Kultuur 2020 – Ennetustöö tulekahju kustutamise asemel

Indrek Allmann: „Oma energia tuleks kulutada võimalikult hea kauge tuleviku nimel.“

MERLE KARRO-KALBERG

Indrek Allmann

Indrek Allmann

Piia Ruber

Peagi väljakuulutatavast põhikoolivõrgu korrastamise programmist saavad kohalikud omavalitsused küsida kuni kaheksa miljonit eurot toetust oma haridusvõrgu nüüdisajastamiseks. Kool on kogukonna kese, selle läbimõtlematu planeerimine võib anda hoobi kogu asula arengule. Kuigi põhikoolivõrgustiku korrastamisega alles alustatakse, peaks hoiatava näitena silme ees hoidma Valgat, kus on uue kutsehariduskeskuse linnasüdamest väljaviimisega linna tühjaksvalgumist vaid kiirendatud. Palju on räägitud Tartu kesklinna tühjenemise ja ülikooli Maarjamõisa põldudele valgumise seostest. Seda, et vigadest siiani väga palju õpitud pole, näitab Tartu otsus kolida ka Tamme gümnaasium sinnasamasse Maarjamõisa väljadele – eemale linnaelanikest ja loogilistest bussi- ja kergliiklusühendustest.

Jaanuari lõpus saatis arhitektide liit välja pressiteate, et haridus- ja teadusministeeriumiga on sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt tuleks liit kaasata põhikoolivõrgustiku korrastamisse. Liidu president Indrek Allmann räägib selle kokkuleppe tagamaast, aga ka teistest valdkondadest, kus tuleks vigade ennetamiseks ruumiliselt mõelda.

Kuidas sündis idee kaasata arhitektid põhikoolivõrgustiku korrastamisse?

Indrek Allmann: Viimasel aastal oleme püüdnud teha ennetustööd. Tihti reageeritakse alles siis, kui ühiskonnas on juba midagi viltu, aga siis on juba lootusetult hilja. Me saame küll väljendada seisukohti, kuid füüsiliselt, ruumis, pole meil enam võimalik midagi muuta. Seetõttu oleme otsinud teemasid, kuhu saame arhitektidena sekkuda juba eelembrüonaalses faasis. Oleme Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsiga (RKAS) arutanud riigigümnaasiumide korrastamise plaane ja jõudnud kokkuleppele, et uued riigigümnaasiumid sünnivad edaspidi ainult arhitektuurivõistluste kaudu. Niisiis on see justkui lahendatud teema. Nüüd on hakatud rääkima põhikooli võrgu korrastamise vajadusest, kuid see jääb RKASi haldusalast välja ja kuulub haridus- ja teadusministeeriumi (HTM) ning kohalike omavalitsuste pädevusse. Kõikide omavalitsustega läbirääkimine ning kvaliteetse arhitektuuri olulisuse selgitamine käib meil üle jõu. Kui RKAS on üks selge partner, siis omavalitsusi on Eestis 213. Seega pöördusime koostööpakkumisega ministeeriumisse. See oli hetk, mil päevakorras oli ka ühisministeeriumi hoone saatus. Selle põhjal saime pikalt ja näitlikult selgitada, milline vastutus lasub riigil ühe hoone ja keskkonna valmimisel, kuidas hooned sünnivad ning kuidas oleks otstarbekas meie ühist raha ehitusse suunata. Selgus, et põhikoolide korrastamise plaan on õhus ja avanemas on rahastusvoor, mille raamistik tingimuste näol oli selleks ajaks küll juba olemas. HTMi kiituseks võib öelda, et probleemi olemusest ja ennetava tegevuse vajalikkusest saadi aru, saati veel, et hoiatav näide oli ju kõrvalt võtta.

Seejärel otsisime HTMi ja RKASiga juba konkreetselt mooduseid, kuidas kaasata arhitektide kompetents parimal viisil enne võistluste ja hangete staadiumi. Tegeleme koha analüüsiga, mõtleme laiemalt, kuhu kool tulla võiks, kaalume vajadusel lammutamise või uue ehitamise otstarbekust. Ei ole ju saladus, et mikroomavalitsustes puuduvad arhitektid ja ruumi planeerimiseks vajalikud teadmised. Seega on omavalitsustel tarvis nõuandjat, kuidas näiteks võistluse võidutöö ellu viia või kuidas kvaliteedile rõhuvat korrektset ehitushanget üldse kokku panna. Leppisime kokku, et RKAS jääb ministeeriumi nõustama ehituse valdkonnas ja arhitektide liit on partneriks eelnevas tegevuses ja võistluste või hangete läbiviimisel. HTM on selge sõnaga välja öelnud, et liidu kaasamine on üks määravaid asjaolusid rahastuse saamisel.

Ilmselt on hoiatavaid näiteid peale ühisministeeriumi hoone veelgi?

Õnneks neid liiga palju ka pole. Riigigümnaasiumide korrastamise käigus on valminud hooneid, mille üle me praegu võib-olla väga õnnelikud ei ole. Praegu valmivate majade taga on ju kuue aasta tagused otsused. Nüüd võime ette ennustada, millised probleemid võivad tekkida põhikoolivõrgustiku korrastamisel. Kui omavalitsuse territooriumil on näiteks kaks kooli, üks muinsuskaitselise väärtusega, teine linnaehituslikult õiges kohas, siis kumba eelistada? Need küsimused pole lihtsad ning otsustamine on vastutusrikas. Ma väga loodan, et omavalitusjuhtidel on sirget selga ja riigimehelikkust kuulata spetsialiste, kelle nad on endale appi palunud.

Ma tunnen, et keskenduda ei tuleks tehtud vigadele. Pigem tuleb vaadata võimalikult kaugesse tulevikku ja kulutada oma energia selle paremaks muutmise nimel. Meid ei aita teadmine, et mõni kool on linna servas või Tartu ülikool kolib kesklinnast välja. Kui neid protsesse annab peatada, siis tuleks sekkuda. Kuid kui füüsika instituut on juba põllu peale ehitatud, siis ta on seal, meil pole enam midagi teha.

Millistes küsimustes omavalitsused arhitektide liidu poole pöörduma peaksid?

Kui kohalikul omavalitusel on plaan põhikooli korrastamise programmist toetust küsida, siis soovitab HTM neil esmalt liidu poole pöörduda. Kaaluma peab muinsuskaitselist, linnaruumilist, sotsiaalset ja ligipääsetavuse aspekti, peame vaatama, kuidas saab kooli näiteks jalgrattaga. Ministeeriumiga sõlmitud lepingu keskmes on koolimajade linnaruumiline ja hoonete endi ruumiline aspekt. Näiteks see, kuidas hoone ise saab õppimist toetada, kas peaks jätkama vana koridorisüsteemiga või tuleks rakendada avatud ruumi põhimõtteid. Nende aspektide hindamise kompetentsi paljudel omavalitsustel pole ning siin saabki liit neile appi tulla. Soovitame ka, kas edasi peaks minema hanke või võistlusega. Tõenäoliselt koostame ka väärtuspõhise hanke tüüptingimused, mille aluse koostöös RKASi ja rahandusministeeriumiga eelmisel aastal välja töötasime ning mida on tasapisi ka kasutama hakatud. Lõpuks saame öelda, et riigihanked on arhitektuuripõhised nagu igal pool mujalgi Euroopa riikides.

Kas arhitektide liit paneb selle projekti tarbeks kokku eraldi töögrupi?

Me väga loodame, et meie poole pöördub palju kohalikke omavalitsusi. Selle projektiga seoses oleme saanud nõusoleku kaheteistkümnelt arhitektilt, kes kõik on varem koolidega kokku puutunud. Nende hulgas on nii vanemaid arhitekte, kes on kohanud mitmeid tüpoloogiaid ja linnaruumilisi situatsioone, kui ka nooremaid, kes uurinud uuemat õpimetoodikat. Meie eesmärk on panna iga kooli puhul kokku kahest spetsialistist koosnev meeskond, n-ö ennetussalk. Ma usun, et kui meie laualt on juba üksjagu koole läbi käinud, siis tekivad ka standardsed teemad, mida ühises ringis arutada.

Mis sellise ennetustöö tõttu olemata jääb, mis paremaks muutub?

Siin võib ilmselt paralleele tuua riigigümnaasiumi võrgustiku korrastamisega. Minu poole pöördus hiljuti Harku vallavalitsuse üks liige seoses Tabasalu riigigümnaasiumi planeerimisega. Oli oht, et see ehitatakse mõne uuselamurajooni äärde, nii et see jääb jalgrattateede võrgustikust ja inimeste liikumisteedest täiesti eemale. Arutasime teemat ja nüüdseks on sõlmitud kokkulepe, et kool tuleb siiski asula südamesse. Arhitektidele on selliste küsimuste läbimõtlemine igapäevatöö triviaalne osa, kuid kui otsustavad poliitikud, siis tuleb lihtsad tõed üle korrata ja need ratsionaalselt ning selgelt sõnastada.

Millistes valdkondades oleks veel tarvis probleeme ennetavalt sekkuda?

Olulised teemad on suured taristuprojektid nagu näiteks Rail Baltic. Mõneti on see rong küll juba läinud, kuid saame siiski mõelda, kuidas anda mõte sellele abstraktsele joonele, mis on keset Eestit tõmmatud. Õige aeg on arutada Talsinki tunneli üle. Hämmastaval kombel on EALi korraldatud temaatiline töötuba Helsingis palju suuremat vastukaja leidnud. Tunnel oleks taristu, mis looks targalt planeerituna kaksiklinna ja suure majandusliku keskme. Ta aitaks katta ka Rail Balticu märkimisväärselt suurt ekspluatatsioonikulu, mida paljalt reisiliiklusega Tallinna ja Pärnu vahel katta ei suudeta. Soome transiit aitaks neid kulusid vähendada. Paradoksaalsel kombel looks tunnel ka Tallinnas hoopis uue linnaehitusliku olukorra, sest kaob vajadus praeguses mahus reisisadama ja lennujaama järele.

Ka kaevandusalade tulevikule tuleks juba praegu mõelda. Ilmselt pole mõtet küsida, kas hakkame fosforiiti kaevandama või mitte. Selles osas olen ma akadeemik Anto Raukasega nõus, et varem või hiljem me seda tegema hakkame. Meil on Euroopa suurimad fosforiidivarud, mis on põllumajandusväetiste üks väärtuslikumaid komponente. Põllumajanduse intensiivistumisel ei maksa meil endale luua illusiooni, et neid varusid õnnestub vaka all hoida. Peaksime juba praegu arutama, millised on need kaevandused ja mis saab neist siis, kui need suletakse.

Ilmselt liitub siia ju ka kogu energeetika ning tuleviku- ja rohelise energia temaatika?

Kindlasti ei saa öelda, et tuulepargid on sajaprotsendiline alternatiiv põlevkivi­energeetikale. Omast kogemusest null­energia­majaga tean, mida tähendab kolme­nädalane tuule- ja päikesevaba periood jaanuari lõpus. Kui päikest ja tuult pole, siis neid pole ja pole ka elektri­energiat. Ka sel ajal tuleb kuidagi ellu jääda.

Kolmanda suurema teemana oleme koos kaitseministeeriumiga mõtlema hakanud tsiviil- ja riikliku kaitse võimalustele. Arhitektina ei ole ma seda meelt, et tuleks massiliselt varjendeid ehitada, see on eilne päev. Kuid siin on teisi seosed, näiteks tekib sünergeetiline seos energiapoliitikaga. Teame, et aastast 2020 on kohustus ehitada vaid liginullenergia-hooneid, mis peavad niimoodi toimimiseks suures osas olema kaetud päikesepaneelidega. Seadustesse tuleks kirjutada klausel, et need taastuvenergial toimivad süsteemid peavad olema autonoomsed või vähemasti poolautonoomsed. Tänased on-grid-süsteemid on üles ehitatud ikkagi põlevkivienergia toetusele. Kui suur katel Ida-Virumaal lakkab töötamast, võib meil olla miljon päikesepaneeli, kuid energiat me võrku suunata ei saa. Riigikaitse eesmärkide seisukohalt pole see õige. Süsteem peaks põhinema mikrovõrkudel, mis vajadusel liituvad või lahkuvad suurest võrgust. Kui suur võrk tagant ära kukub, siis tagab kohaliku asumi mikrovõrk elementaarse energiavarustuse joogivee- ja kanalisatsioonipumpadele või minimaalseks valgustuseks. Mikrovõrke saab tekitada nii hoone- kui ka asumikeskselt, need on tehnilised nüansid. Kuid seda kõike võiks teha Pariisi kliimakonverentsil välja hüütud eesmärkidega koostöös, mitte iseseisva projektina.

Arvamusfestivali julgeoleku alal tõstatati puurkaevude temaatika. Keskkonnakaitse eesmärkidel oleme praeguseks tamponeerinud palju väikesi puurkaeve. Kas poleks aga tulevikule mõeldes mõistlikum varustada need käsipumpadega? Sel juhul saab need kaevud eriolukorras taas kiiresti kasutusele võtta. Peaksime otsima just selliseid põimitud lahendusi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar