Kõndides rääkijaks

Jalakäijasõbralike tänavate rajamisega toetame tervislikke eluviise ja tagame eakatele väärika vanaduspõlve.

ANNI MÜÜRIPEAL

Ükskõik millisesse sotsiaalsesse või vanusegruppi kuuluva inimese liikumist soodustav ja toetav linnaruum aitab ennetada haigestumist ja seeläbi vähendada liikumisvõimetute ülalpidamise kulusid.

Ükskõik millisesse sotsiaalsesse või vanusegruppi kuuluva inimese liikumist soodustav ja toetav linnaruum aitab ennetada haigestumist ja seeläbi vähendada liikumisvõimetute ülalpidamise kulusid.

Piia Ruber

Esimene samm ning esimene sõna on kõige tähtsamad verstapostid iga inimese elutee alguses. Uuringud näitavad, et need oskused toetavad teineteist: kõndima õppimine stimuleerib rääkima õppimist.1 Ometi pöörame emakeele ja võõrkeelte õppimisele elu jooksul märksa rohkem tähelepanu kui kõndimisele, mis tundub enesestmõistetavana. Nii on kuni hetkeni, kui me enam hästi kõndida ei saa.

Iseseisva ja tervena elatud aeg on tähtis. Eestis on see naistel keskmiselt 57,1 ning meestel 53,1 aastat. Statistika järgi läheb meil igapäevaste toimetustega toimetulekuks elu viimasel kahekümnel aastal vaja kas lähedaste või hooldajate abi. Senine aktiivne ühiskonnaliige jääb järjest passiivsemaks või hoopis voodisse. Igal kuuendal üle kaheksakümne aasta vanal inimesel on peale krooniliste haiguste ka Alzheimeri tõbi, millega kaasnevad mälu hääbumine ning kõnevõime vähenemine. 56%-lise tõenäosusega sureme südame- või veresoonkonna haigustesse. Neid haigusi on aga võimalik kas ennetada või tervislikult elades edasi lükata. Vana hea ning tüütuseni leierdatud hüüdlause „Sööge tervislikult ning olge füüsiliselt aktiivsed!“ parandab meie võimalusi võimalikult kaua väärikalt elada.

Elutee lõpul kärbuvad ka kõndimis- ja kõnevõime. Tundub justkui paratamatu, et ühel hetkel hääbume ja kajastume ühiskonnas peamiselt hoolduskuludena. Sellega on raske leppida. Külastasin hiljuti vanadekodus oma 82aastast kunagist õpetajat, kes hoiab meeleheitlikult kinni kõndimisoskusest. Iga päev liigub ta liikumisraami abil mõned meetrid vanadekoduks ümber ehitatud paneelmaja roheliseks värvitud koridoris. Ta ei tee seda selleks, et meelt lahutada või vaadet nautida. Need rasked lohisevad sammud aitavad tal mõistuse kaine hoida, dementsusele mitte alla vanduda. Ta kardab, et voodihaigena kaotaks ta võime rääkida ja mäletada. Need, kellel on eakaid tuttavaid või kes on näinud oma vanemate või vanavanemate viimaseid aastaid, on selle hirmuga kindlasti tuttavad.

Vananemine ning eakate ühiskonnast irdumine puudutab meid kõiki. Kui meile elupäevi antakse, siis oleme kõik kord selles olukorras. Vananemisega kaasnevad ühiskondlikud probleemid on seda teravamad, mida pikem on keskmine eluiga ja mida harvemini elavad inimesed põlvkondade kaupa koos. Mõlemad tendentsid süvenevad.

Vananemisega seonduvad probleemid on globaalsed. Linnastumisest ning eakate hooldele kuluvast ajast ja rahast ajendatuna avaldas Maailma Terviseorganisatsioon 2002. aastal juhendi „Aktiivse vananemise arengukava“ („Active Ageing: a Policy Framework“). Järgnesid teisedki sellelaadilised algatused, näiteks „Ülemaailmne vananemissõbralike linnade juhend“ („Global Age Friendly Cities: A Guide“). Nende ettevõtmiste eesmärk on tuua eakad tagasi ühiskonnaellu, nii et nad ei oleks vaid koormaks.

Kuigi pakutud lahendused on kultuuri- ja kohaspetsiifilised, joonistub siiski välja kaks üldist põhimõtet. Esiteks tuleb vananemisega arvestavad otsused teha alati vanemaid inimesi kaasates ning teiseks on vaja luua keskkond, kus inimene saab omaette elada võimalikult kaua.

Tuleb eakatelt küsida, millises keskkonnas saavad nad liikuda ja aktiivsed olla. Vananemissõbralikud lahendused ei ole mõeldud siiski ainult eakatele, neid saavad nautida kõik. Näiteks võivad hästi korraldatud ühistransport ning jalakäijasõbralikud tänavad tunduda keskealisele inimesele linnaelu mugavustena, kuid eakale on see kõik liikumiseks hädavajalik. Mida kauem suudavad eakad iseseisvalt poes või arsti juures käia, seda vähem vajavad nad abi. Kõndimine on eaka inimese peamine sport, mida ta harrastaks hea meelega õues, meie ühises elutoas, mitte koridoris.

Vananemissõbraliku elukeskkonna loomine on peamiselt suhtumise küsimus. Autoliikluse osas liigume õnneks demokraatliku linnaplaneerimise suunas. Linnakeskkonnas tuleb aga muude huvigruppide kõrval arvestada ka eakate vajadustega.

Demokraatliku linnaplaneerimise suurepärane näide on Tallinna peatänava arhitektuurivõistlus. Selle korraldamise eeltöö hulka kuulusid peale teaduslike liiklusanalüüside ka linnafoorumid. Need arutelud olid kõigile avatud, osalema kutsuti institutsioonide ja huvigruppide esindajad. Selle tulemusena valmis kompromissitult jalakäijasõbralik võidutöö, kus on arvestatud kõigi liiklejatega: jalakäijate, jalgratturite, autode, ühissõidukite ja teenindava transpordiga. Praeguse kaheksa sõidurajaga asfaltkõrbena mõjuva sõidutee asemel on võidutöös välja pakutud neli sõidurada: bussid jagavad teed trammidega ning autode sõiduread on mõlemas suunas taandatud ühele rajale. Kui kujutleda, et Narva maanteel on neljarealine allee ja ka madalam haljastus, siis saab linn tänu arhitektuurivõitlusele kõrbe asemel hubase ja elu täis tänava. Kuigi võidutöö on juba selgunud, võivad kõik minna peatänava kodulehele ning lisada oma ettepanekud, kuidas võidutöölahendust edasi arendada.

Peatänava projekti puhul pöörati erilist tähelepanu peale demokraatliku lõpptulemuse ka avatud ja kaasavale planeerimisprotsessile. Kontrastina on meedias palju poleemikat tekitanud Tallinna Reidi tee ning Tartu Tähtvere sild, mille esialgsele planeeringule võib ette heita just puudulikku üldsuse kaasamist projekti algstaadiumis. Küsimus ei ole selles, kas peale jäävad kaheksast viieni autoga tööl käivad pintsaklipslased või jalgsi liikuvad hipsterid. Selline üldistav ja vastandav liigitamine juhib tähelepanu probleemi tuumast kõrvale. Meie elukeskkonda mõjutavad otsused tuleb langetada demokraatlikult, mis tähendab seda, et enne otsuste betoonivalamist tuleb ära kuulata eri vanuses, kultuuritausta ja huvidega inimesed.

Võib ju tunduda, et suuri probleeme on võimatu lahendada. Südame- ja veresoonkonnahaigused on Eestis töövõime varase kaotamise ja surma kõige sagedasem põhjus,2 vähene füüsiline aktiivsus on aga nende haiguste peapõhjustaja. Rahvastiku negatiivse iibe tõttu on hooldust vajavate eakate ülalpidamine riigile märkimisväärne kulu.

Ükskõik millisesse sotsiaalsesse või vanusegruppi kuuluva inimese liikumist soodustav ja toetav linnaruum aitab ennetada haigestumist ja seeläbi vähendada liikumisvõimetute ülalpidamise kulusid. Eakad ei peaks kartma raske­veokite alla jäämist või libedaid tänavaid, samuti ületada teid, mis on nii laiad, et nende eraldusribale tuleks hingetõmbamiseks pink panna. Linnaruum, mis sunnib jalakäijad pidevalt enesekaitsesse, tõrjub aktiivsest elust välja need, kes oma õiguste eest enam võidelda ei jaksa ning jäävad seetõttu sageli nelja seina vahele. Jalakäijasõbralike tänavate rajamisega toetame tervislikke eluviise ja tagame eakatele väärika vanaduspõlve. Ei tasu unustada, et praegu ehitatav linnaruum kujundab küll kaudselt, kuid paratamatult, meie kõigi tulevikku.

1 Jana M. Iverson, Developing language in a developing body: the relationship between motor development and language development. – Journal of Child Language 2010, vol 37 (2).

2 Südame- ja veresoonkonnahaiguste ennetamise riikliku strateegia 2005–2020 kinnitamine. – Riigi Teataja 2005.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar