Kui vaba on e-riigi avalik ruum?

Siim Tuksam

XIV Veneetsia arhitektuuribiennaalil esindab Eestit installatsioon „Vaba ruum”.

XIV Veneetsia arhitektuuribiennaalil esindab Eestit digiajastu avaliku ruumi installatsioon „Vaba ruum” („Interspace”), mille kuraatoriteks on peale minu Johanna Jõekalda ja Johan Tali. Biennaali peateema on „Põhitõed. Modernsuse omaksvõtt 1914–2014”, kuraatoriks Rem Koolhaas.
Esitlesime hiljuti Rotterdamis Koolhaasi büroos Eesti biennaalinäituse kontseptsiooni.1 Vestlesime pikalt arhitekuuriajaloolase Stephan Petermanniga, kes on biennaali ettevalmistuste eesotsas. Teemapüstitus tundus talle huvitav ja paviljoni kujundus värskendav, meie huvi digitaalsuse vastu tekitas elava diskussiooni. Olulisemaks mõttekohaks oli Petermanni meelest see, et arhitektuuri ülesandeid dubleerivad digitaalsed vahendid ohustavad arhitekti positsiooni. Meenutan siinkohal president Ilvese lugu sellest, kuidas ta Rifkini „Töö lõppu” lugedes leidis, et tööjõu asendamine masinatega, mis USAs tundus düstoopiana, võiks olla Eesti edu saladus. Ma ei arva, et sama mudelit peaks rakendama loovtöö puhul, kuid kunst ei eksisteeri vaakumis ning on mõjutatud digitaliseerimisprotsessidest. Piiri tööstuse ja kunsti vahel ei ole lihtne määrata – arhitektuuris on see piir veel eriti ähmane. Tööstuse seisukohalt ei ole uute hoonete ehitamiseks vaja tingimata arhitekte, efektiivseima lahenduse annab ka optimeeritud algo­ritmide põhjal välja arvutada. Ajutöö nagu käsitöögi on tänapäeval luksuskaup. Arhitekti ainsaks ülesandeks sellistes projektides jääbki lisada vaid see miski, mis on iga kord uus ja ootamatu, kuid ei sobitu arendaja arvutustabelisse – näiteks omapärane fassaad. Selleks et arhitektuur ei taanduks hoonete väliskihi paarikümnele sentimeetrile, peavad arhitektid selle piiri defineerimisel kaasa rääkima, arhitekti tööd asendavaid algoritme mõistma ja vastavate tehnoloogiatega hästi kursis olema.

Arhitekti rollist
Eesti ekspositsioon astub seekord klassikalise arhitektuuri mugavustsoonist välja ja püüab sisendandmeid, et määratleda arhitekti vaatepunktist nende kasutusvõimalusi. Ehitusinseneri asemel on appi võetud programmeerija, et katsetada võimalusi, kuidas reaalaja kasutajainfo abil füüsilist ruumi manipuleerida. Kuna lähteinfo uueneb pidevalt, siis kajastub see otsekohe muutustena ka ruumis. Kuidas ja kuivõrd saab arhitektuur olla adaptiivne ja interaktsioonipõhine? Millised on need müstilised tehnoloogiad, millega arhitektidena võistleme, ja kas ei oleks nende pelgamise asemel kasulikum need ruumi hüvanguks tööle panna? Paviljonis tekib interaktiivne süsteem, mis lubab ruumi olemust kollektiivselt mõjutada ja seejuures näitust isikustatult kogeda. Iga külastaja liigutust jälgitakse ja see salvestatakse andmepanka.
Kui kasutaja osaleb avaliku ruumi kujundamisel, peab sellega keskkonna loomisel arvestama. Koos vaba interneti ja digitaalse tehnoloogia võidukäiguga on kasvanud individuaalsuse iha. Lõputud variatsioonid, pidev muutumine, adaptiivsus ja personaliseeritus on ajastu märgid. Seetõttu ei ole enam kohane disainida ainuüksi valmis objekte, vaid arhitekti ülesandeks on saanud kohanemisvõimeliste süsteemide loomine. Vabadus ja kontroll on sellises protsessis kriitilise tähtsusega teemad. Kui palju on vaja ruumi kontrollida, et saavutada võimalikult suur ihaldatud vabadus? Avalikus ruumis soovime maksimaalselt esindada üldsuse huve, piirates seejuures indiviidide vabadust võimalikult vähe.
Tundmatuseni muutunud ei ole mitte ainult meie töövahendid, vaid ka keskkond, kus me tegutseme. Disainivallas on kadumas eristus asja, teenuse ja kommunikatsiooni vahel. Arhitekti rolli tuleks suhtuda sama loovalt. Briti arhitekt ja kolumnist Sam Jacob kirjutab oma hiljutises arvamusloos: „Arhitektuuris kohtuvad investeeringud, kommunikatsioon, turundus ja meedia, mis kõik mõjutavad lõpuks ehitatud vormi.” Selleks, et omada kontrolli selle üle, kuhu joonistub piir ärimudeli ja ruumiloome vahel, peavad projekteerijad eelnimetatud valdkondades kaasa rääkima – süsteeme häkkima. Seetõttu pole biennaaliekspositsiooni eesmärk pakkuda valmis lahendusi nutilinnade planeerimiseks või tehnoloogia abil arhitektuuri produtseerimiseks. Uurime süsteeme, mis mõjutavad meie keskkonda, ja arhitekti rolli nende kujundamisel.

Avalikust ruumist
Eesti valitsevat ideoloogiat kannab täna kõige tugevamalt e-Eesti diskursus, mida võiks toetada ka meie tõekspidamisi esindav ühine ruum. Milline peaks olema e-riigi avalik ruum? Küsimus ei ole mitte vormis, vaid sisus. Veneetsias kasutame teema näitlikustamiseks ekraane ja projektsioone, avalikus ruumis neid küsimusi pelgalt meediafassaadidega ei lahenda. Ühest küljest on meil juurdepääs reaalaja infole ruumikasutuse ehk ruumis toimuva kohta, aga meile on teada ka kasutajate meelsus, mis aitab meil analüüsida, kuidas linnaruum toimib ja kuidas see võiks paremini toimida. Teisest küljest on oluline mõtelda ideoloogiliselt sellest, milline ruum meie ühiskonda kõige paremini toetaks. Kas linnaruumi on vaja juurde monumente ja väljakuid või tuleks kujundada mitmekesisemat, kohanemisvõimelisemat linnaruumi, nii et seda saaks kasutada loomingulisemalt, osaluspõhisemalt, indiviidikesksemalt? Milline peaks olema vabaduse ja kontrolli vahekord e-Eesti avalikus ruumis?
Uuringud näitavad, et IT-sektori idufirmad loovad oma kontoreid pigem sinna, kus on meeldiv linnakeskkond, üks argumente on näiteks korralikud rattateed.2 Samal ajal dubleerivad suured tehnoloogiakorporatsioonid linna infrastruktuuri. Tekivad linnad linnades, kus on hea elada vaid siis, kui oled suurkorporatsiooni töötaja. See on juhtunud näiteks San Franciscos, kus põliselanikud protesteerivad gentrifikatsiooni vastu Google’i tööliste busse blokeerides.3 Kui meie eesmärk on arendada Eestis IT-tööstust, peame suutma seda protsessi koordineerida.
Üks põhjusi, miks Eesti propageerib täielikku digitaliseerimist, automatiseerimist ja virtualiseerimist, on see, et meie peamine nn piiramatu ressurss on ajud. Virtuaalses maailmas on võimalik luua väärtusi nullidest ja ühtedest – ainus, mida vaja, on head ideed. Ressursinappuses on ruumiga vaja ökonoomselt ümber käia, seal võiks digitaalne kihistus olla lisaväärtus. Arhitektuuri loomisel on elementaarne arvestada pikemat perspektiivi ja laiemat konteksti. Seega on meile võrgust kätte jooksvate infovoogude kasutamine tulevikuprognooside tegemisel enesestmõistetav. Töötada tuleb selle nimel, et open data ehk nn avaandmete põhimõte laiemat toetust leiaks.
Küsimus pole selles, kas arhitektid peaksid hakkama majade asemel mobiilirakendusi looma, vaid kuidas luua arhitektuuri, mis suhestub digimeediumiga. Kuidas planeerida nii häid linnu, et inimestel ei tule mõttessegi guugeldada, kuidas kõige kiiremini sihtpunkti saab? Internet on inimõigus, virtuaalne on elementaarne – sellest järgmine samm peaks olema digiedu sidumine mõnusa elukeskkonnaga. Meie e-kuvandi taustal ei saa meie füüsilisest avalikust ruumist puududa teedrajavad digilahendused. Oluline on, et nende lahenduste eest ei vastutaks tehnoutopistid, vaid et need oleksid kantud kriitilisest ruumilisest mõtlemisest, nii et Stephan Petermanni mõttekaaslased rahulikult magada saaksid. Eesti paviljon avatakse Veneetsia arhitektuuribiennaalil 5. juunil kell 18. Ekspositsioon on Arsenales vaadata kuni 23. novembrini.

1 OMA – Office of Metropolitan Architecture, biennaali peakuraatori Rem Koolhaasi büroo.

2 http://www.theguardian.com/sustainable-business/reasons-business-leaders-danish-style-cycling.

3 Gentrifikatsioon (sõnast alam-aadel) on linnalise keskkonna uuenemine ja ülesehitamine sel moel, et jõukamad keskklassi elanikud kolivad allakäinud piirkondadesse, tõrjudes välja sealsed alamklassi elanikud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming