Kunst linnaruumis

Liisi Vähi

Avaliku ruumi teemaline ümarlaud Tallinna Linnaplaneerimise Ametis          2009. aasta oktoobrist on Tallinna Linnaplaneerimise Ameti ja kodanikuliikumiste ühise algatusena peetud mitmeid linnaruumi teemasid käsitlevad ümarlauad. Idee sai alguse Uue Maailma ja Telliskivi Seltsi poolt korraldatud linnaplaneerimise konverentsil. Arutluse all on olnud liiklus, parkimine ja ühistransport. Viimane kokkusaamine toimus 31. jaanuaril ja teema oli, avalik ruum, täpsemalt kunst  linnaruumis. Spetsialistidest olid teemat arutamas linnadisainer, Eesti Kujurite Ühenduse ja Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti esindaja, linnapoolne koordinaator ning Tallinna linnaarhitekt. Lahati Tallinna praegust olukorda ja probleeme, räägiti tulevikuplaanidest ja otsiti häid ideid, kuidas avaliku ruumi kitsaskohti paremini lahendada.     

Linnas on uuesti koostamisel alusdokument, millega reglementeerida kunsti paigutamist linnaruumi. Vastutus avaliku ruumi eest on jagunenud mitmete ametkondade vahel: sellega tegelevad kommunaalamet, keskkonnaamet, kultuuriväärtuste amet, transpordiamet, linnadisainer jpt. Üks selle dokumendi  eesmärk on koondada protsessi juhtimine Tallinna Linnaplaneerimise Ametisse ja lõpetada senine ametkondade tegevuse dubleerimine. Juhendis kirjeldatakse avalikku linnaruumi kunsti paigutamise ja selle hooldamise protseduure.   

Probleemid avalikus linnaruumis   

Praegu on avaliku ruumi kunsti peamine tellija linn, kuid viimastel aastatel on suurenenud ka eratellijate hulk. Üks selline näide on korstnapühkija skulptuur Tallinna vanalinnas, mille annetas linnale eraettevõtja. Kuju tegelik eesmärk  oli tellija toitlustusasutuse ette autovaba terrassiala tekitamine. Iseenesest ei olekski selles ju midagi halba, kui nii lõpptulemusena ka linnaruumi rikastataks.         

Aeg-ajalt on meedias kuulda vandaalitsemisest: vandaalide ohvriks on langenud Lurichi pronkskuju Pirital, hiljuti tassiti jupphaaval minema Vabaduse väljaku kaunid pronksist piirded. Suur probleem on ühiskonna suhtumine  avalikku ruumi. Kuidas seda muuta, kuidas kasvatada inimestes heaperemehelikkust? Avalik ruum on praegu kaardistamata ja puudub ülevaade probleemsetest kohtadest, tervik ei ole hoomatav. Selleks, et asju süsteemselt läbi mõelda, et keskkonda tekiks väärt kunst, et protsesse pikaajalisemalt planeerida, on vaja luua linna avaliku ruumi tervikpilt. Vastasel korral on linnaruumi areng hektiline. Suhtumine kunsti linnaruumis on  pahatihti fantaasiavaene, liiga tihti piirdutakse vaid klišeeliste ja vanamoeliste lahendustega. Kus on kaasaegne kunst? Kus uudsed lahendused? Kus kaasatakse inimesi linnaruumi rikastamisse? On meil üldse kohta tänavakunstile? Kas on midagi, mida saab ära teha kohe, ja mida nähakse ette pikemas plaanis? 

Tähelepanuta ei tohi jätta ka seda, mis juhtub pärast objekti rajamist. Võib leida ju kellegi, kes rahastab kunstiobjekti püstitamise, kuid selle hooldus ja korrashoid jääb enamasti konkreetse linnaosavalitsuse, kelle bilanssi üldjuhul objektid kuuluvad, haldusalasse. Asjale tuleb vaadata terviklikult ja pikemas perspektiivis. 

Linnaruumi kaardistamine 

Peale linnaruumi kunsti alusdokumendi on vaja kaardistada avaliku ruumi hetkeolukord ja teha arengukava, mis hõlmab tänase päeva ja vaatab ka tulevikku. Oluline on nendesse protsessidesse kaasata ka linnaruumi tarbijad,  näiteks kodanikuliikumise kaudu. Üks oluline teema on piirkonna kuvandi loomine kunsti kaasabil ja seejuures on tähtis just kohalike elanike osavõtt, et neis süvendada oma kodu tunnet. Sellega kasvab ka heaperemehelikkus ja vastutustunne. Näiteks Hollandi linnas Groningenis võtavad juba lapsed kooli või lasteaia läheduses paiknevate objektide rajamisest osa. Viise, kuidas panna inimesed tundma end osalisena ja vastutavana, on veelgi ja need ei  pruugi olla populistlikud.       

Veel üks oluline linnaruumi ja seal paikneva kunsti kvaliteedi parendaja võiks olla kehtestatud disainistandard, mis määrab avalikus ruumis kasutatavate materjalide kvaliteedinõuded analoogselt teedele ja tänavatele kehtestatud reeglitega. See tagaks parema, kaunima, püsivama ning vandaalikindlama linnaruumi. Arutelul tekkis idee, mis on tänaseks juba ka teostatud: juba mõnda aega toimib edukalt  U ue Maailma seltsi loodud asumiseltsidele ja teistele kodanikuliikumistele mõeldud I nternetirakendus ja tasuta tarkvara Community Tools („Kogukonna tööriistad”). See on ühe piirkonna elanike sisemise juhtimise ja suhtluse korraldamise veebipõhine tarkvara. Nüüd on veebikeskkonnas kõigil võimalik kaardistada huvitavaid, probleemseid või muidu tähelepanuväärseid kohti linnaruumis ja see võib omakorda olla aluseks suuremale ja põhjalikumale  linnaruumi kaardistamisele ning analüüsile. Kutsun siinkohal kõiki üles oma arvamust avaldama (vaata lähemalt http://www.tallinnayhendused. ee/cmtls/1/132 ).   

Rohkem kunsti!     

Siit lähen järgmiste ideede juurde, mis puudutavad avaliku ruumi kunsti rahastamise teemat. On riike, nagu näiteks Rootsi ja Iirimaa, kus kehtib nõue, et arendamisel tuleb krundi pinnast mingi protsendi ulatuses luua avalikku ruumi. Sellise süsteemi rakendamisel peab muidugi olema täpsemalt sätestatud, mida ja kuidas rajatakse, ning eelkõige on vaja kogu ala terviklikku visiooni, et heast algatusest ei  saaks kaootilist ja juhuslikku seaduse täitmist. Ümarlauas käidi välja idee laiendada kehtiv 1% seadus (rajatavate riiklike ühiskondlike hoonete ehitusmaksumusest tuleb investeerida 1% kunsti) ka avaliku linnaruumi loomisele. Näiteks ristmiku rekonstruktsiooni puhul (uusi teid ehitatakse linna harva) võiks ka ümbruskonna avaliku ruumi kvaliteeti parandada, luua sinna midagi ilusat, mis tõstaks koha väärtust. Oluline sõnum on siinjuures see, et linnaruumi  rikastamisel kunstiga ei pea piirduma eratellimustega või jääma lootma vaid linna rahale (lähiajal ei ole selleks suuri summasid ette nähtud). On ka teisi võimalusi, mida oleme paljudes valdkondades harjunud kasutama: Euroopa Liidu raha, fondid, sihtkapitalid, sponsorid (meil veel vähe kasutatud vahend) ja ka mitmekülgsem erakapitali kaasamine. Ei pea ootama üksikisiku ettepanekut, võib teha ka nii nagu mujal maailmas, kus eraisikud on linnaruumi  objektide rajamisel sponsoriks. Näiteks Rootsis Rättviki linnas viib väiksele tehissaarele 628meetrine jalakäijate sild (maailma pikim puitehitis), mida on rahastanud nii eraisikud kui ettevõte. Peale annetuste tegemise oli võimalik osta ka nimelisi sillaplanke. Ka meil võiks pakkuda eraisikutele võimalust oma lähedasele pulma-aastapäevaks, sünnipäevaks või muuks tähtpäevaks näiteks pink pühendada. Võimalusi leiab alati, tuleb vaid tahta ja raha leidmisele  ja kasutamisele nutikamalt läheneda.       

Aeg vabaneda stampidest         

Linnaruumi kunsti temaatikat tuleks käsitleda laiemalt, kui seni harjutud. Kui maailmas ringi vaadata, võib näha palju põnevaid kaasaegseid lahendusi ja seda mitte ainult peaväljakutel. Ka meil on aeg väljuda vanadest piiridest, kus linnaruumi kunstina nähakse vaid paraadväljakute skulptuure ja bareljeefe hoonetel. Aeg  on vabaneda stampidest, võimalusi on tohutult palju.       

Rohkem tähelepanu võiks pöörata eri valdkondade piire kompavate kunstnike tegevusele. Miks mitte teha koostööd ka üliõpilastega, kes peegeldavad vahest kõige värskemaid ja uuemaid suundi (idee pärineb linnaplaneerimise ametilt ning leiab ehk ka rakendust). Kindlasti ei saa tähelepanuta jätta grafitit ja muud tänavakunsti, milles nähakse veel pigem probleemi kui võimalust. Kui aga luua selle jaoks sobivad tingimused ja pinnad ning soosida selle mitmekülgsust,  on probleemi asemel lahendus. Olulised on linnaruumis installatsioonid (eelmisel aastal oli kultuuripealinna programmi raames nende leidmiseks konkurss „LIFT11”), performance’id ja muud interaktiivsed lahendused (vaata http://www.thefuntheory. com). Kõik see hoiab linnaruumi pidevas muutumises, huvitava ja põnevana. Tulevikuvisioonide kõrval tuleb näha ka võimalusi, mida saab teostada kohe – kõikvõimalikud ajutised  lahendused on sama olulised kui alalised.   

Tihti unustatakse legend, mis kuulub linnaruumi objekti või sündmuse juurde. Lugu on vaja ettevõtmise tutvustamiseks nii ametnikele ja poliitikutele kui publikule. Just lugu on see, mis objekti „müüb”, tutvustab ja selle meeldejäävaks teeb ning loob linnaga seose. Oma  piirkonna kuvandi loomiseks vajavad legendi ka asumid, eriti uusasumid. Selle kandja võib olla mõni täiesti tavaline objekt, näiteks laternapost, mis võib osutuda meeldejäävamaks kui hoolikalt kavandatud mälestusmärk. Loodan, et linna juhid teevad kodanike ja spetsialistidega linnaruumi kaardistamisel ka edaspidi koostööd. Linn vajab avaliku ruumi ja linnaruumi kunsti arengukava, et arendada ruumi läbimõeldult ja jätkusuutlikult. Parem  koostöö linna, kodanike ja eraettevõtete vahel aitab luua ja rahastada rohkem algatusi ning kindlasti peame olema usinamad ära kasutama olemasolevaid võimalusi. Vaadakem meie linna uue pilguga, märgakem kunsti ka ebatavalistes kohtades ning leidkem võimalusi, kuidas rikastada oma keskkonda. Liisi Vähi on arhitektuuritudeng, kodanikuliikumise Meie Linn eestvedaja

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming