Kui kaua kestab ajutine?

Kalaranna ümbruse lugu esindab huvitavat vastuolu.

Anna-Liisa Unt

Uuendatud kultuurikatla aed Pada.

Uuendatud kultuurikatla aed Pada.

Renee Altrov

Tühimikke ja lünkasid leidub kõigis linnades, olgu need tekkinud kokkutõmbumise, loodusõnnetuste, poliitiliste konfliktide või lihtsalt viletsate arendusotsuste tagajärjel. Linna idee on tihedus, nii ruumilises kui ka teenuste, tegevuse ja võimaluste mõttes. Sellest tulenevalt leiavad tühimikud varem või hiljem (uue) funktsiooni, ent senikaua, kuni ruum on tühi, võiks lubada selle ajutist kasutamist. Enamasti nii lähebki: tühimikest saavad haljasalad või mänguväljakud, seal korraldatakse sündmusi, tegutsevad loomeettevõtted, hüpikpoed või töökojad. Kui viimaks formuleeritakse lõplikud plaanid, tuleb aga kõigel vahepealsel välja kolida. Vahepealsed on aga oma olekuga harjunud, ollakse end sisse seadnud ning teinud kulutusi. Ümbruskond on elama ja võib-olla säramagi löödud ning tihti ongi see konflikti alus. Nurin on aga alusetu: ajutine ajaveetja on kursis, et sisse koliti lühikeseks perioodiks. See kipub lihtsalt ununema. Jalutame uuesti korraks Kalamajast mere äärde, et kriipsutada alla ajutise tegevuse headust, ent peame silmas asja sisu: see atmosfäär on kaduv.

Laienemine toob kaasa hõreduse

Linn virvendab ja tiksub vahetpidamata, ta ei saagi valmis, sest täiendamine ja remontimine on siin-seal alati omal kohal. Nii juba kasutuses territooriumil kui ka päris hõivamata maal käib arendamine, rekonstrueerimine, sepitsemine ja skvottimine vastavalt tarvidusele, ideedele ja ideaalidele.

Linnade kahanemine on inglis­keelse mõiste otsetõlkena (shrinking) segadusse ajav, kuna siin ei peeta silmas mitte ümbermõõdu vähenemist, vaid sisu hõredamaks muutumist. Kaup liigub operatiivsemalt ja sujuvamalt mööda linna välispiiri, suuri kaubakoguseid enam läbi linnasüdame nii palju ei liigutata. Elustiilieelistused on äärelinna toonud peale kauba ka arvukalt elanikke, mõlemat kesklinna arvelt, aga auklik süda ei taga hakkamasaamist. Keskuste taastäitmise väljakutse ei ole seega paljudele linnadele ootamatu. Avali meeli tuleb kaaluda senistega võrreldes hoopis uusi funktsioone: tühjaks jäänud territooriume seob tihti infrastruktuuri, tööstuse või militaartaust, uued vajadused hõlmavad eelkõige elu-, büroo-, kaubandus- ja meelelahutus­suunitlust.

Tühimikud väljendavad viivitust. Kui maa-ala või hoone on tühi, viitab see vaikimisi staadiumile, mis on läbitud, ning sündmusele või otsusele, mis selleni on viinud. Ühtlasi on tühjus monument uuendusele ja tulevikku suunatusele, aga ka väike vihje vahepealse kasutuse leidmiseks. Hüljatus mõjub probleemina, mis vajab lahendust, mahajäetus on ise ajutine staadium, mille saatus ei tundu olevat igavesti kesta. Tühimikes ei tuleks kindlasti näha probleemi, sest neil on ideaalse linnaruumi omadusi (nt ümberkehastumisvõime, avatus, tolerantsus, looduslik liigirohkus), mis sest, et need ei saa ilmneda kaua.

Kalarand forever!

Kalaranna ümbruse lugu esindab huvitavat vastuolu: kultuuripealinna aastal tutvustas Tallinn end nüüdisaegse ja kõigile avatud merelinnana. Olgugi et kultuurikatla ruumid, millel oli staabiks kujunemise potentsiaali, õigeks ajaks valmis ei saanud, mõjus rannajoon sündmuste visiitkaardina. Lähipiirkonnas võeti palju ette, liiguti aktiivselt mööda kultuurikilomeetrit, pöörati tähelepanu mitmetele sealsetele hoonetele ja kompleksidele. Mereäär kasutati ära linna kuvandi väljendamiseks, kuid vähem kui viie aasta pärast on promenaad asfalti valatud ning kultuurikatla aed ja ranna-arendus rohkem või vähem tarastatud. Toonane avatud ja mänguline suhtumine on nüüd ainult mälestus.

Tiheda linna huvides on kinnisvaraarendus loogiline samm. Sellega seotud hirmud on tingitud varasematest viletsatest kogemustest, kus võimaluste ja lubaduste kõigi huvides realiseerimise asemel on toode kukkunud välja nagu alati – kellel vaip jalge alt ära, kellele kott pähe. Detailplaneeringu saab ehitusprojektiks tõlgendada nagu aus mees, aga ka kui närukael. Telliskivi seltsi kära on teinud kodanikele väga suure teene: on arutatud mitmete detailplaneeringute küsitavusi, mitmetimõistetavusi ja ebasümpaatseid lahendusi, kaustad on tõlgitud inimkeelde ja räägitud mitmete avalike koosolekute käigus põhjalikult läbi. Tagantjärele esitatud argumente detailplaneerimise ja ehitamise protsessis enamasti ei tunnistata.

Pikkade arutelude taustal on Kalarand ise mõjunud mitmekesise avaliku puhkealana, olgugi et juriidiliselt on tegemist eramaaga. Paljudel linlastel ja nende külalistel on heast äraolemisest kogunenud mõnusaid mälestusi, ilusaid kaadreid ja südamlikke lugusid. Üht-teist koguneb ilmselt ajapikku veel, sest planeeringu kehtestamise, arhitektuurivõistluse ja ehitamise tulemusel tehakse ruumi hoopis uutele lugudele, mis on loodetavasti sama head, võib-olla paremadki, kuna linn on sammu võrra tihedam ja kihavam ning õpetliku kogemuse võrra rikkam.

EKKMi ja kultuurikatla aia ajutine habras elu

Kultuurikatla piirkonna ajutine habras elu on olnud Kalaranna omast pisut nähtamatum. Samal ajal kui peahoones käib ametlik kultuuriarendus, on allpool garaažides ja ladudes sündinud hoopis tooremaid, ehedamaid ja naiivsemaid asju. Esimesena hõivas pinna EKKM, teised tulid peagi järele.

Estakaadi remontimiseks tuli möödunud suvel kultuurikilomeetri kergliiklustee ajutiselt sulgeda. Piki kultuurikilomeetrit liikujad olid suunatud läbi EKKMi hoovi ja kultuurikatla aia.

Kogu seda madaltihedat kompleksi hallatakse Kultuurikatlast eraldi. Aed ühes kohvikuga ja üleaedse muuseumiga on mitme aasta vältel mõjunud kui sisseviskaja, tänu neile sai piirkond paljudele tuttavaks ja elu kees ööpäev läbi. Öisest melust vanalinna suunas lahkuja täheldas teravat kvaliteedimuutust: mürtsuv oaas madalate majade vahel läks kesklinna pool järsult üle inimestest maha jäetud kommertsruumiks, kus uinunud munakivitänavatel võis kuulda mündi kukkumist.

Kõik ähvardas kaduda, aktuaalseks muutus kultuurikatla, linnahalli ja mere vahelise ala detailplaneeringu muudatus – ja kaduski, aga teisel põhjusel. Planeeringuteksti kirjutati praeguste põhiväärtuste säilitamine selgelt sisse ning lõpptulemusele on sellega antud mõned eeldused. Kultuurikatla aia kannapööre kirevast ja lärmakast tasaseks ja vaoshoituks tulenes aga lihtsast operaatorivahetusest. Keskkond, mis varem oli ühtmoodi avatud nii külastajale kui ka elamuste pakkujale, oli seisusekohaselt vabameelne ja räpakas ning filtreeris endale sobiva kontingendi. Uus, eelmise ruumilahenduse põhijooni järgiv Pada on kaunis nagu raamatus: väljapeetud, toretsev, laiendatud, sirgendatud ja välja valgustatud – aga väravad on lukus.

Etüüdid

Gentrifikatsioon kaasneb üldise elatustaseme tõusuga: jälle ja jälle tundub, et keskkond võiks veel väheke viisakam olla. Kui ajutine põli ühes kohas on otsas, on võimalik järgmisse asukohta kolida, et mõjutada juba järgmist piirkonda võimsa katalüsaatorina. Kui eelmise asukoha kvaliteet on ajutiste tegemiste tõttu tõusnud, on vahekasutuse eesmärk täidetud: üritus on tõestanud end eduka ja elujõulisena, ta saab hakkama.

Vahekasutusega kaasneb hulk hüvesid: tardunud kohad tõmmatakse uuesti käima, mahajäetusega kaasas käiv kõhe tunne pühitakse minema, võimalused tihenevad, kohtumised sagenevad. Võistlusmoment muidugi teravneb, sest ajutised hõivajad kodunevad, maaomaniku plaanid jälle selginevad tasapisi – reaalsus näib armutu.

Ajutise tegevuse lõpetamisega ei ole see kunagi päriselt surnud või igaveseks kadunud: kui aeg jäi lühikeseks, kolitakse järgmisse asukohta, kui eesmärk sai täidetud, siis on, mida meenutada. Ideaalsel juhul jäävad lühiajalised asjad meelde positiivse uuenduskuurina, mis ei jõudnud kunagi vanaks minna. Need etüüdid mõjuvad ümbruskonnale igal juhul käivitavalt ja kõlavad ka kaugemale.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht