Kommentaar

Jaak Huimerind, EAL aseesimees

Eesti Arhitektide Liidu (EAL) juhatuses on mitmeid kordi olnud juttu arhitektuurivõistluste heast ja halvast tavast. Meelde on tuletatud samu probleeme ja võistlusi, mida kirjeldab Emil Urbel oma artiklis; halbu näiteid on minevikust veelgi. Liidul oli juba suve hakul plaanis korraldada võistlusteteemaline laiapõhjaline seminar, kus liidu esindajad koos kohalikus omavalitsuses töötavate arhitektide ning rahandusministeeriumi esindajatega  saaksid arutada kõike võistlustega seonduvat. Tartu võistluse riigihankeline vaidlustamine kahtlemata kiirendas seda. 27. septembril otsustas liidu eestseisus kiiremas korras kokku kutsuda töögrupi Eesti arhitektuurivõistluste juhendi täiustamiseks ja kaasajastamiseks. Selles töös on lubanud osaleda ka Emil Urbel. Võistluste korraldamises on ilmselgeid probleeme. Suur hulk nendest on saanud alguse hetkest, kui Eesti  arhitektuurivõistluste juhend pandi paari riigihankeseadusega – õigemini küll selle neljanda peatükiga „Ideekonkurss”. Kuna ideekonkursi menetlus on riigihanke seaduses suhteliselt napisõnaline, siis puudub siiani korraldajate ja arhitektide liidu vahel üksmeel võistluse teatud protseduuriliste ja korralduslike reeglite osas. Seda peab selgitama loodud komisjon. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis (MKM) on koostamisel  ehitiste projekteerimise riigihanke standard, kuhu EAL püüab sisse kirjutada ka selge juhise, kuidas korraldada ideevõistlusi.   

Paratamatus on see, et koos kohustusliku riigihanke osaga on võistluste korraldamine libisenud arhitektide liidult kohalike omavalitsuste ja muude asjast huvitatud organisatsioonide õlule, nende kanda, kes tellivad ka edasise töö. Võistluste juhendit sageli ei  järgita, tehakse ära vaid riigihankeline ideevõistlus, mis kiirustades EALiga kooskõlastatakse, selleks et saada vastutasuks liidu liikmetest žüriiliikmeid.   

Kurb, kui tulevikus hakataksegi arhitektuurivõistlusi vaidlustama riigihanke vaidluskomisjoni kaudu, kui sellest saab üldlevinud tava. Arhitektid peaksid ikka oma spetsiifilisi linnaehituslikke, arhitektuurseid ja esteetilisi otsuseid tegema ja kontrollima ise, mitte jätma seda teemat juristide pärusmaaks. Me vajame oma mõtete realiseerimiseks  teatud mänguruumi ja loomulikult peaks see kõik tingimustes kirjas olema. Praegune arhitektuurivõistluste juhend on selles osas hea dokument, et seal on selgelt eristatud riigihanke kvalifitseerimiskomisjoni töö ja vastutusala ning võistluse žürii tegevus. Me peaksime kümne küünega sellisest eraldamisest kinni hoidma, paraku on selle muutmist pooldavaid arhitektidele ebasõbralikke institutsioone rohkesti. Vaidlust tekitab just kvalifitseerimiskomisjonile  antud ülesanne „riigihanke pakkumuste vastavaks tunnistamise” osas. Kui see komisjon on teinud oma otsuse, siis diskvalifitseeritud töid enam ei hinnata, need viiakse teise, lukustatud ruumi. Kui aga töö vastavust võistlustingimustele kontrolliks žürii ekspert, siis jäetakse konkreetne töö võib-olla ka teatud tingimustel hinnatavaks ehk samasse ruumi teiste töödega. Selliste piiripealsete tööde hulgas võib olla särav  arhitektuurne idee või lahendus, mis on oluline üldkultuurilises mõttes ja mis võib meie hea tava kohaselt saada näiteks ergutuspreemia. Me peame ju kuidagimoodi esile tõstma ja toetama uusi nägemusi ja suundumusi Eesti arhitektuuris. Arhitektuurivõistlus on ka ise pisike kultuurisündmus. Loomulikult ei tohi aga teha selliseid korralduslikke vigu, nagu Tartu võistluse puhul tehti.         

Hoone tehnilises kirjelduses antud ruumiprogramm oli ilmselgelt ülepaisutatud, puudus ka osa vajalikke ruumigruppe; Puudusid žürii poolt valitud eksperdid, kes oleksid andnud hinnangu kõigi tööde vastavuse kohta võistlustingimuste osadega ja fikseerinud selle kirjalikult. Puudusid žürii protokollid tööde vastavuse kohta kolmele hindamiskriteeriumile  (sobivus ümbritsevasse linnaruumi, arhitektuurne lahendus ja vastavus hankija vajadustele ja ülesandele – võistlusjuhendi punkt 9.3.2) ja selle hindamise alusel tehtud analüüs. Spetsiifilistele arhitektuursetele ja linnaehituslikele ning võistlustingimusi puudutavatele küsimustele andis vastuse kvalifitseerimiskomisjoni sekretär, mitte aga võistlustingimuste koostaja või žürii sekretär, nagu  on hea tava.     

EAL on seisukohal, et Tartu linnavalitsuse linnavarade osakonna juhataja käskkiri võistluse kehtetuks tunnistamise kohta on õigusvastane ja motiveerimata, sest kõik 22 loetletud  tööd vastavad riigihanke kvalifitseerimisnõuetele võistlusjuhendis kirjeldatu ja riigihangete seaduse mõistes. Küll on aga vaja võistluse korraldajal uuesti kokku kutsuda žürii, et analüüsida tekkinud olukorda ning anda avalikkusele selgitus. EAL esitas vastava pöördumise ka Tartu linnavalitsusele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht