Kontekstist välja kasvav arhitektuur

Siv Helene Stangeland: „Ainult kohaga kontakti võttes saame tagasisidet, et mitte selle väärtust hävitada ega vähendada, vaid see esile tuua.”

Ljudmilla Georgijeva

Rundeskogeni tornelamute juures ei pidanud keegi mänguväljakuid hoone alumisel korrusel oluliseks, palju aktiivsemalt arutleti kõrgete tornide üle. Ometi kujunes mänguväljakust lõpuks kõige iseloomulikum maja arhitektuuriline element.

Rundeskogeni tornelamute juures ei pidanud keegi mänguväljakuid hoone alumisel korrusel oluliseks, palju aktiivsemalt arutleti kõrgete tornide üle. Ometi kujunes mänguväljakust lõpuks kõige iseloomulikum maja arhitektuuriline element.

Emile Ashley

Norra arhitekt Siv Helene Stangeland ja tema partner Reinhard Kropf asutasid Helen & Hardi büroo 1996. aastal Stavan­geris. Nende tööd on tunnustatud mitmete auhindadega ning see on leidnud kajastamist rahvusvahelistel näitustel ja publikatsioonides. Helen & Hardi eripära seisneb oskuses pöörata oma projektides tähelepanu nii väikestele detailidele kui ka keskkonnale ja kasutada väga erinevaid hoonestuse tüpoloogiaid. Arhitektid usuvad, et iga projekt peab suhestuma füüsilise, kultuurilise, sotsiaalse ja majandusliku kontekstiga. Siv Helene Stangelandil on praegu käsil praktikapõhine doktoritöö Århusi arhitektuuriülikoolis.

EKA arhitektuuriteaduskonna avatud loengute sarjas tegid selle aasta alguses väga struktureeritud ettekande, paistis igati välja, et analüüsid oma loomingut. Kui kaua oled seda teinud ning kuidas on see sinu tööd mõjutanud?

Siv Helene Stangeland: Oleme partneriga oma loomingut pidevalt arutanud ja seda analüüsinud. Usun, et just seetõttu sujub meie koostöö niivõrd hästi. Meil on tavaks teha looduses pikki jalutuskäike, et rääkida projektidest ja muust elust. Need vestlused on meie töös üsna fundamentaalse tähtsusega. Samuti annab hea võimaluse oma tööde üle järele mõelda loengupidamine, millega kaasneb lisaks refleksioonile ka ideevahetus ja avaneb uusi vaatenurki. Seega on enesekriitika ja analüüs alati olnud meie töö oluline osa.

Poolteist aastat tagasi alustasin praktikapõhise doktoritöö kirjutamist. Sealtpeale on minu eneseanalüüs veel intensiivsem ja lisandunud on n-ö uued tööde vaatlemise filtrid. Mõtteid tekitab ka teiste doktorantide kuulamine, kui nad vahendavad oma kogemusi.

Tihtipeale kipume ületähtsustama projekte, mis on pälvinud avalikkuse tähelepanu ja heakskiidu ning jätame teised tööd tagaplaanile. Doktoritööd kirjutades on mul tekkinud võimalus vaadelda kõiki tehtud töid võrdselt. Rõhk ei ole ühelgi konkreetsel projektil, vaid hoopis protsessil, kuidas on midagi tehtud ja miks. Olen hakanud palju selgemini nägema seoseid ideede ja otsuste vahel, arengusuundade tagamaid. Põnev oli avastada, et meie arengut saab kujutada kõige paremini kogemuste ja ideede võrgustikuna, kusjuures need on mõne projekti puhul põimunud tervikuks.

Ehitasid oma esitluse üles nii, et liikusid tervikult üksikutele detailidele. Kuidas tegelete erineva detailitäpsusega oma töös, kas lülitute erinevate mõõtkavade vahel pidevalt ümber?

Oleme ühel hetkel hakanud seda meetodit teadlikult rakendama, kuigi tegelikult oleme erinevate mõõtkavadega töötanud juba kaua. Meie eesmärk on luua mitmekülgne ja rikkalik lahendus, avada kogu projektis peituv potentsiaal. Selleks on oluline uurida laiemat konteksti. Samaaegselt tuleb tööd teha väga paljude erinevate aspektidega, millest osa jääb projekti sisse ning teised ei jää. Tööprotsessis loome hierarhiaid, et vaadelda eri mõõtkavasid paralleelselt. Huvitaval kombel on mitmes projektis just otsused väikses mõõtkavas, näiteks interjöörielemendid või laste mänguväljakud, lõpuks osutunud väga oluliseks. Neid ei oleks klient osanud meilt nõuda ega oodata. Nii on juhtunud Rundes­kogeni tornelamutega. Keegi ei pidanud mänguväljakuid hoone alumisel korrusel eriti oluliseks, palju aktiivsemalt arutleti kõrgete tornide üle. Seetõttu saime rahulikult tegeleda selle projekti osaga, millest kujunes lõpuks kõige iseloomulikum hoone arhitektuuriline element.

Oled olnud Christian Norberg-Schulzi õpilane ning mainisid, et fenomenoloogia on teie töödes oluline. Milliste koha komponentidega te uut projekti alustades kõigepealt arvestate?

Teooriast lähtuvalt tuleks vastata, et me ei tohiks alustada vaatlusi midagi otsides. Me peaksime oskama kohta tunnetada ja näha, mis on juba olemas. Selleks on vaja vabaneda kõikidest eelarvamustest ja ootustest. Ideaalis on see nii. Teisest küljest tean, et ma ei saa alustada täiesti puhtalt lehelt, mul on oma kogemuste pagas ja oma tunnetuslik ruum.

Oleme saanud inspiratsiooni Austraalia aborigeenide viisist liikuda läbi maastiku – maad kuulata. See on omamoodi rituaal, oluline osa nende eluviisist: läbi maastiku kõndides suhestuvad nad sellega.

Meie püüame samuti paigaga mitmeti dialoogi astuda: vestleme inimestega, filmime, pildistame, visandame nähtut, oleme lihtsalt kohal. Olen õppinud usaldama seda, mis köidab meie tähelepanu ja inspireerib. Tavaliselt püüamegi alustada nendest puutepunktidest. See n-ö sissejuhatus ja esimene kontakt võib protsessis osutuda kõige olulisemaks. Ilma inspiratsiooni ja tunnetuseta on häid lahendusi väga raske leida. Paratamatult lisame ka killukese endast, näeme vaatlustulemusi läbi oma filtri, peegeldame nähtut enda kaudu. Loomulikult peab seda kõike tegema väga teadlikult ja vastutustundlikult. Arhitektidena võib pimesi, tunde järgi tegutsedes, teha ka valesid otsuseid. Väga oluline on kohapealne tagasiside ja pidev kontakt inimestega.

Miks on koha tunnetamine oluline?

Selleks, et olla jätkusuutlik, peab arhitektuur kohanema ja põimuma kohapealsete tingimustega. Ainult kohaga kontakti võttes saame tagasisidet, et mitte selle väärtust hävitada ega vähendada, vaid see esile tuua. Alati tuleb meeles pidada, et meie tegevus võib olukorda ka halvendada.

Teid on huvitanud ka taaskasutuse ja ökoloogia teema. Kas peate kohalikku tootmist ja tarbimist oluliseks? Kas uutel digitehnoloogiatel on siin oma roll?

Huvitav on see, et kuigi digitehnoloogiate tõttu saab toota asju kohapeal, ei tähenda see seda, et oleksime disaineritena tihedamas kontaktis kohalike tingimustega. Ühest küljest võimaldab robotite kasutamine väga kompleksseid ja täpselt asukohale kohandatud lahendusi, kohalike materjalide kasutamist, efektiivsuse tõstmist.

Teiselt poolt käib kogu andmevahetus digitaalselt: kavandamine on viidud virtuaalsesse ruumi. Kas selles efektiivses infohalduses ei lähe miskit kaduma? Meie büroos toimuvad digitaalsed ja analoogsed disainiprotsessid alati paralleelselt: teeme pidevalt prototüüpe, et saada füüsilist tagasisidet. Meile on töö materjaliga väga oluline, võib-olla on see meie büroo üks eri­pärasid.

Võiks öelda, et lasete oma projektidel orgaaniliselt välja kasvada nende ümbruskonnast.

Norra lääneranniku rannajoon on pidevas muutumises. Iga kord, kui sinna uuesti lähed, on see juba teisenenud tuule, ilmastiku või kliima tõttu. Mõnikord muutub kõik vaid päeva jooksul. Ei maksa loota, et rannik püsib järjekindlalt samas vormis. See pidev looduse moondumine on meile väga südamelähedane ja inspireerib meid. See tähendab, et peame oludega kohanema.

Projekteerimine on olemuselt samasugune: lõpptulemus kujuneb mitmete parameetrite ja huvide koosmõjul. Arenguprotsess annab projektile iseloomuliku kuju ja omadused, mis teevad arhitektuuri unikaalseks, autentseks.

Peaksime samuti meeles pidama, et projekt ei lõpe selle teostamisega. See jätkab oma elu, kasutajad kohandavad ja muudavad seda. Arhitektuur peaks toetama pidevat kasvu ja muutumist, olema inimmõjutustele avatud. Tahame olla kindlad, et toome arhitektuuriga elukeskkonda väärtust juurde. Selleks, et see sündida saaks, on oluline, et arhitektuur kasvaks välja paiga avaldumata võimalustest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar