Kooselu Pärnuga

Karri Tiigisoon: „Linnaarhitektiks olemine tähendab abielu, suhet, partnerlust.“

PEETER TAMBU

Karri Tiigisoon jääb Pärnusse ikka edasi ning saab vajadusel uut linnaarhitekti nõustada ja toetada.

Karri Tiigisoon jääb Pärnusse ikka edasi ning saab vajadusel uut linnaarhitekti nõustada ja toetada.

Ants Liigus / Scanpix / Pärnu Postsimees

Kargel novembrikuu pühapäeva hommikul kohtusin ühe Kalamaja kohviku ukse ees teise „endisega“, Pärnu endise linnaarhitekti Karri Tiigisoonega, kes kolm kuud tagasi pani Pärnus maha sama ameti, mille mina Narvas. Nüüd, pärast mõne kuu möödumist tundus hea aeg rääkida linnaarhitekti tööst, Pärnust ja sellest, miks Karri kunagi selle töö valis ning miks ta nüüd sellest loobus.

Mida tähendab olla linnaarhitekt?

Karri Tiigisoon: See tähendab abielu või suhet, kooselu, partnerlust. Õpitakse teist poolt aegamisi tundma, mõnikord ei olda temaga rahul, siis avastatakse sümpaatseid tahke. Aga see ei ole kindlasti midagi, millel on algus ja lõpp.

Siis üritad teda muuta, aga ühel päeval avastad, et hoopis tema on sind muutnud. Miks või kuidas sinust sai arhitekt?

Et lähen kunstieriala õppima, oli selge juba varakult. Arhitektuuri valisin lõpuks kahel põhjusel. Esiteks võeti sinna rohkem üliõpilasi vastu – lootus sisse saada oli suurem – ja teiseks on arhitektuuris kunstile lisaks ka reaalsuse mõõde.

Ja Pärnusse linnaarhitektiks? Kohe pärast kooli?

Alguses olin veidi aega ühes büroos. Siis suundus kursusekaaslane Piret Looveer Pärnusse ja mina tema järel. Seal oli just olnud vahtkonnavahetus, kõik olid läinud ja vaja oli uusi tegijaid.

Sinu kursuselt läks ju päris mitu noort arhitekti teistesse linnadesse.

Jah, neid oli päris palju: Marko Männik Viljandis, Tiit Sild Tartus, Toomas Paaver Kuressaares, Oliver Alver Rakveres ja Jaak-Adam Looveer oli Kihnus …

Minu sugulased elavad Kilingi-Nõmmel ja Pärnust olen ma terve elu läbi sõitnud. Alguses olin planeerimisosakonna arhitekt, 2007. aastal sain linnaarhitektiks.

Vallikääru pargi rekonstrueerimine on üks paremaid euroraha kasutamise näiteid.

Vallikääru pargi rekonstrueerimine on üks paremaid euroraha kasutamise näiteid.

Ants Liigus / Scanpix / Pärnu Postsimees

Kas sul oli linnaarhitektiks saades kohe ettekujutus sellest, mida tegema hakkad? Ja kui sa praegu tagasi vaatad, kui adekvaatne see oli?

Oli põhimõtteline üldeesmärk – inimsõbralik linnaruum, selline, mida Jan Gehl propageerib. See on linnaruum, kus inimesed tahaksid olla, kus neil on hea, mitte autokeskne mahuti, pigem justkui elutoa pikendus.

Mulle on Pärnu linnaruum näiteks Tallinnaga võrreldes alati inimsõbralikum tundunud.

Ma arvan, et suuresti tuleneb see tunne Pärnu mere- ja kuurortlinna olemusest, linn on lihtsalt väiksem ja siin ei ole sellist melu. Üks põhjus, miks ma Tallinnast Pärnusse läksin, oli linnasagin – see hakkas väiksemast asulast pärit inimesena häirima. Pärnu oli keskkonna mõttes rahulikum.

Eks tehtud sai palju, kuid mitte kõik ei läinud ideaalselt.

Kuidas oleks ideaalselt minna võinud?

Protsesside mõjutajaid on palju, linnaarhitekti roll ideaali saavutamiseks kahetsusväärselt väike. Näiteks Aida tänava ümbrus on ehitatud peaaegu tühjale platsile. Linnale oli see suurepärane võimalus. Selle struktuuri määras küll 2001. aastal kehtestatud planeering, kuid arendajate surve oli suur. Mind häirivad sealjuures ehitamise kiirus, arendajate surve ja sellest tulenev arhitektuuri ja avaliku ruumi ehituskvaliteet.

See piirkond kerkis kuidagi märkamatult. Tallinlasena Pärnut külastades sattusin mere poole, sellest alast sõitsin mööda ega oska isegi öelda, millal märkasin, et seal midagi toimub. Viimastel aastatel on Aida tänava ümber palju polemiseeritud.

Selles asi ongi, et sealne lihtsalt kerkis … Kui kõrguste ja mahtude osas on kokkulepped sõlmitud ja planeering kehtestatud, siis on planeeringut muuta peaaegu võimatu. Ehitamise ajal tuleb lihtsalt vaadata, kas annab veel midagi teha või mitte. Sealne lahendus ei ole väga hull, kõik ei ole ka ju veel valmis, kuigi sealsed krundid oleksid võinud olla poole väiksemad ja majad poole madalamad.

Aida tänava ümbruse ehitamine jäi buumiaja tippu. Buumiaeg ise oli hea õppetund nii arendajatele kui ka linnale. Iseasi, kas tahetakse õppida. Ma olen palju kuulnud, et ehitatud korterid on kehvad. See, mis siis toimus, oli nagu popkorni söömine: kiiresti suur ports, kuid kui palju seal toiteväärtust on … Pärast jäi kõht ikka tühjaks.

Kinnisvaraturg minu arust vabaturu loogikale siiski hästi ei allu: valmistoodet ei saa niisama lihtsalt nagu jogurtipakki teise vastu vahetada. Kui see toode on aga kehv, mis temaga siis teha?

Millega sa ise rahul oled? Rannapargiga? Mere- ja jõekaldaga?

Mul on hea meel, et Pärnu avalikku ruumi on palju panustatud. Vallikääruga võib rahul olla. Varem oli seal pime võsa, nüüd suurepärane koht turgude, ürituste ja kontsertidega. See on üks parimaid euroraha kasutamise näiteid. Rannapark samuti, kuigi see vajab juba värskenduskuuri. Arhitektuurivõistluste rohkusega olen rahul.

Millised on sinu järeltulija ülesanded, millega ta esmajoones tegelema peaks?

Kesklinn ja selle avaliku ruumi kvaliteet. Rüütli plats on „EV 100“ ruumiprogrammi võistluse üks objekte.

Kas ma saan õigesti aru, et see konkurss ei läinud väga hästi?

Jah, Rüütli platsi olukord on ruumi mõttes keeruline. Seal on hulk olulisi elemente: riigi 90. aastapäeva monument, purskkaev, leinajalakas ja kõik ümbritsev. Linn soovis selle krempli säilitamist. Raha millegi rajamiseks on ju alati vähe, õrn teema on ka purskkaev, mis on ehitatud rahva annetustest. Põhiliseks võistlustööde komistuskiviks saigi minu arust see purskkaev. Mina olen praeguse Rüütli platsi suhtes väga kriitiline, sest see ruum lihtsalt ei ole keskväljakuks kujunenud. Arvestades, et sealsamas on bussijaam, vanalinn, Ringi tänav ja kesksed liikumistrajektoorid, on kohal tohutu potentsiaal. Praegu käib küll elu purskkaevu ümbruses, kuid sealsed muruplatsid ei ole koht, kus inimesed istuda tahaksid.

Loetletud elemendid määravad päris palju, kas võistlustöödega suudetigi midagi uut pakkuda?

Suudeti ikka, aga need ei vastanud ootustele. Sealne ruum on üle koormatud, seda peaks puhastama. On selge, et Eesti vabariigi 90. aastapäevaks rajatud monumenti, mille kohta olen ka palju kriitikat kuulnud, sealt ära viima ei hakata. Purskkaev on element, mis jagab väljaku kaheks ja ümberkujundamine muudaks väljaku terviklikumaks. Olgu siis ühes otsas monument, kuid ümberringi peaks siiski väljak olema.

Sageli püütakse võistlustöid hiljem nüsida, neid mingitesse raamidesse suruda, kuid mulle tundub, et sellised kompromissid ei ole väga head.

See sõltub ikkagi kompromissist, arhitekti ja tellija vahelisest koostööst. Mõlemad peaksid eesmärgist ühtmoodi aru saama.

Peeter Tambu.

Peeter Tambu.

Stanislav Moshkov / Scanpix / Ehitaja

Sul peaks pärast kahtteist aastat ja kaheksat kuud linnaarhitekti ametis olemist päris selge olema, milline on ideaalne linnaarhitekti positsioon omavalitsuses, just sellist Pärnu mõõtu linnades.

Kui võtame linnavara haldamise, millega tegeleb harilikult majandusosakond, ja linnaplaneerimise, siis linnaarhitekt peaks olema mõlema valdkonna ülene ja kõike seda koos hoidma. Näiteks Tartus on planeerimine ja arhitektuur eraldi osakondades ning sellel on omad plussid ja miinused. Pärnu tugevus on see, et mõlemad valdkonnad kuulusid ühe osakonna alla.

Mulle on alati tundunud, et ruumi loomine on üks terviklik distsipliin, mida ei saa käsitöövõtete kaupa osadeks jagada. Nii planeerijad kui ka mahulised arhitektid peaksid koos töötama.

Jah, linnaarhitekti alluvuses peaks töötama loominguline meeskond, kes suudab kõik kokku viia ja tervikul silm peal hoida. Rääkisin sellest aeg ajalt, kuid ise uppusin planeeringu menetlustesse. Ühele asjale keskendumine oli päris keeruline.

Peaksime üldse vaatama, kuidas planeerimissüsteem toimib. Kui palju on linnal õigust öelda: „Nüüd teeme niimoodi!“ Me planeerime ühe tükikese siin, teise seal. Aga võib-olla selle esimese tüki kõrvale ei planeeritagi midagi või tehakse seda alles paarikümne aasta pärast. Tervikpildi poole suunamine on praeguses süsteemis väga keeruline kui mitte võimatu.

Enamasti ongi ju järjepidevuse tagajaks linnaarhitekt. Mida kauem ta oma kohal töötab, seda kindlamalt peaks järjepidevus tagatud olema. Narvas olles mulle siiski tundus, et linnaarhitekt ei peaks ühel kohal töötama kaks-kolmkümmend aastat. Maailm muutub kiiresti ja kõrvalpilku on üha rohkem tarvis. Viljandis toimunud linnarhitektide vestlusõhtul jäi kõlama mõte, et tihti oleme oma linnas üksi.

Mina tundsin peamiselt puudust kahest asjast: linnaelanikega suhtlemisest, ja ma ei räägi pealesunnitud menetluse vaidlustest, ning terviklikust visioonist, mille põhjal juba edasisi arutelusid pidada. Ükski seadus ei keela ju luua kontseptsiooni või planeeringu skeemi kesklinna osale või mõnele muule piirkonnale, töötada läbi mõni kindel teema, et luua sellesama organismiga, kellega suhtes ollakse, lähedasem kontakt.

Vahepeal muretsesin selle pärast, et pärnakas ei käi mitte kuskil, eriti kui mõelda kesklinna söögikohtadele. Õnneks on see kultuur hakanud tasahilju muutuma. Pärnus on aedlinna nii palju, et kui on oma maja ja aed, siis niikaua kuni keegi tuppa ei roni, ei kisu miski kuskile koosolekule.

Mis Pärnus talvel toimub?

Praegu on ka hooajavälisel ajal päris palju külalisi kusagil spaades. Seal teenindatakse neid ette ja taha ja linnaruumi nad väga ei satu, kuigi soome keelt kuuleb linnas ka talvel. Selge see, et hooajalisus on kuurortlinnale külge poogitud. Sellest me enam lahti ei saa. Tänu spaadele on hooajalisus ümber jaotunud. Ilusast ilmast vähem sõltuvaid tegevusi on juurde tulnud: koledaid tuuliseid ilmasid otsivad näiteks ka lohesurfarid.

Majanduskriis ja sellele järgnev taastumisaeg on linna stabiilsesse arengusse tugeva jõnksu sisse teinud. Buumiajal oli raha palju, kaubanduskeskused kerkisid ja ärid kolisid vanalinnast ära. See oli kurb tendents. Nüüd on see pilt veidi stabiliseerunud. Aida ja Rüütli tänaval mahajäetud geto tunnet enam ei teki. Ma ei väsi kordamast, et kesklinn peab alati olema linnaruumi panustamisel esimene eelistus, seal ei ole kunagi liiga palju elu. Ehk ainult siis, kui inimesed tänavale ära ei mahu, kuid seda aega ei tule ilmselt kunagi.

Nagu enamikus linnades. Võib-olla ainult Tallinna vanalinnas suvisel tipphetkel, kui kai ääres on mitu ristluslaeva, on füüsiliselt kitsas, aga sel ajal satub sinna õige vähe tallinlasi. Kitsas on ennekõike külalistel, mujal linnas on ruumi, nii et tapab.

Eks need külalised ole tiheda asustusega harjunud, nad ju tulevad kohtadest, kus selline asi on normaalne.

Kui palju pärnakas ise tipphooajal kesklinnas käib? Või lahkub ta linnast nagu tallinlanegi?

Inimesed jagunevad umbes pooleks, ma arvan, nii Pärnus kui Tallinnas. Pool naudib melu ja elu, kui rand on rahvast täis, teine pool otsib kohta Valgerannas või Reius.

Ma kardan, et sa oled liiga optimistlik. Olgem ausad, pool tallinlastest ei kasuta kesklinna ka hooajaväliselt. Lasnamäe elanikud, sarnaselt narvakatega, on geograafiliselt väga oma ruumi kesksed. Need, kellel otsest hädavajadust kesklinna minna ei ole, need sinna niisama jalutama ei lähe.

Arvestades sealset tihedust ja pakutavaid teenuseid, saavad nad oma vajadused kõik kodu lähedal rahuldatud. Seal ei ole ka kesklinnaga võrreldavat üleautostumise probleemi. Ma arvan, et see inimene, kes Pärnus randa ei lähe, rannapargis ikka jalutab. Seda üle rahvastada on ju ka väga raske. Võib-olla tekib kesklinnas vaiksem hetk seitsme-kaheksa ajal, mil enamik ärisid suletakse ning õhtune kõrtsidesse ja klubidesse mineku aeg pole veel saabunud. Mina küll tundsin mingil hetkel, et lõpuks ometi on linna hakanud mingigi elu tekkima. Aga eks kesklinna kasutamine sõltub ka põlvkonnast. Pärnus on palju vanemaid inimesi, kes otsivad rahulikumaid paiku.

Millistel põhjustel otsustasid need kaksteist aastat kokku võtta ja eluga edasi minna?

Põhjused kogunesid aja jooksul. Ma olin seal selleks, et tahtsin midagi muuta, aga kui mu töö muutus ajapikku paberite tõstmiseks, tekkis küsimus, miks ma seda ikkagi teen. Peamine põhjus lahkumiseks oligi see, et energia sai otsa. Mulle meeldiks koostöö, ühe asja rahulikum ja põhjalikum ajamine. Linnaarhitekti vastutus on nii umbmäärane. Lühidalt on oma lahkumist raske põhjendada, aga võin öelda, et isu sa täis.

Linnaarhitekt peaks oma ametis mõnda aega vastu pidama. Kaks aastat on ikka ilmselgelt liiga vähe, võib-olla viis on miinimum, et tagada mingisugunegi stabiilsus. Igatahes ei olnud ma linnavalitsuses nii kaua, et enam selles linnas elada ei tahaks. Ma olen Pärnus ikka edasi ning saan vajaduse korral uut linnaarhitekti nõustada ja toetada.

Kas linnaarhitekt on ametnik või looja?

Kahjuks ametnik, aga peaks olema looja.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming