Kohandatav kool

Kerstin Kivila

Tänapäeval uuendatakse kõiki eluvaldkondi pidevalt. Haridusreform, koolivõrgu ümberkorraldamine ja muutunud õpikäsitus mõjutavad kõiki Eesti koole. Seejuures on oluline mõista ja arvestada muutustega kaasnevate ruumiliste tagajärgede, õppekeskkonna ülesehituse ja ka regionaalpoliitiliste aspektidega.

Keskendun siinkohal just maakoolidele, sest ühel vallakoolil on piirkonna arengus kanda märksa suurem roll, kui linnakoolil. Linnades on elanikkond suur ja ümberkorraldusi mõnevõrra lihtsam läbi viia, maal, kus inimesi vähem ja vahemaad pikemad, on kooli olemasolu aga esmatähtis. Maapiirkonna kool sõltub palju rohkem elanikkonna suurusest ja vajadustest. Piirkonna jätkusuutlikkuse tagamiseks peaks koolihoone kohanduma kohapealsete vajadustega: kahanema, kui lapsi jääb vähemaks, kasvama, kui ruumi on juurde vaja. Statsionaarsena näivat koolimaja peab saama kasutada vastavalt vajadusele, koolihoone ülesehitus peaks aga vastama õppekavadele, tehnoloogia arengule ja inimeste harjumustele.

Kool ei peaks olema ainult noortele mõeldud õppeasutus, vaid kogu piirkonna elanike kokkusaamiskoht, kus saavad end täiendada igas vanuses inimesed, seal oma oskusi praktiseerida või kodukandi seltsielus kaasa lüüa. Koolihoones saab korraldada ühiseid ettevõtmisi, koosolekuid ja huvitegevust. Kool liidab kogukonda. Kool on kohaliku kogukonna identiteedi kandja ja arendaja.

Valdav osa Eesti koolimajadest on püstitatud nõukogude ajal. Unifitseeritud moodulsüsteemid võimaldasid masstootmist ja sellest tulenevalt on Eesti koolimajad suuresti ülesehituselt sarnased. Need hooned on aga ajale üsnagi jalgu jäänud ega vasta uuele õpikäsitusele.

XX sajandi alguses käsitleti õppureid ühtse massina. Lapsi oli vaja kontrolli all hoida ja distsiplineerida, et nad sobituksid industrialiseeritud maailma. Paljude koolide füüsiline vorm pole sellest ajast muutunud. Koridoride ja klasside süsteemi alusel projekteeritud koolihoonetes on õpilased ja õpetajad suletud klassiruumidesse eraldatud, mis vähendab koostöö võimalusi ja arusaamist õppeainete omavahelisest seotusest.

XXI sajandi kool peab toetama õppija individuaalset arengut, soosima nii õpilaste kui ka õpetajate koostööd, andma võimalusi teadmisi rakendada, analüüsida ja uusi luua. Muutunud õpikäsituses on õppija aktiivsem. Teadmisi ergutatakse oma kätega järele proovima ja õpitavat eluga siduma. Sellele kõigele peaks kaasa aitama ka kooliruum, et õppimiskogemus oleks vaheldusrikas. Ruum peaks toetama paljusid erinevaid õpetamis- ja õppimisviise. Õppida saab nii koolimajas kui õues. Õpikeskkonna vahetus on kasulik ka õppeainete integreerimisel ning seostamisel. Koolihoonet projekteerides peaks silmas pidama ka seda, et õpe muutub tulevikus veelgi. Kooliruumi maksimaalseks kasutamiseks peaks kool olema valmis muutuma vastavalt õpetamismeetodile ja arvestada tuleb ka võimalike muude funktsioonidega, mis pole õppega seotud.

Ainult sanitaarremondist vana tüüpkoolimaja restaureerimisel tänapäevaseks õpikeskkonnaks ei piisa. Tüüpkoolimajadele iseloomulik moodulsüsteemile üles ehitatud posti-tala kandekonstruktsioon on üsnagi paindlik: kandvad postid annavad võimaluse siseseinu eemaldada ja uusi lisada. Klassiruume peab saama omavahel siduda või muuta need ühisalaks. Klassiruum on jaotatud pigem tsoonideks, kus vastavalt tunni spetsiifikale saab pidada loenguid ja seminare, teha eksperimente või esitlusi, töötada rühmas või individuaalselt, teha koostööd teiste klasside ja õpetajatega. Kui korruste ruumijaotus ei ole enam klassipõhine, saavutatakse suurem paindlikkus laste arvuga kohanemisel. Välisterrassid peaks ruumipuuduse korral saama kinni katta ja need soojaks õpperuumiks muuta. Kooli territooriumil peaks olema aga võimalik läbi viia õppetunde, igasuguseid muid ühiseid ettevõtmisi ja huvitegevust. Maakoolide eelis linnakoolide ees on see, et nende kasutuses on suurem väliruum tegevusväljade loomiseks, objektide lisamiseks ja kasutusviiside avardamiseks. Ümbrust saab kujundada ajapikku ja selle eest hoolitsemine ning seal ajaviitmine on üks viise ühendada kooliõpilasi ja paikkonna elanikke.

Muutused haridussüsteemis, tehnoloogia areng ja inimeste harjumuste teisenemine muudavad ka õppimise iseloomu. Õppekeskkonnal on õppimise ja õpetamise toetamisel suur roll. Ühiskonna arengu, inimeste oskuste ning vajaduste muutumisega tuleb ka kooliruumil kaasas käia. Koolihooned peaksid olema kohandatavad, s.t arvestama tulevikustsenaariumidega, et keskkond toetaks õppekorralduslikke muutusi ja vastaks ka elanikkonna soovidele.

Artikkel tugineb sel kevadel EKA arhitektuuri­osakonnas kaitstud magistritööle „Kohandatav kool. Arhitektuursed võtted koolide rekonstrueerimiseks Koeru kooli näitel“, juhendajad Andres Ojari ja Markus Kaasik.