Kuidas kaasajastada paneellinnaku väliruumi?

Väike-Õismäe modernistlikust planeerimisest ja arenguvõimalusest demokraatlikus ühiskonnas.

ANU KÄGU

Paneellinnakute arendamise lähtekoht on inimmõõtmest  ja elanike huvidest lähtuv planeerimine.

Paneellinnakute arendamise lähtekoht on inimmõõtmest ja elanike huvidest lähtuv planeerimine.

Erakogu

Peaaegu pool tallinlastest elab paneel­elamu piirkondades. Haabersti linnaosa üldplaneeringu1 kohaselt on aga valglinnastumine jätkuvalt Tallinna suurimaid probleeme, sest linna haritumast ning maksujõulisemast elanikkonnast kolib järjest suurem osa linnapiiri taha ning viib ühes ka maksuraha. Milline peaks selles olukorras olema Väike-Õismäe arengusuund, et see oleks atraktiivne ka jõukama elanikkonna silmis? Oma kevadel koostatud magistritöö raames uurisin korteriühistu esimeeste, Haabersti linnaosavalitsuse ja Tallinna linnaplaneerimisameti ametnike seisukohti, mis takistab praegu piirkonna atraktiivsust tõsta. Piirkonna kunagisi planeerimisprintsiipe ning praegusi haldusküsimusi võrreldes ilmneb kogukonnapõhise lähenemise kasvav tähtsus ja elanike ühtsustunde tõstmise vajadus.

Modernistlikud planeerimisprintsiibid

Väike-Õismäe planeerimisel lähtusid asumi arhitektid Malle Meelak ja Mart Port printsiibist: kool, lasteaed, bussipeatus, vaba aja veetmise võimalused ja avalikud teenused peavad asuma igast korterist mitte rohkem kui viieminutise jalutuskäigu kaugusel. Planeeringu funktsionaalsete osade nimetused laenasid arhitektid rahvuslike sümbolite arsenalist. Mitte ükski bussipeatus ei kandnud kosmonaudi või tuntud poliitiku nime, vaid kõik olulised kohad nimetati väikesele õite mäele kohaselt lillenimedega: Rukkilille, Sinilille, Karikakra, Nurmenuku jne. Väike-Õismäe väljaehitatud taristu, koolide ja lasteaedade võrgustik, hea ühistranspordiühendus, poed ja väikeärid, on linnas väärtus. Selline terviklik lähenemine on mujal piirkondades olnud raskendatud. Kuigi nõukogude planeerimissüsteem on endaga kaasa toonud mitmeid probleeme, võiks Väike-Õismäe terviklikku struktuuri vaadelda arenguvõimalusena. Oluline on leida lahendus, kuidas hoonete renoveerimise kõrval kaasajastada ka väliruumi.

Sotsiaal-ruumilised probleemid ja haldusküsimused

Amortiseeruv elamufond ja vananev elanikkond, jätkuv parkimiskohtade puudus, väliruumi sobimatus tänapäeva elustandardiga ja turvalisuse küsimused tingituna elanike ebapiisavast sotsiaalsest sidususest on omavahel tihedalt läbi põimunud probleemid, millel on kaugeleulatuvad tagajärjed. Aastal 2011 Õismäe tee 130 tühjaks jäänud koolihoone oli esimene ohu märk, et praegune piirkonna demograafiline struktuur ei suuda üleval hoida tsentraalkasutusele orienteeritud piirkonda. Vandaalide käes ning eelmisel aastal üle 40 tulekahju läbi kannatanud hoone olukord muutus sedavõrd kriitiliseks, et see lammutati selle aasta alguses. Koolihoone lammutamise stsenaarium on näide, kuivõrd on Õismäel vähenenud nõudlus kooli järele, viidates asjaolule, et hoonete funktsioneerimise aluseks on seda toetav sotsiaalne struktuur.

Neid sotsiaal-ruumilisi probleeme ei ole demokraatlikus ühiskonnas võimalik lahendada ainult ruumikujundusega. Paneellinnakutes on viimastel aastatel läbi viidud mitmeid visioonikonkursse, mille eesmärk on olnud leida piirkondadele uusi ideid ja lahendusi. 2013. aastal viidi Tallinna arhitektuuribiennaali raames läbi Väike-Õismäe visioonikonkurss, kuhu laekus ligi 90 tööd, millest suure hulga olid koostanud rahvusvaheliselt tunnustatud arhitektuuribürood. Kuigi ideid ja ruumiliselt sobivaid lahendusi oli mitmeid, siis põhjus, miks neid kasutatud ei ole, on nende strateegiline lähenemine ruumikujundusele. Enamik ideid ignoreerib piirkonna killustatud omandistruktuuri. Privatiseerimise järel läksid Väike-Õismäe korterid eraomanike kätte ja moodustati majade haldamisega tegelevad korteriühistud, kelle omandisse kuuluvad hoonetealune maa ja seda ümbritsevad haljasalad. Avalikud alad ja sotsiaalhoonete-alused maad kuuluvad valdavalt linnale. Peale keeruka omandistruktuuri teeb väliruumidele heade lahenduste leidmise keeruliseks haldusstruktuur: mänguväljakuid haldab keskkonnaamet, haljasalasid linnaosavalitsus, teid ja tänavaid kommunaalamet jne.

Kogukonna kasvamine

Viimasel ajal on ka paneellinnakutes kogukondlik kooskäimine hoogu võtnud, nagu oleme seda näinud eramajade piirkonnas. Esimene sellelaadne ettevõtmine oli „Lasnaidee“ algatus,2 mille eesmärk on ühistegevuse kaudu tõsta elanike teadlikkust ja kujundada piirkonnast parem elukeskkond. Väike-Õismäel on tekkinud veidi teistsuguse fookusega ettevõtmine. Nimelt on aktiivsemad korteriühistu esimehed moodustanud ümarlaua, et vahetada korteriühistute kogemusi ja leida efektiivsemaid lahendusi piirkonna haldamiseks, kaasates linnaosavalitsuse ja teised asjaosalised. Näiteks toetab linnaosavalitsus sügisel lehtede riisumist, korraldades ja rahastades jäätmete äraveo tingimusel, et korteriühistud koristavad lehed ka territooriumilt, mis kuulub halduslikult linnale.

See on küll lihtne näide, kuid toob haldusküsimustes majandusliku kokkuhoiu. Selleks et KÜd saaksid olla linnale partnerid, on oluline üksmeel korteriühistus. Kuigi nende juhtimistase pole ühesugune, on häid näiteid, kuidas ühtsustunnet on võimalik tõsta. 200 elanikuga kortermajas on lahenduseks kutsuda elanikud juhatusega vabas vormis kohtuma väiksemates gruppides. Ühel juhul korraldas ühistu esimees elanikega kohtumisi kahe korruse kaupa ning ühiselt kaardistati elanike soovid. Avatud juhtimise tulemuseks on täielikult renoveeritud hoone, naabrivalve, ühisruumid, lillepeenrad, majasisesed uudiskirjad ja planeeritav ühissaun keldriruumides. Toimiva korteriühistu alustalaks on usaldus: kui inimesed usaldavad juhatust ja üksteist, siis saab palju korda saata. Korteriühistute esimehed rõhutavad, et elanike ühtsustunde kasvatamisel on äärmiselt oluline teha üheskoos heakorratöid. Panustamine oma lähiümbruse keskkonda kasvatab omanditunnet ning juurdumas on uus mentaliteet: mitte ainult minu korter, vaid ka trepikorda ja hoov on minu kodu.

Inimmõõde

Paneelmajade sisehoovi lahendus pildil võib küll meenutada pigem Kalamaja või Supilinna õhustikku, kuid ka paneel­linnakute väliruumi arendamisel on aluseks inimmõõtmest, mis soodustab kogukondlikku tegevust ning elanike ühtsustunde kasvu. Jan Gehli linnaplaneerimise teooria3 kohaselt on inimskaala puudumine modernistliku planeerimise üks suuremaid vigu. See tähendab, et Õismäe väliruumis pole arvestatud inimeste taju, liikumise, huvide ja käitumisega ning elanikke pole kaasatud oma elukeskkonna arendamisse. Seda iseloomustavad funktsioonita murualad, mis meeter-meetrilt parkimiskohtadeks muudetakse. Inimmõõtmelisusest lähtuvad lahendused, näiteks lillepeenarde rajamine, kogunemiskohtade loomine ja välimööbli paigutamine, on üks võimalusi olukorda parandada. Sellised lahendused eeldavad aga korteriühistute-keskset lähenemist, mille lähtekohaks on elanike huvide ja vajaduste kaardistamine.

1 Haabersti Linnaosa üldplaneering, http://www.tallinn.ee/est/ehitus/Haabersti-linnaosa-uldplaneering

2 „Lasnaidee“ algatus, http://lasnaidee.wix.com/lasnaidee

3 Jan Gehl, Linnad inimestele. 2015.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming