Kogukondade kaasamine või paraadlikud lipuväljakud

EV100 „Hea avalik ruum“ programmis ei ole väikelinnade keskväljakute puhul ära kasutatud ühiskonnas laiema arutelu algatamise võimalust.

ELO KIIVET

Linnade planeerimine ja linnaelu korraldamine on omamoodi lugude jutustamine. Aga kuna lugusid on mitmesuguseid, võivad need omavahel vastuollu minna: suured lood ja väikesed igapäevased sõnumid, patriootilised ruumiprojektid ja kohalike eluks hädavajalikud sekkumised, professionaalsed kampaaniad ja lihtsad valmistegemised. Kuidas tagada, et sõnumi edastaja mõte kattuks sellega, mida kuulda soovitakse?

Eesti arhitektide liit (EAL) on algatanud projekti, millega loodetakse arhitektuurivõistluste abil anda väikelinnade keskväljakule uus hingamine. Nagu „Hea avalik ruum“ viitab, on rõhuasetus avaliku ruumi kvaliteedil. Arhitektuurivõistluste esimene etapp on seljataga, osa väljakute ehitustöödega juba alustatud, osa ootab EASi rahastusotsuse taga ning jätkuprogramm kogub tuure. Seni tehtule tagasi vaadates analüüsib Tallinna ülikooli keskkonnakorralduse professor Helen Sooväli-Sepping projekti kogukonna ja maastikukultuuri seisukohalt.

EALi projekt „Hea avalik ruum“ on ühelt poolt selgelt ruumipoliitiline, meenutades veidi uue kuue saanud Konstantin Pätsi kodukaunistuskampaaniat, korraldajad ise on esile tõstnud regionaalpoliitilise mõõtme. Teisalt on tegu keskkonda sekkumisega ehk ruumi muutmisega. Kuidas hindad sellist linnaruumi kuvandiprojekti?

Alustuseks tuleb öelda, et see on tõesti oluline ja tähenduslik regionaalarengu projekt. Arhitektuuriprogrammi eesmärk on taaselustada kesklinna piirkonnad ja luua linna süda, mis annaks tugeva impulsi uue inimmõõtmelisema linnaruumi tekkeks. Programmi mõte ja lähteülesanne on väga hea ning on äärmiselt tänuväärne, et üldse väikelinnadele tähelepanu pööratakse. Väiksemad linnad on omamoodi arengulõksus. Kohalikud omavalitsused investeerivad linnaruumi vähe. Enamik eelarvest kulub sotsiaal- ja haridusvaldkonna rahastamiseks, lapitakse veel mõned asfaldiaugud ja siis ongi raha juba enam-vähem otsas. Teeb heameelt, et EAS ja omavalitsused on leidnud võimaluse ka rahaliselt õlg alla panna. Muidugi on tore ja tähtis, et vabariigi juubelile pühendudes tehakse korda väljakud ja platsid. Aga kas hoogtöö korras, ajasurve all tegutsedes saame alati parima võimaliku tulemuse?

Oled olnud veidi irooniline meedias kasutatud hüüdlause suhtes (ERR 12. IX 2017), et lõpuks saavad „seni üsna räämas väikelinnad oma kuvandi“. Miks nii?

See ERRi korrespondendi Ragnar Kondi öeldud lause „Aktuaalses kaamera“ projekti tutvustavas klipis illustreerib kõnekalt väikelinnade stigmatiseerimist. Me ei väärtusta väikelinnu, vaid käsitleme neid passiivse, kulunud kohana. Veelgi enam, sedalaadi tsentraliseeritud projektipõhine suhtumine väikelinna avalikku ruumi tundub veidi silmakirjalik. See programm peaks justkui aitama need nn ilmetud ja majanduslikult keerulises olukorras kahaneva, vananeva elanikkonnaga väikelinnad vaesusest välja, ruumilist kvaliteeti tõstma. Üks kordatehtud väljak seda ei tee. Väljak toimib siis, kui see on hästi seotud linna teiste piirkondade ja kohtadega. Sotsiaalse kapitali kaudu tõuseb ka linna maine. Seda kujundavad linna elanikud, toimuvad üritused ja majandustegevus käsikäes, mitte üks postkaardilik keskväljak.

Helen Sooväli-Sepping: „Arutellu avaliku ruumi, tänavate ja väljakute üle kaasatakse meil rahvast vähe. Pigem kaasavad aktiivsed kodanikud ennast ise.“

Piret Räni

Kuidas kajastuvad võidutöödes arhitektuuriprogrammi eesmärgid? Aga kohaliku kogukonna vajadused?

Arhitektuuriprogrammi üldine eesmärk oli muuta südalinn inimsõbralikuks meeldivaks elukeskkonnaks. Aga kes defineerib meeldiva elukeskkonna? Seda ei saa määrata ainult võistlustöödega osalenud arhitektid ega lähteülesande koostanud omavalitsuste spetsialistid, vaid ikka inimesed, kes linnas elavad. Arhitektuuriprogrammi suurima miinusena näen seda, et lähteülesande väljatöötamisse ei kaasatud ega kutsutud osalema kohalikke elanikke. Ilmselt on põhjuseid mitu. Esiteks ei nähta linlast partnerina, kes oskab kaasa rääkida linnaruumi arengus. Teiseks surus arhitektuuriprogrammi takka kiirustamine, et jõuaks väljakud EV100 tähistamiseks valmis või vähemalt ideekavandid välja valida ning seetõttu ei olnud omavalitusel aega inimestega suhelda ega ka arhitektidel linnaruumi analüütilisemalt mõtestada. Kui räägime avaliku ruumi kvaliteedist, mida selle programmiga ju püütakse tõsta, siis linnas on see tugevalt seotud elukvaliteediga.

Elukvaliteet tähendab head elukeskkonda, mis omakorda tähendab sotsiaalset jätkusuutlikkust. Ruumieksperdid rõhutavad, et elukeskkonna kvaliteeti saab tõsta koos ruumi luues. Koosloome ja kaasav kohaloome on eeldus, mis lubab loota, et ruum hakkab tööle ja see võetakse aktiivsesse kasutusse. Visualiseeritud võistlustöödel näeb palju rõõmsaid inimesi, kellel on tore päikesepaistelise ilmaga väljakul olla, kes tunnevad ennast seal hästi.

Aga kes on need inimesed, kust nad on tulnud ja mida nad sel väljakul teevad? Miks nad nüüd, kui katkised teeplaadid on asendatud moodsamate tänavakividega, on istutatud mõni puu, pandud pink ja disainielement, hakkavad seda ruumi kasutama?

Jan Gehl on nimetanud sedalaadi visualiseerimist inimestepesuks – näidatakse väljakutäit inimesi, kes on tulnud ei-tea-kust ja teevad ei-tea-mida, tekitades mulje elavast ruumist.

Tartu planeerimiskonverents ettekandes kasutasid „Hea avaliku ruumi“ programmi analüüsides mõistet kogukonnapesu. Mida see tähendab?

EAL on lubanud väljakute programmi ühe põhieesmärgina linnaruumi planeerimisel osalusaktiivsuse suurendamist. Linnaelanikele seda võimalust siiski ei antud. Arhitektuurivõistluste töid näidati küll ringituuritanud sinises merekonteineris, aga see kindlasti ei ole osalusplaneerimine. Seetõttu nimetangi sedasorti kaasamisaktsiooni kogukonnapesuks. See ei olnud alt üles suunatud või osalev ruumiloome, vaid ülalt alla suunatud projekt, mille eesmärk on pigem majanduskeskkonna parandamine kui avalikku huvi arvestav planeerimisprotsess. Kui jälgida head maailmapraktikat, siis omavalitsused pakuvad kodanikele ja vabaühendustele teadmisi, kuidas koostöös spetsialistidega kohti planeerida. Näiteks Chicago on teinud osaleva kohaloome juhendi, et kodanikud ise oskaksid ideid pakkuda, olla linnavalitsusele partneriks, et linnaruum kujundataks vastavalt elanike soovidele. Elav ruum tekib siis, kui elanikud saavad luua ja osaleda, näiteks Tallinnas kodanike poolt õhinapõhiselt ja linnaosa valitsuse toel loodud Pelgulinna keskväljak.

Millised on head näited hea avaliku ruumi loomisel? Kuidas vältida kogukonnapesu?

On palju ühiskondlikke algatusi, kuhu on kodanikkond osalema kutsutud. Arutellu avaliku ruumi, tänavate ja väljakute üle kaasatakse meil rahvast vähe. Pigem kaasavad aktiivsed kodanikud ennast ise. Muidugi on hea näide Tallinna peatänav, mis on omamoodi musterprojekt. Sellel oli väga tugev kaasamiskava koos hea kommunikatsiooniga. Tartu linna üldplaneering oli samuti hästi läbimõeldud kaasava protsessiga. Mainitud näited on pigem erandid. Üldjuhul jääb inimene tänavalt tagaplaanile, tihti seetõttu, et mõeldakse juba eos, et inimesed ei tea, millest nad räägivad, nad ei saa aru ja hakkavad veel jaurama. See on niivõrd aja- ja ressursimahukas ettevõtmine. Meil on avaliku ruumi kujundamisse kaasamise osas vaja teha väga palju tööd, et inimesed hakkaks kaasa rääkima. Kohalike elanike kohateadmisi ei osata veel ära kasutada. Näiteks võib Tõrva arengukavast lugeda, et passiivsed inimesed on ohuks linna arengu kavandamisel. See ei ole inimeste süü, et nad ei räägi või ei oska kaasa rääkida. Pigem räägib see omavalitsuse või riigi tegemata tööst. Võimalik, et kaasamise osas puudub omavalitsustel kompetents või lähtutakse põhimõttest, et mida seadusega nõutud ei ole, seda pole vaja teha. Ometi nõuab Euroopa Liidu poliitika üleminekul avatud valitsemisele kodanike teadlikkuse tõstmist ja selle abil diskussiooni algatamist. Seda rõhutab näiteks nii Euroopa maastiku­konventsioon kui ka äsja Davosis vastu võetud kvaliteetse ehituskultuuri deklaratsioon.

Ehk on „Hea avaliku ruumi“ võistlused hüppelaud või kasvulava, omamoodi harjutusväljak uutmoodi mõtlemisele? Kalle Vellevoo sõnul olid „paljud teemad ka osalevatele arhitektuuribüroodele uued“ (Sirp 11. VIII 2017). Kuigi tõsi on, et uut keelt saaks ilmselt efektiivsemalt õpetada. Käivitatakse ju ka suur jätkuprogramm.

Soovitan programmi jätkamisel mõelda mitte enam arhitektuurikeskselt, vaid valdkonnaüleselt. Juba sedalaadi arhitektuuriprogrammi lähteülesande faasis peaksid koostööd tegema arhitekt, maastikuarhitekt, planeerija ja urbanist. Kindlasti tuleb mõelda kohalikule elanikule ja ökoloogilistele parameetritele. Praegu vaatavad ideekavanditelt vastu maniküüritud kivilinnad, suurlinlik linnaruum.

Juba 2015. aastal on Räpina aianduskooli õppejõud Urmas Rohu ajalehes Võru väljaku võiduideed kommenteerides avaldanud kahetsust, et väikelinnad lähevad kaasa suuremate hullustega, et kõik tuleb valada betooni ja klaasi. Suisa skandaalne, et Võrus võetakse maha park, et rajada kivine paraadväljak. Kes soovib meie kliimas istuda väljapakutud betoonpinkidel või kivist trepiastmestikel? Minus tekitavad õudu need kivisse istutatud puud, mis meenutab rohepesu. Kindlasti ei ole vaja panna taimi mingitesse moodulitesse – taimed ei ole linnamööbel. XXI sajandi linna­planeerimises peetakse oluliseks süsiniku jalajälge vähendavat linnaruumi, arvestatakse ökoloogilise jätkusuutlikkusega, looduspõhiste lahendustega.

Ilma juubelikiirustamiseta jätkuprogramm võiks keskenduda kohaloome­protsessile. Loodan, et EALi suurepärase algatusega saavad samaväärsete partneritena liituda teised erialaorganisatsioonid ning koostöös keskendutakse rohkem koha mõtestamisele, elanikukesksele kohaloomele kui paraadlikkusele ja kuvandi loomisele. Just kohalikkus on see, mis aitab luua identiteeti ning annab kohale väärtuse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming