristus vaoshoitud minimalistliku välisilmega ja seejuures tänapäevase ning loomingulist impulssi kandva siseruumilahenduse ja meeldivalt veidi tabamatukski jääva siseõue vertikaalaedadega.

TOOMAS TAMMIS, arhitekt, EKA arhitektuuriteaduskonna dekaan

Võistlusele esitatud töödest jäi hea mulje. Sellele aitas kaasa põhjalik, läbitöötatud ja selge lähteülesanne, mille koostas Toomas Paaver. Ühelt poolt on selgitatud sukavabriku hoonekompleksi olukorda ning teiselt poolt esitatud EKA uus, varasema võistlusülesandega võrreldes palju paindlikum ruumiprogramm. Enamik võistlejaid sai lähteülesandest hästi aru ja tajus adekvaatselt arhitektuurse sekkumise piire. Mõnes mõttes võibki võistluse tulemusi vaadata kui nutikat väikeste sekkumiste antoloogiat. Oluliseks sai suure ja suhteliselt keeruka hoonekompleksi siselogistika ja funktsionaalse skeemi ülesehitus ning sujuv integreeritus olemasolevasse struktuuri. Suures pildis eristus kolm tööd, kus on osatud lokaalsete ruumiliste sekkumiste strateegia liita selge ja hästi töötava logistilise skeemiga. Neist parim eristus sekkumiste täpse piiritletuse ja koolile sobivaima ning vahest kõige kasutajasõbralikuma tulemuse poolest. Tänapäevane ülikool on olemuselt kiirelt muutuv keeruline süsteem, mida ei saa üheselt fikseerida pikaks perioodiks. Pigem on siin vaja selget ruumilist ja logistilist strateegiat, mis teeb keeruka ajaloolise hoonekompleksi lihtsalt ja arusaadavalt kättesaadavaks ning kasutatavaks, võimaldades liigenduses hõlpsaid muutusi vastavalt ruumikasutuse otstarbele (nii kontseptuaalse ja imaginaarse raamistiku kui ka konkreetse ruumilise lahendusena). Võidutöös on saadud selle osaliselt vastuolulise ülesandega väga hästi hakkama: see eristus sekkumise rangete piiride ja seejuures paindlikkusega teise ja kolmanda koha tööst, mis olid kontseptuaalselt või linnaehituslikult märksa rangemad ning seeläbi paratamatult vähema kohanemisvõimega nii lähemas kui ka kaugemas tulevikus.

TOOMAS PAAVER, arhitekt, võistlusülesande koostaja ja žürii sekretär

EKA teistkordsele võistlusele avaldasid olulist mõju esimese, Tartu mnt 1 võistluse tagajärjed ja kogemused. Võistlusülesannet koostades mõtestasin peamist eesmärki nõnda, et seekord peab EKA arendus õnnestuma, seda ilma suuremate vaidluste ja pikemate viivitusteta. EKA ei saa endale uut ebaõnnestumist lubada –see võib koolile olla isegi elu ja surma küsimus. Tegime sellise ülesande, et lahendus viiks kõik riskid miinimumini. Arendus pidi olema elluviidav ümbruse arengust sõltumata. Naabrite suhtes tuli olla hooliv, et mitte anda põhjust kas või formaalseks vaidluseks. Eelistati lahendusi, kus on lähtutud maksimaalselt praegusest keskkonnast, kuid kõige selle juures ei tohi ohverdada lõpptulemuse kvaliteeti.

Sukavabriku hoonekompleks on tunduvalt mitmepalgelisem, kui esmapilgul paistab. Kokku võib siin tuvastada umbes 12 XX sajandi ehitusetappi, hoone osade ja pealeehituste säilitamise ja lammutamise vahel pidi tegema hulga valikuid. Võistlustöid mõjutas suuresti võimalus avada tervikkompleksi keskosa hooneosa nr 5 kohalt Põhja pst-le. Tegu on kõige loogilisema asukohaga kooli peasissepääsule, samuti suuremale või väiksemale avalikule väljakuruumile.

Hoone lähiümbruse tänavaruumi parandamiseks õnnestus leida lihtne elluviidav lahendus. Saavutasime transpordiametiga kokkulepe, et Põhja pst ja Kotzebue tänava liiklus kulgeks ühel sõidurajal, mis lubab EKA kõrvale rajada laiad ja tudengite hulgale vastavad kõnniteed. Alguseks sellest piisab, kuid tulevikus vajab struktuurilist muutust kogu Kalamaja-vanalinna vaheline maa-ala, kus praegu asuvad ebamäärased parkimisplatsid. Kui see ala areneb kvaliteetseks avalikuks ruumiks, siis ühendub EKA uus maja väga hästi vanalinnaga, Balti jaamaga, Skoone bastioni, Kultuurikatla ja linnahalli piirkonnaga. Tulevikus võib uus asukoht osutuda isegi kesksemaks kui endine Tartu mnt 1. Ümbruskonna linnaruum ei olnud aga seekordse võistluse objekt see väärib tulevikus uusi võistlusi.

Kokkuvõttes arvan, et võistlus täitis oma eesmärgi. Žürii valik oli üksmeelne, sest võidutöös olid seatud eesmärgid kõige paremini tasakaalu viidud. Tulemus lubab uskuda, et EKA uus maja valmib peagi ilma suuremate probleemideta.

ANDRES OJARI, arhitekt, EKA arhitektuuriteaduskonna õppejõud, magistrantuuri juht

Olukorras, kus lavadekoratsioonid on võrreldes eelmise mise en scèneiga sootuks muutunud, avaneb seekordsel võistlusel eesriide tagant Eugen Habermanni projekteeritud muinsusväärtusega Rauaniidi tehasehoone, mida on eelmise sajandi eri kümnenditel laiendatud ja täiendatud tööstuse pragmaatikat ja arenguloogikat silmas pidades. Staarhoone kõrval haigutab linnakõrbena bastionaalvöönd, millest krigiseb läbi Kopli tramm. Taustaks on Kalamaja koos kinnisvara hinda tõstvate hipsterite, väljasuremisohus kohalike lõnkarite ja jalgratastel hõljuva kogukonnaga. Paljud asjad jäid veel peitu, märkamata ja tulevikuks.

Võidutöö „Lineaautorid deklareerivad: selle asemel et luua originaalsusest särav teos, oleme taotlenud ruumi tekkimist selles hoones, nad nimetavad seda skeletaalseksruumiks. Oleme välja pakkunud hoone kui vereringe- ja tugielundkonna. Usume, et ülejäänu suudavad noored ja nende juhendajad ise siia sisse ja ümber luua,” ütlevad autorid. See on väärt platvorm, et otsida ruumilist kombinatoorikat seltskonnale, kes ei armasta ette valmis tehtud mudelit, vaid tahab seda ise luua. Olemasoleva puhastamine, tark lammutamine, kasinad ja mõtestatud sekkumised iseloomustavad tuleviku kunstiakadeemia pesa, kuhu eos sisse kirjutatud võimalus seda akadeemial endal punuda.

Tehasehoone arenguloogika ja kasvamine on loonud kaunis risoomse olukorra, mis lubab selle ruumipotentsiaali erinevalt tõlgendada ja seda täita väga mitut moodi. Milline on aga kooli süda(autorite mõiste), mida jagatakse, kus vesteldakse ja vaieldakse ja kus seeläbi uus saab alguse? Milline näeb välja ruum, kus kool saab kokku linnaga ja suhtleb ümbruskonnaga kõige vahetumalt? See on ruum, millest me ehk kõige rohkem oleme puudust tundnud ja liiga kaua teda oodanud.

Võidutöö sekkub väikselt, lammutab ning seejärel plombeerib kvartali uueks tervikuks, sidudes külgnevad tänavad akadeemia fuajeega. Läbi korruste tekkivat vertikaalset avalikku ruumi nimetavad autorid kooli n-ö vereringeks, kustkaudu on lihtne oma inimestel maja sees uitama minna, et uusi ideid ja hingamist leida. Sama vertikaalne ruum koos tehaseliku korrapärase paljandunud skeletiga, mis annab ruumile äraspidise paindlikkuse, jätkub kvartali sisehoovis, mis seeläbi muutub omakorda oluliseks ja valgusele avatud koosolemise kohaks. Mõeldud on mõistlikule ehitusele ja uue maja ülalpidamiskuludele. Võidutöö veenis sellega nii konsultante kui ka žüriiliikmeid, kes ei ihalenud ei pealispindset glamuuri ega liigset sära. Õnneks seda ka väga ei pakutud.

Me ei ole selles vaatuses linnaruumi mõttes keskel, vaid pigem perifeerses olukorras, erinevate keskkondade piiril, mis omakorda nagu armastatakse tänapäeval öelda , pakub võimaluse mõjutada just tsentrit. Proovigem siis seda teha, muidu ei saa ju teada, kas see on tõsi. Uus vaatus on alanud.


1960. aastail ehitas prorektor ja arhitekt Peeter Tarvas ERKI (kunstiinstituudi) uue korpuse ja rekonstrueeris vana. Kunagine rektor Ando Keskküla unistas EKA kolimisest Patarei merekindlusesse. Rektor Signe Kivi ajal koostati Tartu mnt 1 krundi võistlustingimused rahvusvahelise võistluse jaoks, 2008. aaasta võistlusele laekus 96 tööd enam kui 25 riigist. Võitis töö, mis ei vastanud tingimustele. 2010. aasta aprillis alustati vana hoone lammutamisega, peeti hulk viimaseid pidusid. 2014. aastal kuulutati välja võistlus Eugen Habermanni 1926. aasta projekti järgi 1932. aastal valminud vabriku Rauaniit (Punane Koit, Suva) kasutuselevõtuks EKAna. Võitis kavand Linea, mille autorid on Kuu arhitektid Joel Kopli, Koit Ojaliiv, Juhan Rohtla ja Eik Hermann. Tulevases õppehoones on ligikaudu 12000 ruutmeetrit suletud netopinda, hoone peaks valmima 2016. aasta lõpuks.

Võistlustöid näeb EKA galeriis (Estonia pst 7 / Teatri väljak 1 fuajee) 27. VIII 14. IX, ER 10–18.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming