Kultuuritus kultuuris

Mai Šein

Vastavalt põhiseadusele peab riik kaitsma autorite õigusi – ning seda toetab ka kehtiv autoriõiguse seadus –, kuid paradoksaalsel kombel on Eesti riigis kujunenud olukord, et rikutakse autoriõigusi, vähemasti arhitektuurivaldkonnas on see nii. Enamasti ei olda teadlik arhitekti autoriõigustest ega mõelda autoriõiguste rikkumise tagajärgedele, sellele, milline on rikkumiste mõju mõne avaliku objekti lõplikule väljanägemisele (kas see ka sobib meie ühisesse keskkonda) ning et arhitekti autoriõigused kehtivad ka pärast hoone valmimist. Ega enamik inimesi peagi sellele mõtlema. Küll aga mõtlevad nende küsimuste üle arhitektid ise ning peaksid mõtlema kõik need ametiisikud, kes moel või teisel vastutavad meie kultuuri säilimise ja hea elukeskkonna loomise eest.

Autoriõigused jagunevad varalisteks ja isiklikeks. Varalisi autoriõigusi saab autor vabalt võõrandada ja litsentseerida ning küsida selle eest tasu. Isiklikud õigused on aga autori isikust lahutamatud ega ole üleantavad. EV põhiseaduse § 39 märgib, et autoril on võõrandamatu õigus oma loomingule. Riik peab kaitsma autori õigusi. Just isiklikud õigused peaksid olema tagatud põhiseaduses märgitud autori võõrandamatu õigusega oma loomingule.

Vastuolus seaduse ja kultuurse käitumisega
Ükski loov isiksus, sh arhitekt, ei soovi, et tema ideed (mis vajab järgmistes staadiumides küllalt palju täiustamist või edasiarendamist) keegi teine – vähempakkumise võitnud nn teostaja – edasi arendab või muudab. Näiteks Vanemuise teatri juurdeehituse arhitektuurivõistlusega (2009) seoses šokeeris arhitektuuriringkonda juhtum, mille tulemusena võistluse võitjad Marika Lõoke ja Jüri Okas distantseerusid autoritena ja keelasid oma nime sidumise selle projektiga – teatrijuht oli suunanud nende võidutöö odavamale teostajale. Riigi Kinnisvara ASi algatusel, millest nüüd on kahjuks juhindunud ka teised hangete korraldajad, on hankedokumentidesse hakatud sisse kirjutama autori isiklike õiguste loovutamise nõuet. See on esiteks seadusevastane ja teiseks kultuuritu. Võrdluseks võib tuua olukorra, kus kuulus skulptor visandab uue skulptuuri esialgse idee, kuid kavandi lõpuleviimiseks korraldatakse kiviraidurite vahel vähempakkumine, kus mõni võib isegi kipsivalamise hiilgava idee välja käia.
Loomulikult pole eskiislahendus või võistlusele esitatud materjalid üksi lõplik, detailideni viimistletud teos, kuid kannab siiski endas teose põhiolemust, väärtust. Siin tekibki vastuolu. Praegu on turul esimese etapi ehk eskiisprojekti väljakujunenud tasu äärmiselt väike (vahel tehakse see suisa tasuta) ning autorid üritavad siis järgmistes projekteerimistööde etappides selle saamata jäänud õiglase tasu „kompenseerida”. Kahjuks on aga Eestis juurdunud ebanormaalne olukord: esialgne autor jäetakse edasistes etappides kõrvale ja seal osalevad madalama pakutud hinnataseme tõttu uued tegijad. Miks see nii on? Kalle Vellevoog kirjeldab seda lühidalt
6. detsembri Sirbis nii: „Põhjus on raha. Kui võetakse hoone või projekti autorilt ära kõik autoriõigused, pääseb RKAS kohustusest teha edasi autoriga koostööd näiteks hoone ümberehitamisel või järgmiste etappide projekteerimisel.” Selline olukord on arhitektide vaatepunktist Eestis praegu valdav ning tellijad üritavad selle „seadustada” autori isiklike õiguste üleandmise nõude sissekirjutamisega hankedokumentidesse.
Tellijate riskide maandamist toetab riigihangete seadus, mille alusel hangete korraldajad kasutavad pakkumiste hindamisel ainult madalaima hinnataseme kriteeriumi (tellijatele lollikindlaim variant, sest siis pole võimalik „eksida”). Mis sest, et selle tulemusena saab riik või avalik sektor enamasti ebaefektiivsema ja pahatihti ka avalikku ruumi risustava objekti või siis hoopis mittetöötava „instrumendi”. Kui riigihanke korras on vaja osta uus kontsertklaver, siis selle loogika kohaselt saab selle kõige odavamalt Hiinast – ja sealt see siis ju osta tulekski! Kas see klaver ka nauditavalt kõlab, on juba iseasi.
Seejuures ei kõrvalda madalaima hinnataseme kriteerium tellija riski, mis on seotud autori võimaliku keeldumisega edasisest projekteerimisest (praktikas äärmiselt ebatõenäoline, üliharv juhus, põhjuseks kas ebasobiv ajagraafik, terviseprobleem, hind, konflikt tellijaga). Sellepärast pannaksegi hankedokumentidega kaasa töövõtuleping, mille kohaselt loobub autor oma kõigist isiklikest õigustest, ehkki see on vastuolus kehtiva autoriõiguse seadusega.

Mis on praegu teoksil?
Käib intellektuaalse omandi õiguse kodifitseerimine, mille käigus plaanitakse muuta ka kehtivat autoriõiguse seadust. Kavas on lühendada isiklike õiguste osa ja autori õigus teose puutumatusele siduda vaid autori au ja väärikuse kaitsega. Uue seaduse eelnõus on plaanis isiklike õiguste osast välja jätta autori isiklik õigus lubada teistel oma teost muuta või lisada teosele lisasid. Selline muudatus ei ole mõistlik ega taga autorite ja tellijate huvide ning riskide tasakaalustatud regulatsiooni. Hea näide, kuidas reguleerida vastuolulisi huvisid, on Hollandi kogemus. Nimelt on Hollandi autoriõiguse seaduses lähtutud just mõistlikkuse põhimõttest. Hollandis ei ole autori isiklikud õigused võõrandatavad ja jäävad autorile isegi pärast varaliste õiguste üleandmist. Seejuures on teose omanikul õigus teha ilma autori nõusolekuta teoses mõistlikke muudatusi, mis ei muuda teose välisilmet. Ebamõistlike ja „ilutsevate” muudatuste tarvis on omanikul vaja arhitekti nõusolekut. See põhimõte tugineb Hollandi kohtuvaidlustele arhitektuuriteoste autoriõiguste üle.
Mäletatavasti kehtisid autoriõigused juba Tsaari-Venemaal 1911. aastast peale ja isegi nõukogude ajal olid need tsiviilkoodeksis reguleeritud. Eesti „uue aja” esimest autoriõiguse seadust peeti 1990. aastate alguses üheks kõige moodsamaks maailmas. See oli esimene autoriõiguse seadus, mille Nõukogude Liidu mõjusfäärist vabanenud Ida- ja Kesk-Euroopa riigid vastu võtsid. Selle töötas välja õigusteaduste doktor Heiki Pisuke. Seaduse väljatöötamise igal etapil konsulteeriti maailma intellektuaalomandi organisatsiooniga (World Intellectual Property Organisation ehk WIPO), aga samuti spetsialistidega Soomest, Rootsist, Saksamaalt ja USAst. Kuni 1995. aastani ei peetud ühtegi suuremat Kesk- või Ida-Euroopa intellektuaalse omandi teemalist rahvusvahelist konverentsi, kus ei palutud Heiki Pisukest tutvustama meie uut seadust. Tema sõnul (Eesti Autorite Ühingu uudiskiri detsembrist 2012) toimis esimese kolme kultuuriministriga, kelleks olid Lepo Sumera, Märt Kubo ja Paul-Eerik Rummo, suurepärane koostöö. Seaduse vajadust ei pidanud ta kellelegi selgitama.

Mis on tinginud ebanormaalse olukorra?
Esiteks on projekteerimine ja ehitamine teadagi üks parasjagu pikk tsükkel ja selle jooksul võib juhtuda nii mõndagi. Siit ka tellija riski suurenemine olukorras, kui autoril on teised tööd ees ootamas või kui ta ise ei saa või ei soovi projekteerimist järgmistes etappides jätkata. Ka tellijat ähvardavatest ohtudest tuleb aru saada ja tulemus peab täitma ka tellija seatud investeeringu eesmärke. Kas siis peaks tegu olema varalise õiguse loovutamise-üleandmise või isikliku õiguse loovutamise-üleandmisega? See on endiselt võimalik, kui autor annab nõusoleku anda konkreetne isiklik õigus (ehk siis antud juhul muutmisõigus) üle konkreetselt määratletud aja- ja töömahu ulatuses. Tegu on sel juhul nõusoleku, kuid mitte võõrandamise ega litsentseerimisega. Sel juhul tuleb a priori eeldada, et mitte ükski tipptegija ei soovi mingil juhul anda nõusolekut oma teose „näppimiseks” alles nn õpipoisi staatuses odavale tegijale.
Teiseks, töö hind. On selge, et madalama kvalifikatsiooniga, väiksema töökogemusega vähem tuntud autorid küsivad oma töö eest väiksemat tasu kui tipptegijad. Tipptegijate pakkumised ongi kallimad kui algajatel arhitektidel – ka tuntud muusik, dirigent, kunstnik jne soovib oma töö eest rohkem tasu kui mõni algaja, tasustamisvahed ongi maailmas märkimisväärsed. Kas arhitektide puhul saab see olla teisiti? Miks peaks eile ametilitsentsi saanud arhitekt saama sama tasu mis tipparhitekt? Kas ta on võimeline tegema sama head tööd kui kogemustega ja kvalifitseeritud arhitekt? Olulised avalikud objektid vajavad professionaalset kätt. Arhitekti palkamisel madalaima hinnataseme kriteeriumi kasutamine on läbinisti vale põhimõte ja meie kultuurile kahjulik.
Kolmandaks. Riigiarhitekti institutsiooni loomise teemal on seni ainult õlgu kehitatud, ei ole peaaegu seitsme aasta jooksul isegi pädevat vastust leitud. On ju selge, et ruumiga seotud küsimustes on oluline vastava poliitika olemasolu ja meetmete rakendamine riigi tasandil.

Väljavaated
Meile kõigile, eriti aga pealekasvavale põlvkonnale, läheb korda korrastatud linnaruum ja meeldiv elukeskkond. Arhitektuur on neljamõõtmeline kunst, mille kolm ruumimõõdet peavad neljandas – ajas – vastu pidama. Kõigi maade külastajaile on määravaim sealne arhitektuuri ja linnaruumi mõju: reisidelt toome kaasa unustamatuid mälestusi Egiptuse püramiididest, Gaudí šedöövritest Barcelonas või Dubai vette ehitatud palmisaartest. Seitsmeks maailmaimeks nimetati ikka ehitisi. Mujalt meile külla tulnud arhitektidele on Eesti arhitektuur meeldinud oma kohati šokeeriva julguse poolest.
Viimased rahvusvahelised arhitektuurikonkursid on toonud meile välismaiseid võitjaid. Kas on võimalik ette kujutada, et võitjad oleksid olnud nõus osalema ka siis, kui autoritel tulnuks oma isiklikest ja varalistest õigustest juba ette loobuda? Julgen väita, et vähegi endast lugupidavad välismaised arhitektid ei oleks osalenud mitte ühelgi Eestis korraldatud võistlusel või riigihankel, kui nad oleksid pidanud andma ette nõusoleku, et nende loomingut võib keegi muuta, nii et autorid oma tööd enam äragi ei tunne. Võistlustel ja riigihangetel, kus arhitektide liit on saanud võistlustingimused koostada või nende koostamisel pilku peal hoida, on sellised vead kõrvaldatud. On ka juhtumeid, kus EALi seisukohtadega ei ole arvestatud ning liit on pidanud edastama oma liikmetele info, et konkursitingimused pole autoriõiguste osas tasakaalus – et osaleja teaks sellega arvestada. Õnneks on nüüdseks ka RKASi korraldatud hangete puhul autori isiklikest õigustest loobumise redaktsioon veidi leebem. Toetudes jurist Eeva Mägile, võin väita, et kõik autorit isiklikest õigustest loobuma sundivad redaktsioonid on vastuolus kehtiva seadusega ja seega õigustühised.
„Kunst kuulub rahvale!” Selline tore loosung oli minu kooli aulas. Mõtlesin ikka, et kellele see siis veel kuuluda võiks. Viimasel ajal on väga populaarseks saanud küsimus: mis on kultuur? „Ta ongi kõik see, mis meid ümbritseb … See, et üks miljoniline rahvas on suutnud oma riigi püsti panna ja olla võrdne võrdsete seas nende riikidega, kus on 50 miljonit elanikku … see tõestab ka seda, et see kultuurikiht on väga paks. Eesti riigi mõte ongi tema rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade. Kui me seda ei pea enam vajalikuks, siis ei ole mõtet ka eesti riigil.” Niimoodi vastas langeva tähelennu teinud ekskultuuriminister Lang ühes „OP!i” saates, kus ta kõneles kultuuripoliitika arengukavast aastani 2020. Meenub 50 aastat kestnud sotsialistlik elu, mis oli täis loosungeid, kuigi tegelikkus oli suisa vastupidine.
Loov intelligents ja kultuuri säilimine on omavahel seotud: loeme Kiviräha raamatut, käime Tõnu Kaljuste kontserdil ja kuulame Arvo Pärdi muusikat, ostame seinale Uno Roosvalti maali või Anu Raua vaiba. Laseme kodu kujundada Ivi Els Schneideril, töötame Marika Lõokese ja Jüri Okase projekteeritud büroohoones, läheme Siiri Vallneri, Katrin Koovi ja Indrek Peili kavandatud Tartu ülikooli Narva kolledžisse, elame Kalle Vellevoo projekteeritud mereäärses luksusmajas Pärnus või Andres Alveri loodud elamukompleksis Nõmmel. Eramuehitaja teab tellida oma maja projekti näiteks Emil Urbelilt.
Kultuurne inimene teab, kes on kirjutanud raamatu, mida ta loeb. Ta teab, milline kunstnik on teinud ühe või teise maali. Teab, kes on kirjutanud ooperi, mida ta vaatama läheb jne … tundub ju lapsik seda lugeda. Ometi on viimase paari aasta jooksul arhitektuurivaldkonnas proovitud juurutada skeemi, kus autorilt nõutakse autoriõigustest loobumist. On see siis loomulik, kui enam ei teatagi, kes on loodu autor või raamatu kirjutanud? Selline lähenemine viib elukeskkonna halvenemise ja vastuolude süvenemiseni ühiskonnas. Mida see sisuliselt tähendab? See on just see viimane lause Rein Langi vastuses küsimusele, mis on kultuur. Kuid minu meelest on meil tegu kultuuritusega kultuuris. Autoriõiguses sisaldub nii autoriõiguste kaitse kui ka kultuuri areng ja säilimine. Praegu on vaja autoriõiguse seadust kaitsta selle muutjate eest.

Eesmärgid
Mõistuspärase süsteemi juurutamise, kultuurse käitumise kaudu tuleb jõuda kõigile mõistetava, meie kultuuriruumi sobiva hea tava põhimõtteni, mille kohaselt sama autor teostab ise või teostatakse tema otsesel juhtimisel kõigi etappide projekteerimistööd.
Kõigi avalike ehitiste puhul tuleb korraldada ideevõistlus, mille lähtetingimused näevad ette võitjaga järgmiste etappide projekteerimiseks lepingu sõlmimise ja nende etappide orienteeruva hinnataseme.  Nende sisuliste eesmärkide saavutamiseks ei olegi vaja muud, kui et seadused ei segaks seda tegemast. Ja et me mõistaksime, mis on meie kultuuri huvides ja kuidas käitub kultuurse riigi kodanik. Arhitektuuripoliitika riiklike eesmärkide elluviimiseks peab riigil olema vastav õigusraamistik ja institutsioon, milleks on riigiarhitekt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming