Kuidas me esimest korda ei millestki midagi tegime

Anna Liisa Saavaste

„Sa vist juba mõistad, miks ma helistan,” kõlab juhendaja Jaan Tiidemanni kaastundlik hääl teisel pool toru. „Aga see on ju ümmargune. Ja betoonist.”Iga Eesti kunstiakadeemia arhitektuuri­tudeng saab esimese kursuse kevadsemestri vältel võimaluse süveneda inimese fundamentaalsesse vajadusesse varjuda.* Oma esimese disaini, varjualuse loome iseendale. Küsime, mis tekitab meis soovi varjuda. Proovime seda soovi täita. Mina seadsin eesmärgiks varjuda tuimuse eest, mida tekitame endas suurlinliku kirjususe ja sumina kaitseks. Kavandasin Tallinna vanalinna betoonist ja puidust küllaltki askeetliku silindri, mille sees lasta silmadel ja mõistusel puhata, et siis end ja ehitis taas maailmale avada. Silindrikujulisest personaalsest ruumist saab avalik paik: see sõidab rööbastel lahti mitmeks tükiks, luues kogumiku pinke.

Päris elu
Nüüdseks juba üheksandal järjestikusel aastal valitakse esimese kursuse tööde seast üks varjualuse projekt ehituspraktika raames kohtuma päris elu probleemidega. Selle projekti alusel ehitavad tudengid kümne päevaga arhitekt-juhendaja Jaan Tiidemanni mereäärse talu maadele Pedaspeale ühe ehitise.
Mõistsin, et olin sügavalt eksinud oma projekti valmisolekut hinnates. On sõlmjoonised, mis sobivad esimese kursuse hindamisplanšettidele, ning kaugel spektri teises otsas on sõlmjoonised, millest on võimalik ehitusel midagi välja lugeda. Eluline probleem number kaks (ehitusplatsi pinnase vedelus, seguauto raskus ning meie kaheldav rakisevalmistusoskus) andis mõista, et kavandatud betoonehitis tuleb püstitada puidust.
Kummalise geomeetria ja olematu puitkonstruktiivse loogikaga ehitise tõlkeprotsess reaalsusesse oli üks vaevalisemaid peatükke kogu protsessis. Ehitise kuju ja mõtte edasiandmiseks ei olnud meil kasutada ühtki ehitustraditsiooni või valmis loogikat. Võimalused ja viisid loodi ise ja kohapeal, kui oli juba jooksutatud kokku hulganisti juhtmeid. Juhendaja Jaan Tiidemanni vankumatu rahu, kahe jalaga maa peal olek ja usk plaani võimalikkusesse hoidsid lugematutel kordadel tudengi peas suuremaks kui elu paisuvat projekti koos. Järeleandmatult uskus ta, et me teame, millest me räägime, ning ajapikku hakkasime ka ise aru saama, millest me räägime.

Kruvipolt. Paralleelpiiraja. Relakas. T25.
„Kas keegi võttis kaasa relaka?”
„Võimalik. Kuidas see välja näeb?”

21. augusti hommikul istusime suviselt kihaval taluõuel ning püüdsime lasta ilul end mitte häirida. Selle asemel jaotasime tööülesandeid, püüdsime trelliotsikuid teibi abil õige asjaga siduda ning aru saada, mida me tegema hakkame. Arvame end olevat peaaegu et perekondlikult lähedase kursuse, mistõttu juhendaja hoiatus, et me ei pääse üksteise halbade külgede enneolematu selgusega nägemisest, pani meid mõnevõrra närviliselt muigama.
Tuleb välja, et igal aastal püstitavad algajad ehitusentusiastid ehitusplatsi kohale vihmade kaitseks ühe kauni purje, mis seejärel esimese meretuulega minema lendab. Oma veast õppinuna ehitasime kaks presendiga kaetud majakest ning ronisime nende alla vundamendiauku kaevama ja juppe saagima. Neid kahte tegevust jätkus kuueks päevaks. Kuuendal päeval üksteisele otsa vaadates oli vastastikune armastus dominantpositsioonilt taandunud. Oli ka tunne, mis ütles, et ilma viie paduvihmase päevata oleks võinud täitsa hakkama saada. Oli tunne, mis ütles, et neljakümne üle nelja meetri pika prussi pikikiudu eri nurkade alla saagimine on jaburus. Kuuenda päeva lõpuks olime produtseerinud ebapiisava hunniku õiges mõõdus lauajuppe ja ühe loperguse betoonist vundamendisõõri.
See tähendas ainult seda, et oli aeg hakata püstitama. Meie ehitise peamise konstruktsiooni moodustavad kuusteist peaaegu viis meetrit kõrget raami, mis on maa peal kokku monteeritud ning seejärel püstisesse asendisse vundamendikandade peale tõstetud, teadsime me printsiibis.
Üks kena asi ekstreemsete olukordade juures on see, et isegi amatööridel pole aega endas kahelda. Arvutis 3D-mudelit keerutada on mõnevõrra abstraktsem ülesanne kui 200-kilost raami horisontaalsest asendist vertikaalsesse tõsta, kuid hämmastaval kombel kujunes selle ülesande jaoks vajalik tööjaotus platsil välja minutitega. Tõstjad, köitega stabiliseerijad, diagonaaltugede hoidjad, ajutiste tugede kinnitajad, trelliakude ja poltide otsijad, „sinnapoole-siiapoole” ütlejad. Tõstetud sai ja isegi esimesel katsel.
Ilma sissejuhatuseta sügavasse vette hüpates saavad omavahelised suhted teise tähenduse. Kooli igapäevaseid rõõme ja muresid on lihtsam jagada kui kohustusi. Kõige põnevam on jagada kohustusi, millel on potentsiaali kõigile asjaosalistele pähe kukkuda. Kuid just selliste ülesannete kambakesi kandmine oli intensiivseim üksteisele toetumise väärtuse õppetund. Avamispäeval tegime seda juba ka magamatusest.

Männitärpentin. Sajane lihvketas. Sanitaarsilikoon.
„Kus lõpeb mõistus, algab makrofleks.”

Makrofleks tegelikult ei alanudki. Kõnealune isetehtud vanasõna oli küll ehitusplatsi mitteametlikuks deviisiks, kuid paika see ei pidanud. Kus lõppes mõistus, algas kellegi teise mõistus. Kus lõppes viitsimine, algas kellegi teise töötahe. Ning kus lõppes ehituspraktika, algas järgmine nädalavahetus, mil olime platsil tagasi – seekord viimistlemas.
„Väike võit! Minivõit!” kõlas traditsiooniks saanud hüüdeid, kui viimased väikesed probleemid said lahendatud. Oli harjumatu leida aega päikeseloojangu vaatamiseks. Oli meeldiv osa võtta end ise tööle jaotavast süsteemist, mis teadis nüüdseks instinktiivselt, mida teha.
7. septembri öösel tagasi Tallinna sõites teadis tõrvaõlist läbi imbunud teise kursuse arhitektuuritudeng, et ta teeb nüüd asju teisiti. Ta on pidanud ühe oma idee eest lõpuni vastutama, ehk küll aru saanud, et vastutus ei ole olnud kaugeltki ainult tema oma.
Mõte oli viinud loomiseni, loomine tootmiseni, ning tootmine lugematute paratamatute puust ja metallist probleemideni. Paratamatus on aga parim õpetaja. Ning sellise õppemeetodi väärtust on raske üle hinnata.

* Varjualuse projekteerimine on EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakonna I kursuse kevadsemestri keskne õppeülesanne, mida juhendavad professor Andres Alver ning assistendid Ott Alver ja Mari Rass. Vt ka www.artun.ee/varjualused.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming