Kuidas kerkivad tipud?

Veronika Valk

Arhitektide liidu uus esimees Indrek Allmann: „Eesmärk on liit tervikuna tugevamaks saada.”Indrek Allmann on Eesti arhitekt, kes juhib arhitektuuribürood Pluss. Tema tuntumad tööd on Hotell L’Eremitage Tallinnas, Tulbi-Veeriku korterelamud Tartus, paariselamu Luccas, väikeelamu Padisel ning Nordic Hotels Forum Tallinnas. Neid iseloomustab kõrge tehniline tase, leidlik materjalivalik, hea keskkonnatunnetus ning hoolikalt läbi mõeldud ülesehitus. Sel aastal valiti ta Eesti Arhitektide Liidu esimeheks. Millised eesmärgid oled enesele arhitektide liidu uue esimehena püstitanud?Indrek Allmann: Valisin teadlikult kolm suunda, mis on minu arvates kõige põletavamad. Üldine eesmärk on see, et oleksime arhitektidena valmis vastu astuma väljakutsetele, mis meie ees homme seisavad. Need saavad selgeks, kui lugeda konjunktuuriinstituudi arhitektuurisektori ülevaadet. Eesti rahvastikuandmete alusel pole põhjust arvata, et arhitektide töömaht lähiaastatel suureneks, kuid arhitekte koolitatakse peaaegu kolm korda rohkem. Nelja aasta pärast lõpetab arhitektiõppe igal aastal 60 tudengi ringis. Õnnelikumad saavad tööd, kuid suur osa ei leia Eestis rakendust. Paralleelselt on tegemist veel täies elujõus, kuid juba tööturult väljasurutavate vanemate arhitektidega.

Kas see võiks tähendada, et arhitekti tööpõld laieneb piirnevatesse valdkondadesse?
Arhitekti tööpõld on tegelikult viimastel aastatel pigem kahanenud: näiteks kohalike omavalitsuste ehitusspetsialisti ametikohal ei kohta me sageli arhitekti. Küll kohtab seal näiteks zootehnikuid.

Sellel on küllap ka omad põhjused?
Loomulikult. Ja siin peitubki üks suund, kus soovin tegutseda: arhitekt tuleb kaasata otsustusprotsessidesse. Eesti riik on maksumaksja raha eest koolitanud väga häid arhitektuurivaldkonna spetsialiste ja nüüd tuleb neile leida rakendus, kus nad kooliraha riigile tagasi teeniksid. Selleks tuleb teha koostööd riigi struktuuridega, et leida kohti, kus arhitektid saavad kaasa aidata, ja teiselt poolt uurida arhitektidelt, millist töökeskkonda või -tingimusi nad ootavad avalikult sektorilt. Suurbritannias on loodud palju väikseid arhitektuurinõukogusid, mis tegutsevad maakondades, omavalitsustes, aga ka muinsuskaitses. Sealsamas kõrval Iirimaal on mindud ühtse riigiarhitekti institutsiooni loomise teed. Leian, et see variant on efektiivsuse tõttu Eesti-suguses väikeriigis kohasem. Riigiarhitekti meeskond on kui keskne kompetentsikeskus, kuhu ministeeriumid saavad pöörduda kinnisvara ja planeeringutega seoses. Nii peaks riigiarhitektil Eestis olema laiem nõuandev roll ka üleriigilise planeeringu ja arhitektuuripoliitika kokkuviijana üldplaneeringute tasandil. Riigiarhitekti meeskonna kompetentsi peaks Eestis kuuluma ka hoonete halduse koordineerimise suunamine, riigimaid puudutavate planeeringute ja suuremate visioonide loomine ning ehitusvaldkonda puudutava seadusloome nõustamine ja järelevalve. Teisisõnu, riigiarhitekti büroo ülesanne on ruumilise arenguprotsessi ennetav suunamine.

Kui tulla tagasi arhitektiõppe ja üleproduktsiooni juurde, siis kas peaksime Eestis arhitektiõppe koolitusmahtu vähendama?
Ma arvan, et maht tõmbub iseenesest kokku, sest meil ei jätku õpilasi – arhitektiõppesse pääsemise konkurss on vähenenud. Kahjuks ei too koolitusmahu kasv kaasa mitte rohkem häid, vaid rohkem keskpäraseid või halbu „spetsialiste”. Üldine tase nii ei tõuse.

Mida soovitada kunstiakadeemiale ja tehnikaülikoolile arhitektiõppe puhul?
Lahendus võib peituda spetsialiseerumises. Kes peaks koolitama enam energiatõhusust jagavaid arhitekte, kas EKA või TTÜ? Võin ettevõtjana öelda, et kui mul on vaja spetsiifilist tööjõudu tuletehniliste, konstruktsiooni või energiatõhususe küsimuste lahendamiseks, siis pole mul kuhugi pöörduda. Meil on Eestis üksikuid fanaatikuid, kuid puudub järjepidev spetsiifiline teadustegevus materjaliteaduse ja energiatõhususe vallas. Spetsialiseerumisruumi on nii tehnikakõrgkoolil ehk TTK-l, EKA-l kui TTÜ-l – suunad tuleks omavahel kokku leppida. Tore oleks see, kui nad oleksid oma teadmiste poolest natuke isikupärasemad.

Mainisid kolme konkreetset suunda, mis ette võtad. Millised on need teised kaks lisaks eespool nimetatud otsustusprotsessidesse kaasamisele?
Teine suund on koostöö sidusorganisatsioonidega. Eesmärk on ühiste probleemide kaardistamine ja neile koos lahenduste otsimine. Näiteks võiks jõuda sisekujundajate ja arhitektidega läbi arutatud ning RKASiga kooskõlastatud tüüplepingu alusteni, millele alla kirjutades ei pea arhitektid kartma, et saavad petta, ning ka riigi pool tunneks end turvaliselt. Kui statistika põhjal on keskmise Eesti arhitektuuribüroo suurus 1,8 inimest, siis on selge, et seal ei tellita näiteks Raidla käest vettpidavat lepingu põhja. Ühtne baasdokument võiks olla neile abiks. Kuid arhitektuurimaastikku kujundavad peale arhitektide ka urbanistid, maastikuarhitektid jpt – peaksime sõeluma välja dubleerivad struktuurid, et jõupingutused ühendada.
Kolmas suund on arhitektuurieksport. Ja see ei tähenda seda, et kõik Eesti arhitektid peaksid Soome tööle minema. Eesti arhitektuuriekspordi osakaal on viimastel aastatel olnud 7% kogu arhitektuurivaldkonna käibest, Euroopas on see aga keskmiselt 3,5%. Seega oleme tublid. Teistpidi on Taanis ja Hollandis ekspordi osakaal palju suurem. Sean eesmärgiks Eestis 7%-st 14%-ni jõuda, stabiilsuse tagaks ligi 20%. Eksport pole eesmärk iseeneses, kuigi annab arhitektidele rohkem tööd, sest eksporditurul tegutsemisega tuuakse oma riiki kaasa teistmoodi töökogemus. Nii tugevdame siinset professionaalsust ja kindlustame valdkonna jätkusuutlikkuse. Mida rohkem Eesti arhitekt leiab tasuvat tööd – tõenäoliselt Eestist väljaspool –, seda tugevam on meie arhitektkond ja panus teadustegevusse ning ettevõtete arengusse.

Kuidas arhitektuurieksporti käivitada – kas kontaktvõrgustike arendamise kaudu? Või välisvõistlustest osavõtmise teel?
Üks viis on tõesti rahvusvahelistest arhitektuurivõistlustest osavõtt, kuigi see ei tõsta kuigivõrd loomemajanduse osa meie SKTs. Kui kas või üksainuski välisvõistlus aastas võidetaks, oleks see väga kõva sõna, kuid sektori käibe mõttes on see siiski köömes. Täna on neile, kes soovivad välisvõistlustest osa võtta, arhitektide liidu kodulehel info olemas, samuti toetab arhitektuurikeskus jõudumööda välisvõistlustest osavõttu ka rahaliselt. Seda kõike saab veel arendada ja täpsustada, aga algus on juba päris hea.
Teine mudel, mida soovin ellu viia, peab silmas välisarhitektidega isiklike kontaktide loomise tõhustamist. Seni on arhitektide liit sõlminud ühiskondliku aktsiooni näol raamlepinguid, liidu büroo-omanike sektsioon (BOS) on teinud visiite, kuid tegevus on olnud suhteliselt kaootiline. Minu soov on, et toimetataks süstemaatiliselt. Paraad­visiidile peab järgnema äridelegatsiooni külaskäik nt BOSi nii-öelda luurerühma kujul, mis selgitab välja sihtriigi turupotentsiaali. Seejärel võiks arhitektuurikeskus viia sinna näituse ja korraldada nii tellijatele kui kohalikele arhitektidele suunatud kontaktüritusi. Kogutud välisturgude info peaks lõpptulemusena jõudma ka kõigi liidu liikmeteni, kes asjast huvitatud. Ekspordist vähegi huvituvale arhitektile peab lävi olema tehtud võimalikult madalaks. Samuti võiks teha proaktiivseid ühisprojekte, et tugevdada professionaalide koostöökogemust. Miks mitte teha välisbüroodele alltöövõttu ja saada vajalik töökogemus, et seejärel ise mujal hangetel edukalt osaleda. Arhitektuurivõistlustega jaotatakse ära väga väike osa tellimustest – enamik maailma arhitektuurikäibest tuleb otsehangetest. Kui suudaksime neil osaleda, siis tekib sealt ka stardi­kapital, et osa võtta tõeliselt suurtest rahvusvahelistest arhitektuurivõistlustest.

Milline neist kolmest põhilisest tegevussuunast paistab lähiaastail kõige keerulisem?
Arvan, et sidusorganisatsioonidega ühisosa leidmine ja ressursside koondamine. Rootsi arhitektide liidu tegevjuhtkond koosneb näiteks peamiselt juristidest, kes saavad oma tööülesanded loomeinimestest koosnevalt nõukogult – arhitektid on kaasanud oma töösse iga töölõigu peale õige eriala inimese ka juhtimise tasandil. Meie võiks ju ka seda osata? Mind huvitab see, kuidas teha liidu liikmed tugevamaks, organiseeritumaks, kuidas neile rohkem tööd saada. Liidul on ligi 400 liiget. Üksikud edulood teevad küll kõigile rõõmu, aga kuidas käib ülejäänute käsi? Eesmärk on kogu liit tugevamaks saada. Kui kerkib püramiidi alus, kerkivad ka tipud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming