Kolme projekti jagu Tallinna kõigile

Ene Läkk

Projektidega „Gulliveri kaart”, „Tallinna ühistransport”, „Kino kõigile” on astutud samm humaansema linna suunas. „Tallinn kõigile” on ettevõtmine, mille algatas Eesti Disainerite Liit. Õieti on see üks osa suuremast rahvusvahelisest projektist „Linnad kõigile” („Cities For All”), mille eesmärk on linna ligipääsetavus ja mugav kasutatavus, olenemata vanusest, rahvusest või puudeastmest. Selle saavutamiseks on kasutusel universaaldisaini metoodika – probleemide kaardistamine sihtrühmade kaudu. „Tallinn kõigile” sai alguse poolteist aastat tagasi ja nüüd on õige aeg vaadata, millised on tulemused. Toona kogunesid Rotermanni kvartalisse eesti ja prantsuse disainitudengid, välismaised ja kohalikud eksperdid, disainerid, linna esindajad ning liikumis- ja nägemispuudega inimesed. Alustati Tallinna kaardistamisega: hinnati kõnniteede ja sissepääsude vastavust lapsevankrite ja ratastoolidega liikumiseks, analüüsiti transpordisüsteemi, auditeeriti linna infosüsteeme ja jälgiti avaliku teenuse kvaliteeti. 80 osalejat jagunes teemade kaupa gruppidesse ning kolme päeva jooksul liiguti mööda linna ja kaardistati Tallinna peamised ligipääsetavuse kitsaskohad. Eesmärk oli aasta jooksul projekteerida kümmekond uut toodet või teenust, mis olukorda parandaksid. Kohe analüüsi lõppedes tegid tudengid mentorite juhendamisel algust lahenduste väljatöötamisega. Kui rahvusvaheline seltskond oli koju jõudnud, suheldi edasi interneti-keskkonnas. Uuesti kohtuti aastatagusel seminaril „Liikuvus 2011” („Mobility 2011”), kus tutvustati juba tööjärgus projekte. Lõpptulemusena jäi sõelale kolm projekti: „Tallinna ühistransport”, „Gulliveri kaart” ja „Kino kõigile”. Kõige kaugemale on jõudnud projekt „Tallinna ühistransport“, mis oli algusest peale vahest kõige tugevam. Siin oli olemas kõik vajalik: huvitatud osapooled ehk tellija Tallinna Transpordiamet ja eesmärgile pühendunud disainerid ning ka vahendid läbiviimiseks. Töö on lõppjärgus ja seda võib näha hiljemalt sügisel. „Kino kõigile” ettepanekutest on nipet-näpet läinud käiku, aga palju on veel teha. „Gulliveri kaardi” kokkuvõte ja ettepanekud antakse varsti üle Tallinna linnavalitsusele. Selle projektiga töötati välja printsiip, mida linnadisainer Urmas Kaldaru sõnul on linnal mõistlik kasutada omalaadse vahendina suhtlemiseks linnakodanike, ettevõtjate ja turistidega.

„Gulliveri kaart”

„Gulliveri kaart” põhineb 1989. aastal arhitekt Junzo Okada käivitatud Jonathan Swifti „Gulliveri reisidest” inspireeritud metoodikal, mis annab projekti uuringutele sisendi kõikide huvigruppide kaudu. Nii sündis ka Tallinna „Gulliveri kaart”,mis laotati mullu festivali „Disainiöö” aegu üheks päevaks Vabaduse väljakule 50 sentimeetri kõrgustele poodiumitele, kogu pindalaga 40 ruutmeetrit. Tegu oli teisaldatava kaardiga, mis oli tükeldatud vastavalt Tallinna vanalinna tsoonidele, mille vahel sai vabalt liikuda ja mida sai etteantud märgisüsteemi abil oma ettepanekute ja soovidega täiendada. Ettepanekute tingmärgid koostati omakorda vanalinnas tehtud küsitluse põhjal. Sellest selgus, millisena tahaksid linnakodanikud ja turistid näha Tallinna ajaloolist keskust. Küsitluse ja laialilaotatud kaardile tehtud ettepanekute kohta võib öelda, et vastused olenevad küsitluse kohast, ajast ja ilmast. Vanalinna küsitlus viidi läbi ilusal suvepäeval, „Gulliveri kaart” oli aga ettepanekuteks avatud Vabaduse platsil septembris, kui ilm oli vihmane. Kui vanalinnas olid vastajateks peamiselt turistid, kelle esimene ettepanek oli „rohkem Eesti toodangut pakkuvaid kauplusi”, siis Vabaduse platsil tegid ettepanekuid ümberkaudsete firmade ja asutuste töötajad, kelle soov oli näha linnas rohkem tasuta internetipunkte. Autorid EEK Mainori disaini õppetooli üliõpilased Merike Saks, Reena Rist ja Katrin Kobolt disainer Kalle Pabuti juhendamisel leidsid, et Tallinna (või mõne linnaosa) kaart võiks olla sellisel kujul üleval näiteks Viru keskuses, kus saaksid oma arvamust avaldada nii linnakodanikud kui turistid.

„Tallinna ühistransport”

Projekti „Tallinna ühistransport” siht oli lahendada infodisainiga seotud probleeme. Eesmärk oli leida tõhusad ja teostatavad lahendused. Tallinna Transpordiameti (TTA) prioriteediks oli bussipeatuste trükitud sõiduplaanide täiustamine. Ülesanne oli keeruline, sest eelarve oli väike ja piiranguid palju. Kui algul alustati bussipeatuste probleemide analüüsiga ja keskenduti sõiduplaanidele, siis järgmine samm oli parandada aegunud välimuse ja mitte eriti kasutajasõbraliku ühistranspordi ilmet. Siinkohal tuleb tunnustada tellijat (TTA), kes sellise käiguga nõustus. Tänaseks on valminud disaineritel koosseisus Norman Orro, Brit Pavelson, Ronald Pihlapson ja Kristi Rummel transpordiameti identiteedi juhis, mis on äärmiselt põhjalik ja läbimõeldud, kus igal tähel, märgil, kriipsul ja tühikulgi on oma tähtsus ja eesmärk. Disainistandard annab juhised, kuidas kasutada disainielemente nii, et transpordiameti visuaalne identiteet oleks terviklik ja esteetiline. Ühtseid disainistandardeid peavad järgima nii transpordiametile teenuse pakkujad kui ameti digitaalsed infokandjad (veeb, infosüsteemid, sõiduplaanid), peatusekompleks (sõiduplaan, ootekoda, infotahvel), sõidukid, sõidudokumendid, kleebised ja ühistranspordikaart.

Milles väljenduvad disainistandardid uute sõidugraafikute puhul? Need on nüüd loetavamad kas või tänu uue kirjatüübi kasutuselevõtmisele. Värvivalik teeb graafikud loetavaks ka värvipimedatele ja nägemispuudega inimestele, piktogrammid teevad aga turistidele sõiduplaani lugemise kergemaks. Uued sõidugraafikud on seejuures sõidu planeerimise osas detailsemad, ent arusaadavamalt esitatud informatsiooniga. Uue bussipeatuste infotahvli tähtsaim osa on ühistranspordikaart: just nii palju informatsiooni kui vaja ja nii vähe müra kui võimalik, info on kiirelt haaratav.

Kõik see on veel lihvimisstaadiumis, aga, nagu öeldud, sügisel on lootust seda juba linnapildis näha.

Disainijuhise järgimine paberil nõuab suhteliselt väikest tööd ja vaeva, ellurakendamisel on aga selle kulud mitu kordas suuremad. Disainer Norman Orro toob näite: praegu on bussipeatuste infotahvlil valida kolme infotelefoni vahel: TAK (Tallinna Autobussikoondis), TTA ja Tallinna info, mis tekitab segadust. Teha muudatus paberil ja jätta ainult üks telefoninumber on väike töö, ent see tähendab kõnekeskuste koormuste ümberreguleerimist ning suunamislogistika ümbertegemist, mille kulu on juba tunduvalt suurem. Suure projekti puhul võib disainitellija abikäe asemel saada suure hulga kohustusi, millega ta ei pruugi toime tulla. Tallinna Transpordiameti vahendid on küll napid, kuid ollakse siiski huvitatud projekti lõpuniviimisest pisidetailideni välja.

„Kino kõigile”

Kolmas projekt „Kino kõigile” käivitus veidi hiljem. Kõik algas sellest, kui Pimedate Ööde filmifestivali juht Tiina Lokk, kelle südameasjaks on erivajadustega inimeste teema, kuulis disainerite liidu „Tallinn kõigile” projektist. Lokk pakkus disainitudengitele teema „Kino kõigile”, et nood uuriksid kui ligipääsetavad on kinod erivajadustega inimestele. Alustati Coca-Cola Plaza ja Solarise kinost. Töö eesmärk oli muuta kinod erinevatele kasutajagruppidele ligipääsetavaks ja kasutajasõbralikuks, võtta kasutusele süstematiseeritud viidasüsteem ja võimaldada takistustevaba liikumisteekond välisuksest kinosaalideni. Seejuures tuli seda teha vaid n-ö kosmeetiliste parandustega hoonet kapitaalselt ümber ehitamata.

Moodustati katsegrupp, kuhu kuulusid vaegnägija, vaegkuulja, ratastooli-inimene ja rulaatori kasutaja, lisaks universaaldisaini õppejõud Kalle Pabut ja Karin Lilienberg ning töö läbiviijad EEK Mainori disaini õppetooli tudengid Merike Saks, Reena Rist ja Katrin Kobolt. Töögruppi kuulusid ka mõlema kino esindajad, kes polnud algul ideest kuigivõrd vaimustatud, ent olid üsna varsti nõus koostööd tegema. Koos kaardistati kinode puudused, alates sissepääsust kuni kinosaalideni välja. Kinodele esitati muudatusettepanekud mullu novembris.

Mis on viie kuu jooksul tehtud? Mõlemale kinole tehti ettepanek muuta viidasüsteem juba välisuksest alates nähtavamaks ja arusaadavamaks kui seni, lisada oma kodulehele info erivajadustega inimestele selle kohta, millisest uksest pääseb sisse ratastooliga, millises saalis on ratastoolikohad, millises saalis on vaegkuulja tarvis silmusvõimendi, millisel seansil on kirjeldustõlkega filmid vaegnägijatele ja millisel korrusel asuvad invatualetid. Uurisin hiljuti nägemise kaotanud noorelt tütarlapselt, katserühmas olnud Christel Sogenbitsilt, kes oli varem ja on ka nüüd sage kinokülastaja, kas neis kinodes on mõnda ettepanekut arvesse võetud. Christel ütles, et on harjunud käima Coca-Cola Plazas. Kui ta esimest korda oma juhtkoeraga kinno läks, ei lastud teda sisse, aga nüüd tullakse juba uksel vastu ja juhitakse ta saali. Koera jaoks on oma ruum ja tema eest hoolitsetakse nii hästi, et koer Roosile meeldib väga kinos käia. Rõõmsameelne Christel kiidab kinotöötajate suhtumist: „See on fantastiline! Pole mulle viidasüsteemi vajagi!”

Kodulehed on mõlemal kinol veel muutmata, aga Solarise kino tegevjuht Tiina Drui ütleb, et tegemist on veebiarendusega, mis on nende tulevikuplaanides, viidasüsteemiga aga tegelevat juhtkond. Silmusvõimendi jaoks praegu vahendeid ei olevat (kuigi selle hind on vaid veidi üle 1000 euro). Tõenäoliselt on põhjus pigem see, et vaegkuuljaid käib kinos vähe. Võib arvata, et kui neile oleks loodud sobivad tingimused, küll siis käiks rohkem. Tiina Drui sõnul jäävad alles ka kassade ees järjekorda reguleerivad lintidega piiratud järskude pööretega koridorid, ehkki ratastooliga on seal keeruline manööverdada ja vaegnägijal raske orienteeruda. Siiski, teenindajad olevat koolitatud neid aitama. Kortsu kiskunud vaip, millesse komistasid peale puudega inimeste teisedki kinokülastajad, on Solarise kinos välja vahetatud. Ja pileteid kontrollitakse nüüd enne eskalaatorit, mis on ohutum kõigile. Ka Solarise keskust hoitakse nüüd lahti seni, kuni lõpeb viimane kinoseanss, nii et kui seal juhtub olema mõni ratastooli-inimene, saab ta kino lõppedes liftiga alla.

PÖFFi algatusel valmivad kirjeldustõlkega filmid vaegnägijatele. Möödunud aasta PÖFFi ja Tartu armastusfilmide festivali „tARTuFF ” ajal näidati kirjeldustõlkega filmi vaegnägijatele, selle aasta „taRTuFFil” näidatakse emotsioone kirjeldavate subtiitritega filme vaegkuuljatele. Plaanis on ka film vaegnägijatele. Rohkema tegemiseks pole PÖFFil praegu vahendeid.

Need kolm projekti kummutavad universaaldisaini kohta käivad eelarvamused, et see on kallis, tüütu, mõeldud vanuritele, ebaesteetiline, lihtsalt järjekordne sõnakõlks. See ei ole kallis, kui kaasata kasutajad disainiprotsessi kohe algusest peale. See on innovaatiline, sest esitab disaineritele ja arhitektidele väljakutseid. See puudutab meid kõiki, sest keegi meist ei saa olla kindel, et on homme sama terve kui täna.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming