Koriluskoridor on linna jääke taaskasutav aineringlusvõrgustik

Intensiivpõllumajanduse alternatiivina võiks linnas rajada võrgustikud, kus on segunenud arhailine loodust hoidev mõtteviis ja tulevikuideed.

LIISA VALDMANN

Toit on ajalooliselt olnud füüsilise ja sotsiaalse keskkonna olulisimaid kujundajaid. Üleminek ühelt toiduvarumise viisilt teisele on alati mõjutanud ümbritsevat ruumi. Nii kindlustas põllumajandusele üleminek korilasühiskonnale kindla toidutagavara, võimaldas jääda paikseks ja rajas aluse nüüdisaegsele arhitektuurile.1 Hilisemate muutuste põhjuseks on olnud valdavalt vajadus toita üha kasvavat rahvastikku.

Toidu hankimine on inimkonna primaarvajadusena olnud lahutamatu osa igapäevaelust, kuid spetsialiseerunud ühiskonnas indiviidist kaugenenud. Toit on odav ning seda näib lõpmatuseni jätkuvat, mistõttu visatakse minema suurel hulgal söögikõlblikke toiduaineid – globaalselt kolmandik toodetust2 – ja raisatakse nii ka tootmiseks kuluvaid ressursse.

See on üks põhjusi, miks põllu­majandusmaa hõivab suure osa kasutatavast ruumist, Eestis 28% ning üle maailma 40% maismaast. Tiheasustusega riikides, näiteks Hollandis, on loodus taandunud linnade ja põllumajandussaaduste tootmisruumi ees. Hoolimata suurest ulatusest jääb põllumajandustootmine, nn toiduruum linnadesse koondunud tarbijatele märkamatuks. Ent veelgi abstraktsemad on põllu­majanduse keskkonnamõjud. Elurikkuse kahanemine, kliimamuutus, mageveevarude üleekspluateerimine ja muldade hävimine kuuluvad tõsisemate hulka ning mõjutavad planeedi viljakust.2

Tulevikuks prognoositakse jätkuvat põllumajandusruumi kasvuvajadust. Seda nii kasvava rahvastiku kui muutuvate tarbimisharjumuste tõttu. Nitraatide, fosfaatide, nafta ja vee tagavarade vähenemine mõjutab tuntavalt toidu­ainete hinda ja kättesaadavust. Valdavalt levinud kõrge tootlikkusega, ent intensiivsel uute ressursside kasutusel rajanev põllumajandus viib paratamatult loodusressursside ammendumise ja keskkonnaprobleemide süvenemiseni ega ole jätkusuutlik.3 Peale funktsionaalsuse ja esteetilisuse peab ruumiloomes jälgima vastutustundlikkust.

Tagasipöördumine minevikku ei ole mõeldav, kuid tark on oma esi­vanematelt õppida. Korilasühiskondade väikese keskkonnamõjuga eluviisi näitel ja moodsa tehnoloogia toel saab linnaruumi ja -elu tugevdada. Põllu­majandusruumile on arhitektid seni vähe tähelepanu pööranud. Vaja on leida praegu kehtivast mitmekülgsem süsteem, millega algatada muudatusi nii sotsiaalses kui ka füüsilises ruumis. Selleks sobib linnakeskkonda integreeritud taaskasutusel põhinev tootmisruum ehk koriluskoridor, mis lõimib maaharimis- ja sotsiaalse ruumi.

Linna aineringlusvõrgustik

Kestlikuma süsteemi rajamisel on tähtis osa linnadel, mis koondavad inimesi, kapitali ja ressursse, ent kus samal ajal toodetakse suurel hulgal jääke. Urbanistlikus keskkonnas peitub suurim innovatsioonivõimalus, s.t tuleb leida uued tootmisviisid ning jagada tootmiskoormust maapiirkondadega.4 Kuna põllumajandussaaduste kasvatamistingimused ja linnaruumi iseloom varieeruvad, puudub linna tootmisruumile standardlahendus. See sõltub alati kultuuriruumist ja geograafilisest asukohast.

Näitena võib vaadelda Tallinna, mida iseloomustab linna- ja looduskeskkonna tihe põiming. Samuti on seal võrreldes maailma suurlinnadega palju suhteliselt odavat vaba ruumi5 – mõtestamata maa-alasid, millele saab anda praktilise funktsiooni tootmisruumina, samal ajal linnaruumi elavdades. Tüüpprojekti asemel on kasulikum kohaspetsiifiline ümberkorraldusi võimaldav süsteem, keskkonnasäästlik tootmis- ja jäätmekäitlusvõrgustik ehk koriluskoridor.

Koriluskoridor annab linnaelanikele võimaluse osa aiasaadustest ise kasvatada.

Reoveest ressursse ammutavates kasvuhoonetes toodetakse aasta ringi värsket aedvilja.

2 × Liisa Valdmann

Koriluskoridori aineringlusvõrgustik kasutab linna jääke – tootmisressursina linna kanalisatsioonivõrku ja bioprügi ning ruumiressursina loodus- ja tehismaastikke, nt rannik, jõekallas, kõrgepingeliinide ja raudteekoridor. Koridoride liitmisel kujuneb ülelinnaline kergliigeldav võrgustik ja avalik tootmisruum saab tervikuna nähtavaks. Samal ajal suudavad süsteemi osad toimida iseseisvalt, toetavad üksteist ja võimaldavad aktiivselt aega veeta.

Linnaruumis nähtav avalik tootmisruum soosib tarbimisharjumuste kujundamist kaasamise ja loodust hoidva mõtteviisi edendamise kaudu. Lõplik võrgustikuruum vormub planeerija, linnarahva ja looduse ühisloominguna ning kätkeb endas nii ajas vahelduvaid taimekooslusi kui ka tootmistehnoloogiat. Linnaelanike kaasamine ruumiloomesse kujundab omanikutunnet, soodustab heaperemehelikku ruumikasutust ja ajendab ühiskonnagruppe omavahel suhtlema.

Kasvatusmeetodid

Nii ehitamisele kui hoone kasutamisele kulub suurel hulgal energiat ja materjali. Seetõttu peaks arhitekt arutlema, kui palju uut ruumi rajada, et võimaluse korral mitte laiendada ehitatud keskkonda.

Tootlikkuse ja ressursikulu tasakaalustamiseks vahelduvad koriluskoridoris eri meetodil kasvatatavate põllumajandus­saaduste tootmistsoonid. Piirkonnad jagunevad hooldatust metsikuni, üliefektiivsest kasvuhoonest-jäätmekäitlusjaamast loodusliku korilusruumini.

Tsoonide keskmes on kõrged kasvu­hoonetornid, kus aasta ringi kasvatatakse värsket aedvilja. Uut tüüpi isemajandavad kasvuhooned-jäätmekäitlusjaamad kasutavad fekaalide töötlemisel saadud toitaineid, vett ja energiat. Kasvuhoonetes on töös aeropooniline süsteem, kus taimejuuri pritsitakse ringleva toitainelahusega. See võimaldab hoida kokku üle 90% vett ja toitaineid ning suurendada saagikust.6 Värskeid saadusi müüakse kohapeal. Kasvuhoone kujutab endast ühtlasi avatud õppekeskkonda, kus kasvuruumiga külgnevad ühiskondlikud moodulid, nt ristkasutuses kogukonnaköögid, töötoad, klassiruumid ja väikeärid.

Linnapõllumaad jagunevad jaosmaaühikuteks ja ühisaedadeks. Iga soovija saab oma vajaduste järgi kujundada kaheruutmeetrise maatüki. Lisanduvad toetavad ruumielemendid, nt ühiskasutuses kasvuhooned, kuurid, kompostrid ja keldrid, samuti ühised puhkealad. Jaosmaa hooldust saab säästlike tehnoloogiatega lihtsustada. Näiteks sprinklerid kasutavad kasvuhoonetes kanalisatsiooni töödeldud vett ja suvist jääkenergiat. Vajalikud toitained saadakse linna biojäätmete kompostimisest. Linnapõllundus võimaldab toidu­lauale lisa saada, loob tugeva sideme kasvatamisprotsessiga ning soodustab säästvat tarbimist.

Põllumajanduslikus tsoonis, nn toidu­väljal on ära kasutatud linna loodus­alasid ja rahvas suunatakse linnakorilusele. Maastikku rikastab virtuaalne infokiht, mis annab elanikule teadmisi söödavate taimede kohta ja võimaldab tal kaardistada oma korjeraja. Ruumikasutaja ja loodus tegutsevad käsikäes – inimene annab kasvuks alge, külvates seemneid, millele järgneb looduslik valik. Nii saab toiduväljal kujundada isearenevaid taimekooslusi. Kasvatamisruumile lisanduvad ristkasutatavad varjualused õppetööks ja seemnete säilitamiseks ning mesilad, mis tagavad toidutaimedega rikastatud loodusmaastiku püsimise. Väliõpperuumis õpetatakse loodust märkama, antakse võimalus osaleda linna toiduvõrgustiku rajamises ja arendatakse seeläbi loodushoidlikku mõtteviisi.

Tsoonide määramine sõltub konkreetsest asukohast linnaruumis – asustus­tihedusest, vaba ruumi võimalustest ja iseloomust ning looduslikest tingimustest. Vaid 5% Tallinna linnaruumist hõlmav tootmismeetodeid varieeriv koriluskoridor oleks võimeline korvama 45% linna toiduvajadusest.

Linnaruumilahendused

Alustuseks saab neid planeerimispõhimõtteid kasutada Tallinna neljas piirkonnas – kesklinlikus reisisadamas, tiheasustusega Lasnamäel, Kadrioru klindijärsakul ja Stroomi metsas. Lasnamäe Liikuri tänava äärsed kõrgepingeliinid viiakse lähitulevikus maa alla, mis jätab praegusest keeluvööndist vabaks 50 meetri laiuse ala, millele saab anda uue otstarbe mitmekülgse aiasaaduste tootmisruumi kujul. Liikuri rohekoridori mahuvad nii kõrgtehnoloogiline reoveest ressursse ammutav kasvuruum kui kogukonnale aedvilja kasvatamiseks mõeldud väliruum. Selline ruum kataks osaliselt lähiümbruse elanike toiduvajaduse ja rajaks asumile aktiivse kohtumispunkti.

Merimetsa asumit läbib samuti kõrgepingeliinide koridor, kuhu vastupidiselt Lasnamäele saab rajada väikese­mõõdulise ehitatud keskkonna – seemnepangad ja nutiseadmete laadimispunktid. Merimetsa korilusruum koondub põhiliselt elektriliinide keeluvööndile ning hajub linnametsa, kus looduslikult kasvavad marjad, seened, võrsed ja juurikad. Vaja läheb vaid informatsiooni söögikõlblike taimede ja nende korjeperioodide kohta, mida annavad virtuaalse teadmisruumi mobiili­rakendused.

Arhitektide kaasamine põllumajandusruumi planeerimisse toob kaasa uusi ideid ja muudatusi iganenud ja ebaefektiivses ruumi- ja ressursikasutuses. Vastutustundlikult planeerides on võimalik kujundada innovaatiline linnaelanikke kaasav aineringlus. Tehnoloogiat, loodust ja kogukondi siduv hübriidruum kujundab nii sotsiaalset kui ka füüsilist keskkonda ning tulemuseks on mitmekesisem ja elavam linnaruum.

Artikkel põhineb sel kevadel kaitstud EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakonna magistritööl „Koriluskoridor. Linna aineringluse ruumiline kujundamine Tallinna näitel“ (juhendajad Aet Ader ja Katrin Koov).

1 Tom Standage, An Edible History of Humanity. New York: Walker Publishing Company, 2009.

2 The Global Food System: An Analysis. Metabolic, 2016.

3 Tim Lang, Grow your own. Ecologist – 1. IV 2008.

4 Urban Biocycles. Ellen MacArthur Foundation, 2017.

5 Panu Lehtovuori, Tallinna tulevik – iseorganiseeruv metropol. Maja (II), 2009.

6 Plant Factories in Japan. Japan Plant Factory Association, 2017.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht