Kuidas neil, kuidas meil?

Margit Mutso

Mõtteid tänavusest Tampere elamumessist Elamumesse on Soomes korraldatud aastast 1970, kui osaühing Suomen Asuntomessut korraldas messi esmakordselt Tuusulas. Sellele on järgnenud 48 elamumessi, millest osa on puhkemajade messid (esimene selline oli aastal 2000 Ähtäris). Messiorganisatsiooni kuulub kaheksa ettevõtet, tihe koostöö käib messikoha omavalitsusega, kes tagab alale vajaliku planeeringu, ühistranspordi jms. Ühingu tegutsemise eesmärk on parandada messitegevuse kaudu Soomes elamise kvaliteeti, otsitakse uusi ideid nii arhitektuuri, sise- ja maastikuarhitektuuri valdkonnas kui ka tehniliste lahendite ja taristute osas. Elamumess on oma olemuselt väga eesrindlik: ühes väljavalitud Soome paigas ehitatakse valmis terviklik erinevate elamutüüpidega elamuala, selle juurde enamasti ka kohalik keskus, mänguväljakud, haljastus, väikevormid, teedtänavad, parklad jms. Selle ettevõtmise ideoloogia on midagi sootuks teistsugust kui meil arendatavates uutes põllukülades, mille juhtmõte on: majad püsti, autotee juurde ja edasi, armsad elanikud, vaadake ise, kuidas hakkama saate. Kõige ligilähedasem soomlaste messiarendusele on olnud ehk 2003. aastal valminud Aaviku elamurajoon, kus ehitati samuti välja tervikkeskkond, mis koosnes aga vaid mõnest Emil Urbeli ja Indrek Ermi projekteeritud tüüpsest eramuprojektist. Soome elamumessi puhul sellist asja ei näe: ühesuguseid elamuid on ehk kolm-neli, mitte aga põllutäis. Messialal ei ole kunagi vaid üks arendaja, kruntidel on mitmed hoonestajad: eraomanikud, ehitusettevõtted, tüüpelamute tootjad, omavalitsus jne. Mõni täidab selle siis tüüpelamuga, mõni tellib eksklusiivsema lahendi. Mõnel majal on omanik juba enne ehitamist olemas, suurem osa elamispinnast aga müüakse maha või renditakse välja pärast messi. Mess on kui võimas elav reklaam, sealt käib läbi suur hulk inimesi, kes ei pääse mitte ainult majade vahele vaid ka privaatsetesse ruumidesse. Ruumi kogemine ongi majale parim reklaam. Muidugi, kui on hea ruum. Tänavune elamumess Tampere uues Vuorese linnaosas on avatud veel 12. augustini.

Moodne aedlinn

Tampere messi peateema on moodne aedlinn, mis tähendab, et eelkõige on tähelepanu pööratud energiasäästlikule elamisele. Olulised on ühistransport, jalutus- ja rattateed. Kesklinnast üsna kaugel (umbes 7 km) paiknevasse metsa- ja järvemaastikuga ümbritsetud linnaossa pääseb hõlpsasti ka ilma autota. Tulevikus saab siia rajada ka linnaraudtee. Elamuala lähedale planeeritakse vaba aja veetmise ja teeninduskohad.

Esimest korda maailmas on Vuorese linnaosas kasutatud erilist jäätmetorustikku, mille abil korjatakse kokku eri sorti jäätmed. Süsteem on palju energiasäästlikum kui tavapärane prügiautodega jäätmekogumine, pealegi on see esteetilisem ja hügieenilisem. Esmalt on see süsteem kasutusel vaid 600 elanikuga messialal, kuid aastaks 2020 plaanitakse juba selle kasutajaks 13 000 elanikku.

Tänavavalgustuses on kasutatud pimestamisvastaseid valgusdiood lampe (LED-lambid), mida saab vastavalt vajadusele reguleerida ning mille eluiga on mitu korda pikem kui siiani kasutatud lampidel. Taas teema, millele võiks ka meie kohalikud omavalitsused mõelda – Tallinna pimendamine varajastel hommikutundidel ei ole mitte linnakodanike huvides.

Korrusmajade, ridaelamute ja paarismajade puhul on kasutusel kaugküttesüsteem, eramajade puhul lisanduvad taastuvad energiaallikad: maa-, õhksoojuspumbad, päikesepaneelid ja erilised puuküttesüsteemid. Loomulikult on erilise tähelepanu all vähese energiatarbivusega hooned. Tampere linn omalt poolt annab esimese viie aasta jooksul 50 protsenti krundiüüri soodustust neile eramajade omanikele, kelle maja vastab vähemalt passiivmaja standardile – neid on alal kümmekond. Veel on siin ka kaks esmakordselt Soomes ehitatud eramut, mille päikesepaneelidega toodetakse lisaelektrit ning hoonel tekib energia ülejääk, nn nullenergia-eramud.

Arhitekti pilguga

Esimene Soome elamumess, millele ma sattusin, oli 1990. aastal, samuti Tamperes. See oli vägev! Valminud oli kaks uhket suurt ehitist: üks vana tööstushoone oli täidetud kaubanduse ja väga eriliste lahendustega eksklusiivsete korteritega, teine oli innovaatiline terasest elamutorn – esimene terasest elamu Soomes. Lisaks muidugi hulk tagasihoidlikumaid väiksemaid maju. Tookord oli Nõukogude keskkonnast tulnud arhitektile kõik nii uus ja nii põnev. Tagantjärele võib aga öelda, et siis oligi Soome elamumess ka arhitektuuri kvaliteedimärk, koht, kust võis leida väga heal tasemel uuenduslikku arhitektuuri ja sisekujundust ning maastikulahendusi. Olen seejärel üsna tihti Soome elamumesse külastanud ja kurbusega nentinud, et arhitektide silmis käib see ettevõtmine vaikselt alla. Siin-seal on olnud siiski heledamaid sähvatusi, n-ö staarmaju, mille loomisel pole koonerdatud ei raha ega arhitektivalikuga, kus leiab põnevaid ideid ja kauneid vorme. Soomes on väga palju väga häid arhitekte, millegipärast kipuvad nad aga elamumessidest aasta-aastalt järjest rohkem kõrvale jääma.

Soome elamute ilmet juhib tellija ehk ehitus-arendusfirma arusaam ja ettekujutus soomlase maitsest ja soovidest. Ma ei tea, kui adekvaatne see tegelikult on, sest näiteks Helsingis on pidevalt uuest elupinnast puudus (selle taga on linna elamuarenduspoliitika) ja kaubaks läheb nagunii kõik, mis ehitatakse. Igal juhul ollakse väikemajade osas enamasti veendunud, et maja peab olema kodune ja traditsioonilises soome stiilis, mis tähendab kõige tavalisemat madala viil- või kaldkatustega majakest, mis on kaetud krohvi või puiduga. Natuke peenemad elamud kuuluvad oma arhitektuurikeelelt 50ndate-60ndate Aalto modernismiaega – täitsa kenad, puhtad ja maitsekad asjad, aga ei miskit uut. Hullust on Soome elamuarhitektuuris vähe, siin ei eksperimenteerita, ei katsetata uusi materjale, ei tehta kummalisi vorme, ei looda legende. Ühesõnaga, Tampere tänavuse elamumessi majade arhitektuur on igav.

Tervik

Arhitektuur on siiski midagi enamat kui maja. See on eeskätt keskkond, majadevaheline ruum. Messialadel, nagu Soomes üldiselt, on aluseks väga läbimõeldud planeering. Selle valmimisega on peale arhitektide ja inseneride seotud ka maastikuarhitektid. Väga detailselt on lahendatud haljastuse osa, mänguväljakud, teede ja tänavate sillutised, pinnakatete üleminekud, haljastusribad nende vahel jne, samuti linnadisaini elemendid. Elamualade planeeringus on alati koht avalikule kunstile – enamasti mõnele installatsioonile. Siinkohal tahan kohe peatuda ühel väga väikesel nüansil, elektrikapil tänavapildis. Olen aastaid mõelnud, miks meie üks kõige võimsamaid ettevõtteid Eesti Energia ei astu sammugi selleks, et tuunida linna reostavaid tehnoelemente natukenegi kaunimaks. Elektrikapid ja alajaamad risustavad ka kõige kallimaid linnakeskkondi, need on ülbed ignorantsed jurakad, millele just nagu muu maailma reeglid ei kehti. Tampere messi alal on elektrikapid kaetud looduspiltidega ja need mõjuvad nagu väiksed kunstiteosed – on vaja tahtmist, mitte suurt rahakotti (Eesti Energial ei tohiks olla muidugi ka rahapuudust). Vahepõikena: Pelgulinnas, Heina ja Telliskivi tänava ristil on üks alajaam saanud suurepärase värvilistest puitlippidest kujunduse (ei tea, paraku, kelle initsiatiivil). Põnevaid tänavaelemente leiab Tampere messilt teisigi.

Keskkonna terviklikkuses on suur osa haljastusel. Kui kahel naabril kolmest on kümme aastat aias risuhunnik, nagu meil pahatihti juhtub, siis ei saa ka see üks, kes oma aia kaunilt kujundanud, sest täit rõõmu tunda. Elamumessil on majade aiad lõpuni kujundatud: ojakesed, kivikesed, muru, põõsad, lilled, pingike, pergola ja kõik muu on rajatud nii, et kui kuskilt ülalt terrassilt alla vaatad, avaneb kõikjal kaunis aiamaastik. Aedade üleminekud on sujuvad, ei mingeid tarasid või aialippe – kasvatatud inimesed lihtsalt ei astu võõrale maale.

Pean tunnistama, et nii sellel kui üldiselt Soomes elamumessidel ja elamute ümbruses loodud haljastuskujundus ei vasta enamasti minu maitsele: liiga killustatud, liiga detailne, ei haaku arhitektuuriga, kuidagi kontseptsioonivaba pudistamisena tundub see. Kvaliteetselt ehitatud aed, kui ta ka stiililt ei istu, loob siiski hea tervikpildi. Lilled, puud, põõsad, vesi, kivid – need on ju iseenesest alati ilusad, siin ei saa väga eksida, luua täielikku maitsetust. Kui meenutan näiteks rootslaste Malmö elamumessi „Bo01”, kus nn nunnuaiakeste asemel olid mõjusad pajuväljad, siis võib Tampere pildi kohta öelda ehk „ilus aiakujundus”, „maastikuarhitektuur” tundub vähemalt eramute vahel pisut ülepaisutatud määratlusena.

On üks asi, milles olen soomlastega täiesti ühte meelt: elamise juurde peab kuuluma mõnus väliala, rõdu või terrass. Mind vihastab, kui näen jälle ja jälle Tallinnas kerkimas mõnd elamut, eriti kuskil agulimiljöös, mis on täis kortereid, kust ei pääse hetkekski välja astuma. Ka linnainimene tahab juua sooja ilmaga hommikukohvi väljas, grillida suveõhtul liha, kasvatada akna taga lilli ja võtta suvel pool tunnikestki enne või pärast tööd päikest. Elu kvaliteet on seotud kinnipüütud ilusate hetkedega ja arhitektuur peab seda võimaldama. Kui oled haige, vana, väsinud – ka siis peab olema võimalus oma patareisid päikese käes laadida, kas või natukenegi. Hoovid kattuvad paratamatult varem või hiljem autodega, heal juhul tehakse linna nõudmisel väike mänguplats väikelastele. Selliseid kortermajade aedu, kus on ka istumisnurgake, grillimaja või spordiplats, leiab järjest vähem.

Soomlaste eripära on see, et nad kasutavad väga palju klaasitud verandasid ja rõdusid, meil on seda vähem, ilmselt hinna tõttu. Ilmastikku arvestades on see aga üsna mõistlik lahendus, mis võimaldab pool-välipinda kasutada pikema aja jooksul. Klaasitud rõdud teevad maja arhitektuuri küll pisut lamedaks.

Oluline teema soomlaste elamuehituses on invanõuded. Kõik korterid peavad olema kasutatavad ka ratastooli-inimesele, sest kunagi ei või teada, kes või millal sellesse olukorda võib sattuda. See teema, mis vajaks ka meil pikemat arutelu. Ühest küljest on üsna suur ruumi raiskamine teha kõik köögid, tualett- ja duširuumid ning uksed sellised, et mahub ratastooliga laveerima. Ent – kõik vananevad. Kui just mitte ratastool, siis kargud, kepp, kõndimisraam vms on varem või hiljem üsna tõenäoline. Üks kiirabiarst rääkis hiljuti, kui keeruline on neil teinekord kanderaamil ära tuua inimest, kes on ruumis, kust alla pääseb vaid kitsast keerdtreppi mööda. Kindlasti ei ole invanõuded pseudoteema, aga kas on mõtet maksta oma viiskümmend aastat kümmekonna lisaruutmeetri eest, mida sa tegelikult ei vaja? Võib-olla oleks õigem tagada selliste korterite olemasolu, kus liikumispuudega inimene saab hakkama ning kuhu ta vajadusel võib kolida.

Soome eramajade puhul on nõue, et ratastoolis elanik peab iseseisvalt hakkama saama vähemalt maja esimesel korrusel. Seal peab olema kõik talle eluks vajalik ja sellistes mõõtmetes ruumid, et ta saab seal ise tegutseda. Oma majast on üsna kurb lahkuda ning seda projekteerides tasuks ehk ka meil sellele mõelda. Seejuures ei pööra soomlased erilist tähelepanu trepile. Tihti on see kitsas ja ebamugav (eriti messi ajal, kui rahvast palju). Oluline on mõelda sellele, kui mitu korda peab pereema päevas üles-alla jooksma ning kui palju on inimestel probleeme selja ja liigestega. Üks tuttav rääkis, kuidas ta ämm, kes nende kolme korrusega majja oli külla tulnud, pakkis igal hommikul nagu matkale minnes kaasa kõik päevaks vajaliku, enne kui ülalt magamistoast alla elutuppa tuli.

Üks asi, mis tänase energiasäästu-vaimustuse juures imestama pani, on soomlaste armastus läbi kahe korruse ulatuvate õhuruumide vastu. Kui Eestis tehti eramutes õhuruume palju 90ndatel, siis nüüd neid enam nii palju ei taheta – mis sa ikka seda õhku kütad? Tampere eramutes, isegi pealtnäha kõige tagasihoidlikumates, on selline šaht üsna tavaline, mõnel pool üsna kitsas ja mõttetu.

Üks mu soomlasest sõber arhitekt ütles kord, et alati, kui ta projekteerib elamut, meenub talle mu soome elamute sissepääsu kriitika: see on kitsas ja enamasti puudub korralik garderoob. Seda viga ta enam ei tee. Tampere elamute, mitte vaid korterite vaid ka eramute puhul pani mind taas imestama, kui ebafunktsionaalsed on tihti esikud. Muide, panipaiku ei armasta nad ka magamistubade juures, heal juhul on kapinišid. Mõneti on see mõistetav: panipaik vajab ventileerimist ja see teeb selle ehituse kalliks. Kui võrrelda seda nii praktilist ruumi aga muu luksusega, mis nendest majadest välja paistis, on see naeruväärne. Küll on aga elementaarne, et soome eramus on eraldi koduhoiu ruum, enamasti kitsas koht, kus on pesumasin, kuivati, triikimislaud ja pesukapid. Jälle asi, mis mulle tundub mõttetuna. Miks panna mitu ruutu pinda vaid kodumasinate alla, selle asemel et teha üks 60 sentimeetrit lai lisanišš mõnda teise abiruumi (tualetti, pesuruumi või sauna eesruumi), mis on ka enamasti tühi ja kus tegelikult kogu pesukäitlus saab alguse. Ei usu, et prouadele meeldib kuskil kitsas triikimistoas üksi pesu triikida. Pigem võiks triikimislaua planeerida teleka ette.

Üks asi, mida soomlased oma elurajoonides eriti ei kasuta, on maa-alused garaažid. See on ilmselgelt liiga kallis lahendus. Kortermajade puhul on levinud ühine parkimisala kuskil maja lähedal, eramajade korral on sagedased hoopis autovarjualused. Meil tahetakse garaaži tihti mitte niivõrd isegi auto, kuivõrd muu kola tarvis: kelgud, suusad, rattad jne. Soomlastel on selle tarvis tavaliselt majast eraldiseisvad kuurid.

Soome elamurajoonides on vastavalt seadusele alati rangetele nõuetele vastavad varjendid. See on jälle üks teema, mille üle peaks arutama. Kas ka meil peaksid olema kohad, kuhu tormi või muu ohu eest peitu pugeda?

Ökoteema on ja ilmselt ka jääb esiplaanile. Euroopa Liidu direktiivi kohaselt peavad aastast 2021 ehitised olema ligi nullenergiaga majad. Tänavuse elamumessi alale loodud kaks esimest nullenergiaeramut annavad ilmselt tugeva tõuke seda tüüpi majade edasiseks kiireks arenguks Soomes. Veel on mõningaid probleeme, mis pidurdavad seda arengut, näiteks päikeseenergia nn söötmine elektrivõrku. See on tehniliselt küll võimalik, kuid nn söötja ei saa sellest endale mingit tulu. Tampere elektrivõrk on aga teinud esimesena ukse lahti ning maksab selliste lahendustega liitumise eest ühekordse hüvitise.

Paraku ei paku Tamperesse loodud energiasäästumajad enamjaolt arhitektuuri poolest elamust. See, et majal on vähe aknaid, ei tähenda veel, et need ei võiks olla hästi komponeeritud, või et ökomaja katus peab olema halva proportsiooniga viil. Energiasäästu nõue ei takista teha head arhitektuuri, tundub aga, et tehnilistesse üksikasjadesse süvenemisel on arhitektuur lihtsalt tagaplaanile kukkunud. Kahju küll, aga selliste majadega ökoarhitektuuri ei reklaami. Ma usun, et inimesed on piisavalt õppinud ilu hindama, ilu aga ei ole vaid vaataja silmades. Paar päris kena passiivmaja siiski messil on: Esa Tommola ja Ville Lehtineva maja „Ideaalne” („Ideal”) (kataloog pakub ka sellele paraku ka n-ö kodusema lahendi) ning Timo Kaipaneni kaheksanurkne tellisfassaadiga „Mutter” („Mutteri”).

Enamik maju on lihtsalt vähese energiatarbivusega hooned, kus klaaspindadega just ei priisata, aga ega need majad ka pimedad ole. Öeldakse, et akende pind ei tohi ületada 15% põrandapinnast, siis on võimalik hoida energiakulud piisavalt all. Siin on mitmeid teisigi tegureid, mis mõjutavad energiatarvet, aga eks see oli paratamatu: maja kõige suurem külmasild oli, on ja jääb olema sise- ja välisruumi eraldav klaaspind ja selle raamid. Päikeseenergia kasutamine meie kliimas, selle akumuleerimine seintesse võiks olla üks teema, millega meie ehitusfüüsikud võiksid aktiivselt tegelda. Linnas, kus maa hind on kallis, ei ole ilmselt kasumlik ehitada kõrgeid poolemeetriseid seinu, aga ühe sellise maaelamu väljatöötamine, mis suudaks end päikeseenergiaga ära kütta ja enamgi veel, ei tohiks küll üle jõu käia. Ma ei pea siin silmas ülikallite päikesepaneelide kasutamist, vaid pigem mingi nutika kohalikust materjalist (savi?) targa seinakonstruktsiooni väljatöötamist. Ja ehitusseadused tuleks ka energiasäästu valguses üle vaadata: soomlastel piiratakse planeeringuga ehitusalust pinda, mida arvestatakse 20 sentimeetri kauguselt hoone sisepinnast, seinapaksust, mis sellele lisandub, ei limiteerita.

Üks teema, mille üle tuleks veel Eesti elamurajoonide puhul diskuteerida, on inimeste kooslus piirkonnas. Muidugi ei saa valida, kes korteri või maja ära ostab, aga elamute tüübid ja nende maksumus paneb väga palju paika. Eestis on tavaline, et kuhjatakse ühte kohta ühte tüüpi elanikud. Kui analüüsida Tampere messiala, milline elanikkond sinna tuleb, siis on siin esiteks väga erineva suurusega eramud, teiseks odavamad kortermajad, kolmandaks üüripinnad kortermajades ning neljandaks SOS-lasteküla korter, mis on mõeldud kasuperedele, kes kasvatavad lastekodu lapsi. Selline integreerimine kasvatab tolerantsi ja hoolivust, tugevamad toetavad nõrgemaid. Eestis ei tegele selle teemaga keegi. Arendatavad maad on peaaegu kõik erakätes ja selle, millised majad ja kellele kerkivad, paneb paika turg. Rikastele luuakse tsitadelle kvaliteetsetes piirkondades, kõrged tarad ümber, vaesemad ja väetimad suunatakse odavamatele maadele, jõukate silma alt ära. „Korralike inimeste” keskele ei lasta vanu ega haigeid, eliitlinnaosades ei näe noori peresid ja üliõpilasi, mõned kohad aga getostuvad jätkuvalt. Selline elamutüüp nagu üürimaja meil tegelikult puudub.

Kõige põnevam messil on sisearhitektuuri osa, kust leiab päris vahvaid nüansse ja detaile (messi alateema on köök).

Ka Eestis on juba kümmekond aastat räägitud analoogse ehitusmessi korraldamisest. Paraku tulutult. Kõne all on olnud mitu kohta, viimati Koplis ja Jõelähtmel. Jõelähtme Estonial Country and Golf Clubi maale planeeritud energiatõhusate majadega mess pidi toimuma 2011. aastal. Seda organiseeris MTÜ Eesti Elamumess. Kahjuks on teema tänaseks päevakorrast maas. Loodan väga, et ühel päeval ilmuvad aga kuskilt ettevõtjad ja poliitikud, kes sellise ürituse tarvis seljad kokku panevad ja Eesti elamuehitust edasi viivad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming