Kui palju uut mahub vanasse?

Elo Lutsepp: „Absurdsed on need kogu Eesti peale kokku loendatavad sajad kilomeetrid kiviaedu, kui sealsamas kõrval lagunevad taluhooned.“

Merle Karro-Kalberg

Eesti vabaõhumuuseumi maa-arhitektuuri keskuses on juba mõnda aega uuritud ja väärtustatud maaehitisi ja -maastikke. Keskuses nähakse traditsioonilises külamaastikus tervikut, tähelepanu all ei ole pelgalt üksikud hooned. Keskuse juhataja Elo Lutsepp räägib, millised muutused on maamaastikus ja -arhitektuuris kaasa toonud inimeste tegevus või tegevusetus.

aa_sirp_15-32_0028__art_r2

Te publitseerite, koolitate pärandiomanikke, teete teadustööd ja korraldate keskuses tudengikonverentse. Kuivõrd need ettevõtmised üksteist täiendavad?

Elo Lutsepp: Tudengikonverentsi „Vana küla uus elu“ eesmärk on julgustada noori tegelema ka maa kultuuripärandiga ja nende uurimistulemuste tutvustamine laiemale publikule. Oleme lahkelt nõus olema ka nende uurimistööde juhendajad, kas siis ametlikult või mitteametlikult. Mitmed tudengid, kes konverentsidel esinenud, on pärast ülikooli lõpetamist meiega koostööd jätkanud.

Sageli on ju väga segane, kas teeme lihtsalt uurimistööd praktilisel eesmärgil või kasvab sellest välja ka põhjalikum teadustöö. Selleks et kellelegi praktilist nõu anda, on vaja teemaga sügavamalt kursis olla. Ei saa ju minna inimesi kirjutuslaua tagant õpetama. Meie välitööde väga oluline osa on intervjuud majaomanikega. Kust siis veel kõige selgemini ammutada teadmisi kohaliku traditsiooni kohta? Ainult visuaalsest vaatlusest, arhiiviuuringuist ja eelkäijate uurimistulemuste põhjal avaldatud artikleist allikatena ei piisa.

Pälvisite juunis oma koolitustegevuse eest Europa Nostra Euroopa Liidu kultuuripärandi auhinna. Koolitate inimesi juba aastast 2008. Millised on need pärandiga seotud mured ja probleemid, milles enim nõu vajatakse? On need ajas muutunud?

Esmajärjekorras muidugi oodatakse meilt hinnangut hoonete ehituskonstruktsiooni seisukorra kohta. Selleks kutsusime ellu nõustajate võrgustiku, mis on laienenud peaaegu üle kogu Eesti. Nõuandjateks on peamiselt valdkonnaga süvitsi tegelevad praktikud. Samuti on meie meeskonnas noored meistrid, kel on Viljandi kultuuriakadeemia traditsioonilise ehituse õpingute toel ka hulganisti teoreetilisi teadmisi, ning loomulikult ka meie, s.o maa-arhitektuuri keskuse teadurid.

Väga palju küsitakse meilt nõu, kui suures ulatuses peaks vana pärandit säilitama või võiks seda teha ja kuidas tuua neisse hoonetesse siiski sisse nüüdisaegsed kommunikatsioonid ja materjalid. Seda meie projekti puhul auhinnaga tunnustatigi. Kui just ei ole kindlat soovi rajada n-ö kodumuuseumi, tahaksime ju kõik ikkagi sooja tuba ja väikesi mugavusi.

Esimestel keskuse tegutsemise aastatel õpetasime peamiselt aiapiirete taastamist ja ehitamist, akende restaureerimist, värvimist ning krohvimist – kõiki selliseid töid, millega igaüks võib hakkama saada ja esmase suurpuhastuse ära teha. Nüüdseks oleme jõudnud juba suuremate ja raskemate töödeni, nt kivimüüride taastamise ja ehitamise juurde. Teemade ring, millega tegeleme, on muidugi laiem: palgivahetus, katuse­ehitus, kaevude korrastamine jne. Ega me ise praktilisi töid õpetagi. Meil on selleks head meistrid, koostööpartnerid, kes oma teadmised ja oskused edasi annavad. Meile jääb korralduslik ja teoreetiliste teadmiste pool. Koolitamine on sageli korraldatud koostöös rahvusparkide, säästva renoveerimise keskuste (SRIK) ja muinsuskaitsjatega.

Väikesed põllulapid on asendunud silmapiirini ulatuvatega. 20. saj alguse Laiuse mägi ja 21. saj alguse Puhja maastik.

Väikesed põllulapid on asendunud silmapiirini ulatuvatega. 20. saj alguse Laiuse mägi ja 21. saj alguse Puhja maastik.

Parikas (Eesti vabaõhumuuseumi kogu) ja Heiki Pärdi

Kui palju tänapäeva siis peaks mahtuma või võiks mahtuda vanasse majja?

Kõik sõltub sellest, milleks vana maja kasutatakse. Kui majaomanik soovib kõike autentselt säilitada, siis pole need majad sageli mõeldud elamiseks, vaid on nostalgiahõngulised harva külastatavad paigad, kuhu uhkusega parimaid sõpru kutsutakse. Kui aga soovitakse vanas majas aasta ringi elada, tuleb siiski muudatusi teha. Oleme põlvkonniti üles kasvanud täiesti erinevates tingimustes. Võib ju mõelda, et talvel saab toas ka lambanahkse vestiga ning mitu paari villaseid sokke jalas toimetada, aga ega me nii pikalt vastu pea. Nõrgaks oleme jäänud.

Maa-arhitektuuri ja -maastiku uurimist ja hoidmist suunab Eestis vastav arengukava. Milline üldse on traditsiooniline arhitektuur ja maastik, mille uurimisest ja hoidmisest on arengukavas juttu?

Keskendume eelkõige sellele, mis on rajatud enne 1940. aastat. Aga ega me ranget joont ole tegelikult tõmmanud. Aeg on selleks küps, et pöörata rohkem tähelepanu ka nõukogude aja pärandile. See on suur uurimispõld – ikkagi aastakümneid ehk paar inimpõlve.

Räägime ikka, et tegeleme vanade majadega. Ükskord küsis minult üks kolleeg, millal on maja vana. Vastasin, et siis, kui majaga seoses ilmnevad mured ja seda on vaja ravima hakata.

Millises seisus on Eesti maa-arhitektuur ja -maastik?

Kui see küsimus puudutab meie traditsioonilist taluarhitektuuri ehk elu- ja kõrvalhooneid, siis aasta-aastalt ikka parem. Inimesed tunnevad järjest suuremat huvi kultuuripärandi ja selle hoidmise vastu, lähevad tagasi juurte juurde või ostavad teiste endisi kodusid. Mitmekordsed katkestused minevikus on muidugi oma jälje jätnud. Kõige suurema ehk isegi see viimane, 1990ndate alguse maareform, mis võttis paljudelt inimestelt töö ja motivatsiooni maal edasi elada. Sinna jäid vaid vanurid, kellel aeg-ajalt külas käidi, kuni nemadki lahkusid, või siis need, kellel lisaks ettevõtlikkusele ka ehteestlaslikku jonni jätkus. Selle erastamise ja ärastamise jäänukiks ongi suured lautade ja töökodade varemed.

Sootuks aga kaovad meie maamaastikust vesiveskid. Tootmiseks pole neid enam vaja ning ilma veskipaisudeta, mis takistavad ju kalade loomulikku liikumist, oleksidki need nagu mingid irdkehad. Alati käib minust valus torge läbi, kui juhtun neid veel kuskil nägema.

Samuti on hale vaadata eestiaegseid külakoolimaju. On ju need omal ajal meie tipparhitektide loodud hooned tihtipeale tunnistatud tänapäeval kõlbmatuks. Omal ajal igati moodsate majade uksed on kas lihtsalt suletud või on nende kõrvale ehitatud sootuks uued hooned. Sageli ootab aga uusigi sulgemine. Kas tõesti on meie maarahvas nii kokku kuivanud?

Maastikuga on muidugi keerulisemad lood. Kui kujutada endale ette meie kunagisi avatud maastikke – kasutusele oli võetud suurem osa maadest ja metsadest –, siis nüüd on Eestimaa küllaltki umbe kasvanud. Tänapäeva mõistes väikesed põllulapid on asendunud silmapiirini ulatuvatega. See kõik on ju loomulik ja sõltub ka tehnikast.

Aga ega olegi vaja aega tagasi pöörata. Ka muutumisprotsessid on ju aja lugu.

Kas on õige kõikvõimalike ELi toetuste eest hoida maastik n-ö traditsiooniline: hoida avatud niidukarjamaad, võsalõikusega säilitada põllukohti ja avaraid vaateid. Kas ei taastooda me nii linlasele vaid nautimiseks puhkemaastikku, millel puudub tegelikult sügavam funktsioon ja tähendus? On see vaid nostalgiline õhkamine mineviku poole?

Siin on minul väga raske öelda, kas see on õige või vale. Ka siis, kui seda tehakse kohati n-ö turismi edendamise sildi all, on tegelikult tegemist meie looduse liigirikkuse ja traditsioonilise floora-fauna säilitamisega.

Maaomanikele annab see siiski mingi sissetuleku, ehkki niitmine niitmise, mitte heina pärast tundub mulle paras tsirkus. Ma ei saa kuidagi aru sellest, kuidas mitmes teises ELi riigis on suudetud maaelu arengukava (MAK) kaudu saada toetusi ka ehitatud kultuuripärandi hoidmiseks. Absurdsed on need kogu Eesti peale kokku loendatavad sajad kilomeetrid kiviaedu, kui sealsamas kõrval lagunevad taluhooned. Nende korrastamiseks pole meil kuskilt toetust saada. Olen rääkinud näiteks iirlastega, kes oma MAKi kaudu saavad taluhoonete korrashoiuks 50% ulatuses toetust. Meie aga ehitame kiviaedu ja räägime traditsioonilise maamaastiku ilme säilitamisest!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming