Kommentaar: TABi visioonivõistluse võitjad

Merle Karro-Kalberg

Suuremat osa TABi visioonivõistluse lahendusi vaadates tundub, et tegemist on lihtsalt hea avaliku ruumiga, ilma et oleks mõtet rääkida isejuhtivast autost. Siinkohal on põhjust küsida, mida pärjatud tööde autorid ise oma visiooni juures välja toovad, mis neid võistlusest osa võtma ärgitas ning kuidas suhestuti võistlustingimustes välja toodud Tallinna sooviga saada 2018. aastal Euroopa roheliseks pealinnaks.

Clement Lobbens, Frederique Barchelard (I preemia)

Viru ristmik on praegu killustatud vastandlike teede ja transpordisüsteemide iseka laienemise tõttu, ent fragmenteerituses peitub ka selle paiga kvaliteet. Käsitlesime liikumist ja liikuvust ühe võtmetegurina, mis aitab identiteeti luua, ega keskendunud tehnilistele näitajatele. Me ei seadnud endale eesmärki ennustada isejuhtiva auto tulekut, vaid tahame seista tugeva iseloomuga avaliku ruumi eest. Lõime koha, mis soodustab liikumisviiside paljusust ja valikuvõimalusi, pakub alternatiivi tavapärasele autoliiklusele ning on platvormiks kogu linna kultuuri, teadmiste ja kaupade vahetusele.

Euroopa rohelise pealinna tiitlile pürgimise peamine probleem on tegelikult juba lahendatud rohelise pealinna ideoloogia ja urbanistliku elukeskkonna idee sõnastamisega. Biennaali visioonivõistlus loob Tallinna pürgimusele suurepärase tausta ning annab hea võimaluse alustada linna tugeva identiteedi kujundamise ja uue strateegia ülesehitamisega. Viru ristmikul saab kokku erinev loogika, kohtuvad mitmed liikumissüsteemid ja mõõtkavad. Ühest küljest on võistlusala piiritletud vanalinna, teisest küljest Rotermanni ajaloolise tööstuskvartaliga. Võistlusalal näeme praegu nüüdisaegse ja nõukogude pärandi segu. Püüdsime kogu linnakoe potentsiaali Viru ristmikul koos toimima panna, et väljakust saaks ihaldusväärne avalik ruum, mis ühtlasi vastaks infrastruktuuri poolest tuleviku vajadustele.

Anni Müüripeal, Sander Paling, Märten Peterson (II  preemia)

Arhitektuuris on olulised looduslikud nähtused nagu tuul, valgus ja heli. Mõistmaks, mis meid tulevikus ees ootab, tuleb ka suurandmeid võtta ühe sellise nähtusena. Otsustasime suur­andmed ehitatud keskkonnas nähtavamaks teha Ning kujundasime neist puude välja. Need puud reageerivad ümbruskonnale, ei ole pelgalt nähtamatud numbrid ja bitid. Püüdsime andmekogule anda füüsilise vormi, et seda saaks ruumiliselt kogeda. Kui puud kasvavad kiiresti või lainetavad tuules, on see reaktsioon, mille algimpulss tuleb mööduja mobiiltelefoni andmestikust. Tallinnas ja ka Eestis ei ole roheluse puudust ning seetõttu andsime puhkusehetkele linnas uue tähenduse andmepuude võrgustiku näol.

Meid inspireeris ka Ingrid Ruudi näitus „Ehitamata. Visioonid uuest ühiskonnast 1986–1994“. Tollased visioonid näevad välja üsna absurdsed, kuid julgust olla tuleviku ennustamisel ebakorrektne tuleb tunnustada. See innustas ka meid tulevikku ennustama. Kui me ütleme oma mõtted kõva häälega välja, siis inspireerib see mõnekümne aasta pärast ehk kedagi samamoodi.

Isejuhtivad autod tekitavad küsimusi, mis ei puuduta üksnes ehitisi. Mida me siis peaksime tegema? Kas tänavad tuleks ümber kujundada? Kuidas uued tehnoloogiad ruumi muudavad? Kuidas me selle arhitektuurikeelde tõlgime? Seetõttu küsisime isejuhtiva linna kohta: kes seda juhib, kes otsustab ja mille põhjal? Praegu on endiselt nii parem- kui ka vasakpoolset liiklust, mis näitab ühiskonna võimetust ühtlustada eri ajastute taristut. Isesõitev auto ei pruugi turule tulla nagu iPhone, mis lükkas Nokia pankroti äärele. Tehnoloogilise positivismi asemel lähenesime hoopis esteetilisest vaatenurgast informatsioonitulvale, millest isesõitev auto on vaid üks osa,. Me ei usu, et tehnoloogia lahendab majandusprobleemid, et peagi pole meil vaesust ega töötust. Inimesed jäävad ka 50 aasta pärast inimesteks. Me peame lihtsalt uue tehnoloogiga kohanema.

Kasparas Žiliukas, Tomas Valentinaitis (III preemia)

Meie projekt on väga lihtne ja jätab ruumi loovusele. Lõime roheliste saartega keskkonna, selle kasutusviis on jäetud inimeste enda otsustada. Mõtlesime, kuidas ruumi taaskasutada, anda võimalus nii autodele kui ka inimestele, teha nii, et jalakäijad, jalgratturid ja autod oleksid Viru ristmikul võrdsed. Meie loodud atmosfäär ei ole mõeldud pelgalt ennast ise juhtivale autole, vaid kõigile.

Sel hetkel, kui võistlus välja kuulutati, oli isejuhtiv auto kuum teema. Isejuhtivad autod ja linnad pole meil just igapäevane teema. See on ka arhitektuurivõistluse puhul ebaharilik ja ulatub ühe valdkonna raamidest välja. Võistlusülesanne oli futuristlik, eeldati lahendust, mida kujutatakse Hollywoodi filmides. Põnev oli näha, kuidas see teema päriselt ellu ärkab. Tulime oma mugavustsoonist välja.

Isejuhtivate autodega linnas pole tarvis paljutki, mida me tänaval näeme: ei ole vaja liiklusmärke ega kõrgeid tänavavalgustiposte. Seetõttu tuleb mõelda, kuidas see puhastatud ruum inimsilmale esteetiliseks teha. Ka erivajadusega inimesed saaksid sellises linnas palju paremini hakkama.

Ergutuspreemia – „Magnet“, Tõnu Laigu, Ljudmilla Georgijeva ja Nele Sverns.

Ergutuspreemia – „Magnet“, Tõnu Laigu, Ljudmilla Georgijeva ja Nele Sverns.

Tõnu Laigu, Ljudmilla Georgijeva ja Nele Sverns (ergutuspreemia, „Magnet“)

Viru väljak on linna keskpunkt, mida ei saa lahendada pelgalt üksiku platsina, vaadata tuleb ka lähiümbrust. Raekoja platsil, Vabaduse väljakul ja Viru väljakul on igaühel oma identiteet ja tähendus. Kui Raekoja plats on vanalinna märk, Vabaduse väljak rahvusliku identiteedi paik, siis Viru väljak on koht nüüdisaegsele linnaelule. Selleks, et luua Viru ristmikust väljakuna linna uus süda, pidasime vajalikuks laiendada võistlusala Viru keskuse sissepääsuni, et siduda selle äärde jäävad poed ja kohvikud üheks atraktiivseks linnaruumiks.

Jõudsime võistlustööd tehes järeldusele, et praeguse Viru väljaku logistilise rolli ja kommertstegevuse kõrval hakkavad väljaku iseloomu tulevikus rohkem mõjutama kunst, kultuur, loovus ja uued tehnoloogiad. Isejuhtiva linna diskursus on juba pöördumatu reaalsus, millega tuleb arvestada. Isejuhtimine mõjutab inimeste liikumist linnas ulatuslikult ega puuduta üksnes iseliikuvaid autosid. Rääkida tuleb seega liikumise võrgustikust, paljudest liikumisviisidest. Tallinn on Lasnamäest Õismäeni piklik linn. Suurte inimhulkade liigutamiseks tõime trammitee, mis muutub kesklinnas metrooks, tsentraalse jaamaga Viru väljakule. Ka ühistransport on tulevikutehnoloogiatest mõjutatud, see omakorda mõjutab autoliikluse iseloomu. Kui muutub autode olemus, siis miks peaks tramm jääma samasuguseks, kui ta on praegu? Viru ristmiku ümber on palju parke ja rohealasid. Mängisime ka mõttega rohelusest Viru väljakul, kuid Tammsaare park on seal juba olemas. Tahtsime, et plats oleks avar, universaalne ja mitmekesist tegevust võimaldav takistusteta töötasapind, mis laseb luua rohelise Tammsaare pargi kõrvale tugeva identiteediga linnaruumi. Meid üllatas, et Eestist oli nii vähe osalejaid. Siinsed inimesed tunnevad ju oma linna kindlasti palju paremini kui teiste riikide arhitektid. Nii mõnigi võistlustöödes väljapakutud idee on küll hea, kuid utoopiline, on näha, et konteksti pole oluliseks peetud.

Alissa North, Pete North (ergutuspreemia, „Rukkilill“)

Isejuhtiva auto taristu võtab vähe ruumi. Sellest mõttest sai ka meie võistlustöö nurgakivi. Pakkusime välja Viru väljaku ristmiku asendamise lilleniiduga, tahtsime lasta looduse linna. Mulle tundub, et meie mõte erineb suuresti teistes töödes väljapakutust. Mängisime mõttega, et tehnoloogia areng annab linnale ka hoopis uued ja senitundmatud ökoloogilised võimalused, toob looduse linna tagasi. Maastikuarhitektidena võtsime väga tõsiselt ka Tallinna soovi saada Euroopa roheliseks pealinnaks. Küsisime endalt, kuidas saaks linna tuua võimalikult palju rohelust. Väljakul laiuv niit on vastus sellele küsimusele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming