Kuldmunast žürii liikme pilguga

Lylian Meister

Disainiauhinna Bruno rahvusvahelise žürii ainsa eestlasest liikme Lylian Meistri kommentaarid „Disainiööl” jagatud auhindadele.        Disainiauhinna Bruno 2010. aasta kandidaadid disaini- ja arhitektuurigaleriis 8. oktoobrini, Rotermanni kvartali vanas elevaatorihoones 3. oktoobrini (näitus „100 meetrit disaini”).  Eesti Disainerite Liidu eesmärgiks oli seekordseid Brunosid jagades mitte teha valikut isekeskis ja Eesti moodi, vaid saada meie disainile rahvusvaheline kõrvalpilk. Samas oli kõigil Facebooki kasutajatel võimalik vägagi rahvalikul moel valida oma lemmik ja kommenteerida tooteid tarbija või vaatleja positsioonilt.  See võimalus leidis elavat kasutamist ja päädis Jaanus Orgussaare riiuli Comb võiduga. 

Interneti vahendusel tegi eeltööd toodete,  projektide ja design management’i kategoorias esitatud kandidaatide hindamisel ka žürii. Reaalselt saadi kokku kolmeks tunniks näitusel Tallinna disaini- ja arhitektuurigaleriis, kus lisaks kirglikule arutelule ka kõike, mida vähegi võimalik, käega katsuti ja kasutajana järele prooviti. Ülekaalukalt võitis Veiko Liisi kilepiima voldikkann, toode, mis meeldis eranditult kõigile. Seda peeti nutikaks ja keskkonnasõbralikuks, kergelt toodetavaks  ja transporditavaks, kõigile kättesaadavaks ja odavaks, esteetiliseks ja ergonoomiliseks (pärast võrdlevaid katseid plastpudeli ja piimapakki sisaldava voldikkannuga). Hetkeks kaaluti, kas kann ei ole ehk liialt sümmeetriline ja seetõttu tarbijat eksitav (näiteks haarad kannu valepidi kätte ja kallad piima maha), aga seegi kahtlus hajus. Piim seisab kannuga laual püsti ja mahub külmkapi küljesahtlisse, pakend on kergelt volditav, tarbijasõbraliku selgitava  juhendiga ega võta köögis palju ruumi.     

Ülejäänud toodete suhtes nii suurt üksmeelt  ei saavutatud. Minule oli suurim üllataja ja lemmik mootorratas Renard GT, Andres Uibomäe esitatud stiilne ja ambitsioonikas tooteprototüüp. Ilmselt mõjutas mind ka Eesti kuulsusrikas motoajalugu ning toote enda taustalugu – taaselustatud on 1930ndatel Eestis toodetud kaubamärk. Mootorratta karboonkere on igati kaasaegne ja kaunilt kompaktne. Kolm žürii liiget turnisid uljalt sadulasse ja siin läksid lahku arvamused mugavuse, põlvedele jäetud ruumi ning ratta juhitavuse osas. Polnud ju esitatud materjalide hulgas videot, kus näha, kuidas ratas tõepoolest sõidab ja mõni moto-autoriteet „Top Gear’i” stiilis tema sõiduomadusi analüüsib. Samuti tulnuks sellisele keerukale tootele lisada kaaskirjana insenertehniline hinnang. Keskkonnasõbralikuks ei osanud mootorratast paraku keegi määratleda. Sellest kriteeriumist lähtudes olnuks sobivaim valik Gabriel Verilaskja  elektriroller, aga selle 1980ndate esteetika ei veennud žüriid. Küll sai ära märgitud Margus Triibmanni jalgrattahoidja Grazz, mis meeldis oma terviklikkuses: piisavalt ilus, et olla disaintoode, ja piisavalt inetu, et mitte saada varastatud, piisavalt tugev, et ratas sellesse mitmel viisil lukustada, ja piisavalt pehme, et ratast mitte ära kraapida. Äramärgitud tööks toodete kategoorias sai ka Anton Kooviti kirjaperekondade  komplekt. Berliinis elav disainer esitas võistlusele erinevatel ekraanidel ja trükimeedias kasutamiseks mõeldud kirjatüübi Arvo, Berliini vanadest peatusesiltidest inspireeritud kirjaperekonna ja ajakirja GQ prantsuse väljaande tarvis loodud eksklusiivsete kirjatüüpide komplekti ning oli sellega Brunole üsnagi lähedal.     

Esitatud mööblitoodetest tekitas žüriis positiivset huvi ainult Julia Maria Künnapi laste söögitool Mari, aga sellegi toote puhul tekitas kõhklusi kroomitud terastoru, mis on  kokkupuutel väikelapse ihuga ilmselt ebamugavalt külm ning lapse liialt ühene ja sunnitud asend toolis, mis seab liiga kitsad piirid söögitooli kasutamise eale. Žüriile meeldisid ka Elmet Treieri pink Tool-Box ja täispuitseina ehituselement Z-moodul. Siiski leidsid kõik, et Z-mooduli kui toote esitlemisel ilma korraliku arhitektuurse kontseptsioonita, mis näitaks tema kasutamisest tulenevaid hea ja uudse arhitektuuri võimalusi, pole suurt mõtet (viilkatusega  putka illustreerivatel piltidel ei veennud). Paljud Bruno auhinnale kandideerinud tööd olid inspireeritud rahvuslikust ornamendist, selle interpreteerimise ja kasutamise viisi pidas žürii aga üldjuhul igavaks ja liialt konservatiivseks. Nii oleks Tiina Talumehe kultuuripealinna aastaks kavandatud Estonian Airi vormirõivaid tahtnud näha tunduvalt innovaatilisemana, kui seda on möödunud sajandi 40ndate lõppu õhkavad retrokostüümid.  Samas ei hinnatud kõrgelt ka minu arvates vägagi rõõmustavat etteastet, Tiia Orgna disainitud Läti olümpiakoondise rõivaid Vancouveri 2010. aasta mängudeks. Disainiprojektide kategoorias sai aga kiita Estonian Airi ja Divisjoni koostöös sündinud lennuk Oskar – Tallinn 2011 sõnumiviija, kus lennukikere vöökirjades ristlevad lennukid ja pääsukesed. 

Disainiprojektina ära märgitud Kadri Paloveere lapsekandmiskotist-kiigest Pajatus õhkus intelligentsi ja tõsist uurimistööd setu  sünnikombestiku ja ornamendikasutuse teemal. Kuna tegemist on EKA magistritööga, olgu märgitud ka juhendajad Kärt Summatavet ja Marju Kõivupuu. Žürii liikmed olid lummatud. Küsimusi tekitas aga nahast mitmekihilise koti raskus, selle kohta puudusid tehnilised näitajad ja kuna kotti originaalina näitusel polnud, ei saanud seda ka katsetada. Kaalu oleks žürii tahtnud teada veel mitmegi teise töö puhul. Parimaks disainiprojektiks valiti Maarja Mõtuse Võru 82, Tartu tossude tagasitulek. Kodumaiste botaste ja Kreenholmi tehasetööliste tenniskingade värskenduskuur ning pealinna parimate poodide lettidele suunamine on igati veenev tegu, kodulehest kingatallani (žürii esimees plaanis endale kindlasti botasepaari soetada). Projektidest meeldis žüriile veel Sven Selliku jalgratta spidomeetri kavand. Pisut lõbustas sealjuures jalgrattaga saavutatav kiirus 85 km/h, küsimusi tekitas ka toote  iseenesest kauni 1930ndate esteetika sobivus tänapäeva sportratastega. Samuti meeldisid sama autori loodud universaalsed lauajalad. Stella Soomlaise Interneti-keskkonda mõeldud personaalse koti disainimise projekti peeti huvitavaks, aga kasutaja seisukohalt liiga keeruliseks. Disaineril endal oli silmanähtavalt raske olnud kogu disainiprotsessi ühele planšetile ära mahutada, kujunduses oleks võinud piirduda vähema hulga protsesside näitamisega.       

Žürii üldise sümpaatia pälvis Margus Triibmanni Plönn, päikesepatareiga lamp-iste.  Positiivset huvi äratasid klassik Mait Summataveti re-disainitud valgustiperekond W ja Monika Järgi tikitud põrandapaneelid. Viimaseid peeti põnevaks, aga kindlasti ebapraktiliseks ja vaadeldi pigem kui kunstiprojekti. Leonardo Meigase bastionikäikude ja Kiek in de Köki kujundus pälvis aga kõige vastandlikumaid arvamusi kiitusest õudushüüeteni. Lõpuks aga kõige tähtsamast, design management’i auhinnast. See läks Kadarbiku  tallu (Kadarbiku Köögivili OÜ), mis meid juba pikka aega tervislike mahlade ja smuutidega varustab ja mille müügitulemused ja eksport kasvasid mitu korda pärast uue pakendi- ja kujunduskontseptsiooni kasutuselevõtmist. Kadarbiku pakendite puhul hinnati just disainilahenduste värskust ja eripära. Teisena märgiti ära vannitootja AS Balteco, aga väikese žüriipoolse sooviga näha firma iseenesest suurepäraselt korraldatud design management´i  tulemustes rohkem julgust ja ambitsiooni eristuda ülejäänud maailma vannitootjatest. Minu isiklik veendumus on, et Bruno lõppnäitusele pääses liialt palju erineva tasemega töid ja oleks tulnud teha rangem eelvalik. Väliskolleegid žüriist seda arvamust ei jaga, sest tihti võib Internetis tehtud pildipõhine otsus osutuda tootega kokku puutudes sootuks valeks. Nii ongi Eesti Bruno-disain suure energiahulgaga siiruviiruline muna.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming