Kui on ruum

Giuseppe Provenzano, kuraator

ütlen suursuure ütlen mööduvaksmööduva ütlen naasvaks Lao-zi, „Daodejing” (25. peatükk, Linnart Mälli tõlge) me ei lakka uurimastja kõigi meie uurimiste lõppon jõuda sinna, kust algasime,ja esmakordselt seda kohta teada.Thomas Stearns Eliot, „Little Gidding” kogust „Neli kvartetti” („The Four Quartets”) Arne Maasiku personaalnäitus „Antud ruum” („Spazio dato”/„Given Space”) Roomas Museo del Vittorianos 30. V – 15. VI 2014, kuraator Giuseppe  Provenzano, disainer Ranno Roosi.Retrospektiivil esitleti Arne Maasiku viimaste aastate fotosarju olulisematelt näitustelt nii Eestis kui välismaal, nt näituselt „Limen” Parikaste majas (2012) ja „Tihnikud”/„Two to Tangle” Helsingi fotogaleriis Laterna Magica (2014). Maasiku näitust on Itaalia meedias kajastanud ajalehed La Repubblica, Il Messaggero, Il Corriere della Sera, Il Giornale di Sicilia jt, samuti veebiväljaanded www.abitarearoma.net ja www.arte.it.

Altare della Patria retrospektiiv Arne Maasiku fotodel kujutab endast mõtlikku, tähelepanelikku eksperimenteerimist künnistega. Kogemus künnistest – olgu tegu piiride, eraldusjoonte, piirete või äärtega – on omane kogu meie eksistentsile. Maasiku loomingus kutsutakse meid alati hoolikalt vaatama. Põgusast pilgust ei piisa. Allugem fotodele ja meid haarab kasvav vajadus neid pilte silmitseda, otsekui püüdes nende läbitungimatust vaatest jagu saada. Peagi avastame, et need pildid vaatavad meid vastu.
Arne Maasiku maailma näitamise kunst on näidata asju tervikuna, mis on sedavõrd täielik, et transtsendeerub, joonistades välja tajumatu nihke asjadele vaatamise viisis. Linnade ja looduse visuaalne kujutamine on Maasikule pelgalt võimalus. Kujutada neid tõepäratult on tema loomingu eesmärk. Tegelik sisu peitub pooleldi metafüüsilises menetelmas, millega ta toob meid peegelduste, enesevaatluse ja seega avastuste maailma ette. Sedasama võiksime sageli seostada meditatsiooniga.
Künnis – tihti sarnastatud joonega, millest ühel pool on kõik valge ja teisel must – on mõiste, mis ei kanna endas halli varjundeid. Agoonia „siin ja nüüd” vastandatuna unelmale „seal ja siis”. Selles kehastuvad varjatu, siseomase tõotus ja ahvatlus ning potentsiaal avalduda ja väljenduda, aga ka hirm teadmatuse ees. See, mida me kirjeldame, on selgusetus ehk, nagu mõned seda kunagi on nimetanud, elav põrgulik painaja. Veel üks pilk ja korraga, lõpmatusse kalduvas hetkes avardub see joon uueks ruumiks, pääsuks. Italo Calvino („Nähtamatud linnad”, tõlkinud Tiina Laats):
Elavate põrgu ei ole tulevikus;
kui põrgu üldse olemas on, siis on ta praegu juba siin,
põrgu on see, mille me ise iga päev koos endale loome.
On olemas kaks teed, et mitte kannatada.
Esimene on jõukohane paljudele:
tuleb põrgu omaks võtta, tuleb põrgu osaks saada,
kuni me seda enam tähelegi ei pane.
Teine tee on ohtlik ning nõuab pidevat valvsust ja kaalumist:
tuleb otsida ja ära tunda, kes ja mis
keset seda põrgut ei ole põrgu,
tuleb aidata sel vastu pidada ja sellele
ruumi teha

Kui parafraseerida filoloog Carlo Ossolat, annavad Maasiku fenomenoloogilised harjutused täpselt selle ruumi, et see saaks meie sees kasvada ja elada ning muutuda meie olemuse terviklikuks osaks. Need harjutused on võimalus muutuda inimlikumaks keset meie endi inimlikkust. Me saame võitu sellest, mis muidu oleks vaid kohutav, meid võimalikkusest pagendav sisemus-välisus. Sellele fenomenoloogilisele dialektikale truuks jäänud Arne Maasiku teosed on juba aastaid olnud kindlaks pangaks niisugustele eksperimentidele, milles moodustatav maailm ei lahusta oma materiaalsust, vaid kutsub selle esile, lagedale. Ta maandab selle ning heideg­gerliku kreedo päraselt on tegu tööga, mis laseb – otsekui subliimne luuleteos –
maal olla maa. Max Ernst ütles õigesti, et nii, nagu poeedi osaks on kirjutada seda, mida dikteerib temas artikuleeruv, on kunstniku osa haarata ja projitseerida seda, mis temas nähtub. Kui Maasiku töö suudab seeläbi kustutada meie inimliku janu selle raskesti tabatava elusolekutunde järele, mis on iseloomustanud inimkonda kogu ajaloo vältel, peab ta ka sublimeerima selle poeesia tasandile, kus me enam ei karda.
Originaalse mõtlemise ja laitmatu silma poolest tuntud Arne Maasiku valdkonnatunnetus teeb tast ühe praegu enim nõutud Eesti kunstniku. Tema tänapäeva mõttes ebatavaline haare ja sügavus, mida täiendab ka hirmudeta vaatenurk, peegeldavad jälge, mis on tugevasti mõjutatud teda üleskasvamisel ümbritsenud kohalikust metafüüsilisest liikumisest. Nii on ta arendanud välja otsekohese ja siiski keerulise keele, mis on suurepäraselt kandnud tema foto peamist loomulikku märklauda – struktuuri.
Maasiku loome kõrvale on tõmmatud paralleele 1950ndate abstraktse ekspressionismiga. Tema fotograafia sügavama sisu paremale mõistmisele aitavad juhtlõngadena kaasa sõjajärgse intellektuaalse avangardi juhuslikkusele rajatud looming, Jackson Pollocki pritsmed ja puisted, John Cage’i vaikus, Yves Kleini tühjus ja Fluxuse kunstivõrgu teosed. Olulist mõju on avaldanud Teitarō Suzuki loengud New Yorgi Columbia ülikoolis ja tema zen-õpetus, kus tühjus ei tähenda kunagi eimiskit. Siiski ei ole fookuses see. Maasiku silm ja harmooniline kompositsioon suudavad maha koorida kihtide kaupa detaile ja takistamatult tungida asjade sisuni, andes meie pilgule vabaduse edasi uurida.
Nagu tema metafüüsilise tausta põhjal eeldada võibki, ei ole ta fotod kunagi vangla, veel vähem labürint: need ei piira meid ja me ei eksi nendes ära. Arne Maasiku pilk annab meile võimaluse ja aja vabalt valida, kuidas ümbritsevat maailma vaadata. Meie aja suurlinnade tihnikutele seab ta vastu oma kodumaa looduse omad. Vitsad, okkad, kuhjad, oksad, hunnikud, kõrred, lehed, põõsad, lasud, puistud, puhmad, puud. Põimunud, väändunud, puntrastunud, sasistunud, keerdunud, kobardunud taimed ja hooned. Jutustuse, mis on nii mahukas, tungiv, kõigutamatu ja otsustav, et meil ei jää muud võimalust kui sellesse sukelduda ja asuda linnaelanikena, kes me ju oleme, uitama nendes tihnikutes, mis kuuluvad meile nii lähedasse ja siiski nii kaugesse maailma. Aeg seisab. Igavik võtab võimust.
On selge, et me ei seisa boheemlaskunstniku ees: Maasiku fookus ei võimaldaks seda, see tähendaks kogu tema töö kokkuvarisemist. Selle asemel jääb tema leksika lühidaks, karmiks ja ausaks. Ta ei toida peavoolukriitikat võimalusega, nagu oleksid tema tööd motiveeritud lihtsalt „sellest ülevoolavast tundest”, mille võib ainsa klõpsuga ületada ja seisma panna.

Tõlkinud Andres Aule

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht