Kuidas muuta protsendiseadust?

Veronika Valk

Arhitekt Ralf Lõoke: „1% võiks (maastiku)arhitektuurile eraldada, alustuseks.”

18. veebruari Päevalehe artiklis „Probleemne protsendiseadus läheb muutmisele” on lugeda: „Protsendipõhimõtet rakendatakse peale Eesti ka Soomes, Rootsis, Norras, Inglismaal, Hollandis, Prantsusmaal, Saksamaal, Austrias, Belgias ja veel mitmes riigis.” Siinkohal võiks küsida, et kui mujal tundub kunstiteoste tellimise seadus ehk nn protsendiseadus toimivat, siis miks ja kuidas neis riikides seda põhimõtet täpsemalt rakendatakse. Kui seadust Eestis muutma hakatakse, siis millises suunas? Mida teiste kogemusest õppida?*
Soomes kehtib „1% kunstile” põhimõte juba 1950ndatest peale, selle rakendamise jälgimiseks moodustati haridusministeeriumi juurde vastav riiklik komitee. Praegu finantseerib riigiloto igal aastal 700 000 euroga kunstiteoste ostu ja haldust. Omavalitsustel on planeeringute kaudu üsna suur sõnaõigus kunstiteoste tellimise suunamisel, Soomes on ka mitmeid eraalgatusi, mis toetavad kunstitellimusi. Saksamaal pole üldist juhtnööri protsendiseaduse näol, küll aga kuulub protsendipõhimõte nn hea tava hulka. Suurbritannias pole samuti riiklikku regulatsiooni, kuid mitmetel piirkondadel ja omavalitsustel on programm „Protsent kunstile”. Austrias on seevastu tõesti olemas riiklik regulatsioon, mis kehtib riigi ehitatavate hoonete puhul. 1996. aastal seati Alam-Austrias sisse eraldi fond, kuhu ehitusosakonnad eraldavad 1% kogu piirkonna ehituseelarvest. Nii ei sõltu rahastus konkreetsetest ehitusprojektidest ning on avatud mitmesugustele avaliku ruumi projektidele, mis võivad olla ka valdkondadevahelised. Rahastusskeemi selline ülesehitus on hea ka seetõttu, et kunstnikud saavad töötada projekti kallal selle algusest peale. Hollandis on kunstiteoste sidumine riiklike hoonetega tavaks juba XIX sajandi algusest. 1951. aastal jõustus ka nn protsendiseadus, mille kohaselt tuleb nii uus-, ümberehitus- kui renoveerimisprojektide puhul eraldada 0,5 kuni 2% kunstile, olenevalt objekti kogumaksumusest.. Viimasel 40 aastal on nii valminud üle 2500 teose, kusjuures on liigutud järjest eksperimentaalsemate ja kontseptuaalsemate lahenduste poole. Riigiarhitekti juurde koondatud kunstivaldkonna eksperdid aitavad teda tema töös. Ka Belgias on sisse seatud protsendiskeem, mis sarnaneb oma olemuselt Hollandi omaga. Rootsis kutsuti 1937. aastal ellu riiklik avaliku kunsti nõukogu, mille ülesanne on tõsta nüüdiskunst ühiskonnas esile ühiskondlikesse hoonetesse ja avalikku ruumi kavandatavate kunstiteoste kaudu. Nii on nüüdiskunst jõudnud Rootsis ka nt taristuprojektidesse, nõukogu käsutuses on igal-aastal ligi viis miljonit eurot. Taanis vastutab protsendiseaduse rakendumise eest Taani kunstifond, mille aastaeelarve on 1,5 miljonit eurot. Norras tegutseb 1976. aastast avalike hoonete kunstiteoste riigifond, mille fookuses on just riigi rajatud hoonete kunstiteosed – ehituseelarvest eraldatakse kunstile kuni 1,5%. Hispaanias on protsendiseadus küll olemas, kuid selle rakendamine pole rangelt fikseeritud: kohalikul omavalitsusel on suur sõnaõigus ja iga projekti hinnatakse eraldi.

Taristuprojektide kasutamata võimalused
Kui arhitektuuri poolelt vaadata, siis mida väiksem on ehituse hind, seda väiksemaks jääb ka selles sisalduv eelarveprotsent kunstile – ja meie riigihankepraktikas ehituse hinda ju seni minimeeritakse. Mida tähendab ikkagi „protsent ehitusest”. Nii mitmedki arhitektid kostaksid seepeale, et tõeliselt hea arhitektuuri puhul on tulemus 100% kunst: hoonet ei tehta niisama valmis, et seejärel fuajeesse maal või skulptuur tellida, vaid kogu hoone või avaliku ruumi osa on nii läbi projekteeritud, et kunst on integreeritud sinna olemuslikult. Avaliku ruumi projektidele ja kunstile seal sees laiemalt mõeldes viitab arhitekt Villem Tomiste: „Näiteks maanteede ehituses võiks vähemalt 1% maksumusest kuuluda kunstile – just taristu­investeeringud on suured ja monumentaalkunstnikud võiksid siin tööd saada. Täna on inimesed sunnitud viibima inseneride teostatud ruumis, mis on kole – esteetiline lahendus ei pruugi ilmtingimata olla kallim lahendus.” Salto arhitekt Ralf Lõoke lisab: „Teedeehituse puhul võiks 1% (maastiku)arhitektuurile eraldada, alustuseks. Ma ei pea silmas ainult dekoreerivat monumentaalskulptuuri, vaid sisulist panust.” Linnaruumilahenduste osas võib näitena tuua Barcelona, kus tänavaruumi ei peeta vaid transpordikoridoriks, vaid eelkõige suhtlusruumiks ja kus kunstiteostel on linnaruumikultuuris oluline koht. Seejuures peetakse silmas, et monumendid ei teeks linnast muuseum, vaid et teosed oleksid värsked. Sageli tellitakse need ka väljastpoolt, mitte ainult Kataloonia või Hispaania kunstnikelt. Kui protsendiseadust Eestis muuta, siis tuleks seda teha nii, et see rakenduks peale avalike hoonete ka linnaruumi- ja taristuprojektidele, nii nagu see on näiteks Rootsis ja Austrias.

Kunsti ja arhitektuuri põimumine
Viljandi riigigümnaasiumi puhul jäi nn protsenditeose žüriisse kokkuvõttes vaid üks kunstnik ehk Kaido Ole, vaatamata sellele, et hoone autorid (Salto arhitektid) nõudsid, et žüriis oleksid enamuses kunstnikud ja kunstikriitikud. „Halb oli see, et korraga kuulutati välja kolme kooli „protsenditeose” võistlus, tööde esitamise tähtaeg oli vaid poolteist kuud ning ka lõppteose valmimise tähtaeg oli väga lühike,” ütleb Maarja Kask (Salto). Ralf Lõoke jätkab: „Lihtne on asja ette kujutada nii, et meil on maja ja seal sees kunst. See välistab kunsti ja arhitektuuri tegeliku integreerimise. Kuidas teha nii, et need oleksid omavahel läbi põimunud?” Ja sealt edasi: kus jookseb piir disaini ja kunsti vahel? „Žürii otsustab: kui kunstnike osakaal on žüriis piisavalt suur ja tegu on tugevate erialainimestega, siis tehakse ka hea otsus,” ütleb Kask. Arhitekt Raul Järg, kes on samuti protsendiseaduse raames teinud kunstiobjekte, näiteks Paides Järvamaa kutsehariduskeskuse skulptuurigrupi „PeaAsi” (autorid Priit Pent, Raul Järg ja Raul Erdel), arvab samuti, et kunst ja arhitektuur võiksid olla kavandatud harmoonilisemalt: „Kunstiteos tellitakse praegu alles siis, kui maja on juba valmis – paljud asjad ongi selle taga kinni”. Teiste riikide kogemuste põhjal on osutunud edukamaks Hollandi, Belgia, Suurbritannia ja Taani mudel. Protsendiseaduse muutjatele võib seega soovitada kunsti ja disaini (nii ehk naa häguse) piiri defineerimise asemel luua süsteem, kus žüriides on otsustajateks just laia silmaringiga ja avara mõtlemisega kunstnikud. Nende puhul ei piirdu kunst kui selline maali ja skulptuuriga, kuivõrd nüüdiskunsti raamidesse mahub väga mitmeid žanre, vorme, tehnikaid ja meediume.
Millal  tuleks kunstiteose võistlus teha? „Põhiprojekti etapis on ehk kõige parem kunstiteosed ehitisse siduda. Kas kunstnikele on oluline, et maja on valmis ehitatud, nii et nad näevad valmis ruumi? Ehk on mõistlikum protsenditeose valik teha ehitusloa kättesaamisel ehk kohe pärast eelprojekti staadiumi,” pakub Lõoke. „Huvitav oleks ka selline tööprotsess, kus maja on kui installatsioon, mille kunstnik välja mõtleb, ja arhitektid tehniline personal, kes aitab idee teostada,” toob Lõoke näite. Kask täiendab: „Praegu tehakse kunst maja järgi, kuid ruumi võib luua ka kunsti järgi, mis selles ruumis hiljem olema hakkab. Kui kunstnik osaleb tööprotsessis algusest peale, saab tema nägemusega paremini arvestada.” Salto arvates ei peaks protsenditeosel olema maksumuse ülempiiri, milleks on täna
65 000 eurot. Protsent võiks olla paindlik, nii nagu see on näiteks Hollandis: suuremate projektide puhul võib protsent olla väiksem ja pisemate objektide puhul suurem. „Kas keegi kujutab ette, et näiteks arhitektile antaks alati – mis tahes maja ka teeme – üks ja sama honorari­summa?” küsib Kask.

Protsendiseadus ja omavalitsused
Omavalitsustele pole protsendiseadus praegu kohustuslik. Mida arvab sellest Raul Järg kui endine Rakvere linna­arhitekt? „Protsendiseadus on nii-öelda objektikeskne, tulemus peaks aga andma midagi kogu asumile,” on Järg kindel. Mujal sekkub omavalitsus avaliku ruumi kunstiobjektide rajamisse sageli planeeringute kaudu. „Omavalitsusele ei antud meil ressursse protsendiseaduse rakendamiseks. Olukorda tuleb muuta nii, et riik kergendab rahakotti ja annab ka omavalitsustele vastavad vahendid – üks avalik ruum ju kõik. Protsendiseadus ei peaks kehtima mitte ainult riigile, vaid ka omavalitsustele, samuti erasektorile. See on keskkonna väärtustamise küsimus laiemalt. See annaks linnaarhitektile väga hea tööriista, kuidas linnakeskkonda paremaks teha. Rakvere on hea näide, kuidas investeeringud linnaruumi on linna kuvandit ja ärivõimekust tõstnud. Sellised investeeringud – kui need on selged ja läbimõeldud – on investeeringud ja mitte kulud, sest hoiavad kohalikku identiteeti püsti,” lausub Järg. Seega võib protsendiseaduse muutjatele soovitada võtta üle Soome mudeli need põhimõtted, mis puudutavad just omavalitsuste, aga ka eraalgatuste kaasamist ja kunsti­ostude ettenägelikku kavandamist (tervikliku elukeskkonna vaatenurgast) juba planeeringute staadiumis. Eestis on ju nii mõnedki omavalitsused loonud (ebaõnnestunute kõrval) ka õnnestunud linnakunstiprojekte, neid leiab juba nimetatud Rakvere kõrval nii Tallinnas, Tartus, Narvas kui mujal. Sageli on need projektid teoks saanud just tänu linnaarhitekti initsiatiivile. Kuid õhinapõhise entusiasmi õlul nii ilmselt väga kaugele ei sõua – algatused ei pruugi sel juhul alati olla süsteemsed või jätkusuutlikud.
Raul Järg peab oluliseks kliendi teadlikkust ja tellija võimekust nii kunsti tellija kui haldajana. See on ühtlasi ka kultuuri küsimus üldisemalt: „Olukord paraneb, kui tekib positiivseid näiteid.” Mida tähendab positiivne näide? „Seda, et klient jääb kokkuvõttes rahule: kultuurile ei saa kulusilti külge panna,” vastab Järg. Mida arhitektile soovitada? „Kunstid käigu käsikäes. Arhitekt peab alati mõtlema tervikule,” ütleb Järg. Ta arvab ka, et kunstnike liit võiks läbi mõelda, kuidas tagada „protsenditeose” võistluste edu: protsendiseaduse kunstiostu võistlustingimused peaksid olema kunstnike liidus heaks kiidetud. Liidul võiks olla lausa põhiroll kunstiostu võistluste korraldamisel. Kunstnike liit võiks vähemalt välja töötada protsendiseaduse rakendamise hea tava põhimõtted, nii nagu näiteks arhitektide liit on välja töötanud arhitektuurivõistluste korraldamise juhendi. „Erialaliidud võiksid siin koostööd teha,” arvab Järg.

* Vt ka http://www.publicartonline.org.uk/resources/reports/percentforart/percent_schemes.php.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming