Kui Eesti Arhitektuurimuuseumi juhiks välismaalane?

Carl-Dag Lige, Helsingi ülikooli magistrant

2. oktoobril kuulutas kultuuriministeerium välja konkursi arhitektuurimuuseumi direktori ametikoha täitmiseks. Erialaste huvide tõttu see teema intrigeerib mind ning ootaksin laiemat diskussiooni. Kes oleks sobivaim kandidaat järgnevaks viieks aastaks Eesti Arhitektuurimuuseumi  juhi kohale? Millist arhitektuurimuuseumi me vajame?        Minu arhitektuurimuuseumi näituste vaieldamatuks lemmikuks viimastest aastatest on Andres Kure ja Mari Laanemetsa kureeritud Tallinna kooli arhitektide näitus, mille kataloog on üks paremini läbi mõeldud ja teostatud trükiseid nüüdisEesti arhitektuurikirjanduses. Tunnustust väärivad ka Toomas Reinu ja Leonhard Lapini ülevaatenäitus ning arhitektuurimuuseumi tegevus välisnäituste maaletoomisel. 

Kuid siiski tundub mulle, et arhitektuurimuuseumi tegevus on siiani olnud liialt ühekülgne ning institutsioon mõjub hermeetiliselt ja konservatiivselt. Eelkõige pean silmas näituseprogrammi ning teadustegevuse ühekülgsust: domineerib kirjeldav ja vähepoleemiline ajalookäsitlus ning puudub ambitsioon  kõnetada laiemat avalikkust. Tahaksin rohkem näha muuseumi tegevuses teadurite aktiivsemat, originaalset panust ning laiemapõhjalisi koostööprojekte. Süvitsi minevaid uurimusi ja nendepõhiseid näitusi on viimastel aastatel olnud vaid üksikuid.       

Kultuuriministeeriumi konkurss on ilmselgelt suunatud kohalikele spetsialistidele. Vähe sellest, et konkursikuulutus  on ükskeelne, domineerib ka rahvusliku suunitlusega alatoon. Siinkohal võiks küsida: miks peab arhitektuurimuuseumi juht tingimata olema Eestist? Loomulikult on Eestis tegutseva inimese eeliseks kohaliku konteksti, ajaloo ja tavade tundmine, lisaks ollakse palga osas paindlikum. Mõnest välisriigist pärit muuseumijuht võiks aga tuua uue hingamise nii muuseumi näitustesse, teadustöösse  kui kogude haldamise ja kasutamise valdkonda. Eriti oluline oleks arhitektuurimuuseumi jaoks koostööpartnerite võrgu laiendamine nii Eesti sees kui välisriikides. Miks ei võiks muuseum võtta initsiatiivi ja panna käima mõne rahvusvahelise arhitektuuriteemalise teadusprojekti, mille üheks väljundiks võiks olla riigist riiki rändav näitus? Loomulikult leidub palju argumente,  miks on välismaalt raske muuseumijuhti tuua – eelkõige väike palk ja ebaproportsionaalselt suur töökohustuste hulk. Arhitektuurimuuseum on suhteliselt väike institutsioon, 14-15 inimest, selle direktor peab tegelema nii muuseumi administreerimise-majandamise kui teadustöö koordineerimise ning näitusetegevuse kureerimisega. Ministeerium  nõuab kõrgtasemel eesti keele oskust. Ka see nõue on minu arvates üle pingutatud, sest rahvusvahelise haardega kultuuriinstitutsioonile on sellisel juhul võimalik liidrit otsida ainult Eestist, kuid siin leidub vaid piiratud hulk erialaste oskustega ning piisavalt motiveeritud kandidaate. 

Eesmärk peaks olema ju võimalikult kõrgetasemeline konkurents. Julgelt võiks kiigata Hollandi, Taani, miks mitte Saksa või Ameerika piisava kogemusega, mõõdukalt  noore ja ambitsioonika kuraatori, ajaloolase või kultuurikorraldaja poole, kellele väikese, perifeerias paikneva arhitektuuriinstitutsiooni arendamine ja juhtimine võiks olla põnev väljakutse. Kultuuriministeeriumi töökuulutus: www.kul.ee/index.php?news=6585 Arutelu jätku oodates

Carl-Dag Lige, Helsingi ülikooli magistrant 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming