Kuidas tõlgendada maastiku katkestusi?

HELEN SOOVÄLI-SEPPING

Paldiski kalmistu

Paldiski kalmistu

Merle Karro-Kalberg

Vaatamata sellele et kõik meie ümber on õigupoolest maastik, mõeldakse seda sõna kasutades pigem loodusele kui avalikule linnaruumile. Eestis valmistutakse praegu olulise ruumistrateegia, Euroopa maastikukonventsiooni ratifitseerimiseks ja just seetõttu on oluline rääkida maastikest, nende püsimisest ja muutumisest. Tuleb kõnelda maastiku tähendustest ja tõlgendusvõimalustest, sellest, kuidas tajume maastike muutumist, miks ja mil moel maastikud muutuvad.

Maastiku mõtestamise kontekst

Maastik koosneb looduslikest osadest ja inimtegevuse jälgedest. Euroopa maastikukonventsiooni järgi tajub maastikku inimene ja see on looduslike ja/või inimtekkeliste tegurite toimel ning koosmõjus kujunenud ala. Konventsiooni ratifitseerinud riigid on nii poliitiliselt kui ka ühiskonna tasandil kokku leppinud, et maastikuna mõistetakse linnaruumi, looduspiirkondi (mets, raba, meri) ja põllumajandusalasid. Teisisõnu, maastik on avalik ruumiline hüve. Maastike üle saab arutleda kas poliitika, teadusuuringute või maastiku igapäevase kasutamise seisukohast, kuid need aspektid on omavahel tihedalt seotud ning moodustavad ühiskondliku ja kultuurilise taustsüsteemi. Seega on maastik midagi enamat kui kultuurispetsiifiline nähtus ning ruum.

Aeg ja katkestused

Murranguliste ootamatute ühiskondlike, majanduslike, keskkonna- ja kliimamuutuste tõttu on praegu muutumas ka maastik – saame rääkida maastiku katkestustest. Katkestus võib olla füüsiline, nagu näiteks maavärin, muuta maastikku otseselt, või efemeersemat laadi, näiteks lumetorm. Katkestus võib viidata mingile plahvatusele või laialdasele muutusele. Maastiku katkestus ilmneb kas mingi ilmingu püsimajäämise, kadumise, muutumise, teisenemise või taastulemisena.

Belgia geograafi Marc Antropi2 järgi on maastik kihiline: ajalugu on salvestunud ning moodustunud on midagi palimpsesti-laadset. Maastiku muutumine ja selle katkestused on ajaloo loomulik osa. Seda võib käsitleda ka ruumilise arenguna, sest uued maastikuvormid kustutavad eelnenu.

Tänapäeval nähakse selliseid muutusi negatiivselt: vanale poogitakse külge traditsioonilisuse konnotatsioon ning romantiseeritakse seeläbi möödanikku.3 Selline mõtteviis on levinud eriti Euroopas, sest kardetakse, et ruumilised muutused võivad kaasa tuua mitmekesisuse, sidususe ja identiteedi kadumise, näiteks traditsiooniliste maastike kiire hävimise Euroopas.

Maastikust saab aru vaid inimene

Kas maastikku suudab mõtestada vaid inimene ning loomad, linnud, taimed jt vaid vormivad seda?

Kas maastikku suudab mõtestada vaid inimene ning loomad, linnud, taimed jt vaid vormivad seda?

Antropoloog Hugo Reinert4 on juhtinud kaitsealuse väike-laukhane näitel tähelepanu maastikule, kus kõik elusolendid ja maa on omavahel keeruliselt mitmeti seotud. Ohustatud linnuliigi rändeteed ja peatumiskohad põhjustavad mitmetes riikides konflikte, kus põrkuvad eraomanike, looduskaitsjate, ornitoloogide ja jahimeeste huvid. Just selle rändlinnuga seotu näitlikustab ilmekalt inimeste ja teiste elusolendite seose katkemise, mille on kaasa toonud inimese ülemvõim. Reinert toob esile ka Euroopa maastikukonventsioonis esitatud „maastiku“ definitsiooni inimkesksuse. Selle järgi suudab maastikku mõtestada vaid inimene, loomad, linnud, taimed jt vaid vormivad seda. Seda laadi ekspertide väärtushinnangutega õigustatakse näiteks punarebase populatsiooni hävitamist väike-laukhanede peatuspaikades või keelatakse jahipidamine mõnes kohas, sest üks liik on seatud teisest olulisemaks. Reinerti arvates on selline maastiku kontseptsioon ambivalentne, egotsentriline ning inimese keskene.

* Artikkel on valminud kogumiku „Ruptured Landscapes: Landscape and identity in times of social change“ põhjal (toim Helen Sooväli-Sepping, Jonathan Miles-Watson, Hugo Reinert, ilmunud 2015. aastal kirjastuses Springer).

1 Artikkel on valminud kogumiku „Ruptured Landscapes: Landscape and identity in times of social change“ põhjal (toim Helen Sooväli-Sepping, Jonathan Miles-Watson, Hugo Reinert, ilmunud 2015. aastal kirjastuses Springer).

2 Marc Antrop, Why landscapes of the past are important for the future. – Landscape and Urban Planning 2005, Vol 70 (1-2), lk 21–34.

3 Vt Linda Kaljundi, Helen Sooväli-Sepping, Sissejuhatus. Eesti maastiku ja mälu uurimise rajajooni. Kogumikus: Maastik ja mälu. Pärandiloome arengujooni Eestis (koost ja toim Linda Kaljundi ja Helen Sooväli-Sepping). Tallinna Ülikooli Kirjastus (Acta Universitatis Tallinnensis. Socialia), 2014, lk 7–36.

4 Hugo Reinert, The Landscape Concept as Rupture – Extinction and Perspective in a Norwegian Fjord. Kogumikus: Ruptured Landscapes: Landscape, identity and social change (toim Helen Sooväli-Sepping, Jonathan Miles-Watson, Hugo Reinert). Springer, 2015, lk 41–54.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar