Kirikute raamat – mitte ainult arhitektuurist ja kunstist

Krista Kodres

Ivar Sakk, Eesti kirikud. Reisijuht. Kujundanud Ivar Sakk. Ivar Saki, Krista Areni, Urmo Vaikla, Raul Vaiksoo, Kalle Vellevoo ja Leele Välja fotod. Ivar Saki skeemid ja kaardid. Kirjastus Sakk&Sakk, 2014. 480 lk. Heal raamatul on ikka mõõtmeid, mis paberil kirjas ei ole, kuid millele loetav ja nähtav üsna vältimatult mõtlema suunavad. „Arhitektuuri- ja koduloohuvilisele rändurile, kes puhkuse või nädalavahetuse ajal Eestimaad avastama suundub” mõeldud põueraamat „Eesti kirikud” kuulub seesuguste mitmekihiliste trükiste hulka. Raamat näitab ammu loodud, kuid ka praegu olemas maailma. Küsimust nende kahe suhtest on ehk võimalik vältida vaid täiesti ilma „huvideta” rändajal.

Kuid kõigepealt raamatust. Ivar Sakk on Eesti kunstiakadeemia graafilise disaini ajaloohuviline professor, kelle sulest on juba ilmunud reisiraamatud „Eesti mõisad” (2003) ja „Läti mõisad” (2006). Kirikute raamatu formaat pole seega uus. Skeem, millele reisijuht on üles ehitatud, on järgmine: igale kirikule on pühendatud üks kuni kaks, harva ka kolm lehekülge. Kirjeldatud on kiriku asukohta, ajalugu, arhitektuuri(ajalugu), sisustust (kui on) ja seoseid kultuurilooga, enamasti kirikuga seotud isikute, aga ka sündmuste kaudu. Juures on alati vähemalt üks pilt, mõnikord ka kiriku põhiplaan. Tekstid ise on formaadipäraselt lühikesed. Esitatud andmestik on mõistagi kokku kogutud ilmunud kirjandusest, millest autor ise tõstab esile 1990. aastatel publitseeritud neljaköitelist leksikoni „Eesti arhitektuur”, kuid ka mitmeid teisi arhitektuuri- ja kultuuriloolisi kirjutisi. Kirikute reisijuht on konfessioonideülene, kaasates enamikku (vt Ivar Saki kommentaar,
lk 6) Eesti alal ehitatud usutunnistuste hooneid XIII sajandist kuni tänapäevani: andmeid esitatakse „179 luteri, 135 vene õigeusu, 18 lahkusu, 5 katoliku kiriku, 10 vanausuliste palvemaja, 42 pastoraadi, 111 kabeli, 8 kloostri ja 37 kalmistu” kohta. See, mis mind esmapilgul raamatus kõige rohkem üllataski, olid arvusuhted hästi ilmsiks tuleva polükonfessionaalsuse sees. Õigeusu kirikuid on rohkem, kui teadsin, kuid, nagu osutab ka Sakk (lk 6), näiteks lahkusuliste palvelaid on määratult arvukamalt, kui raamatus neid on kajastatud. Lisada võib, et ajati on Eesti sakraalmaastiku kaart erinenud. Praegu pole sellel näiteks ei keskajal rajatud kümneid ja kümneid väiksemaid kabeleid ega enamikku rootsi ajal ehitatud puukirikuid, suurem osa 135 õigeusukirikust kerkis aga alles XIX sajandil.
Nagu näha, pole autor piirdunud kirikuhoonetega, vaid tutvustab ka silmapaistvamaid pastoraate ning kalmistuid, mis muidugi lõidki kunagiste elanike sakraalsena ja tänapäeval kui mitte pühana, siis vähemalt erilisena kogetud territooriumi, kiriku omamaailma, mis on palju enamat kui materiaalsete objektide ehk kirikuhoone ja kirikukunsti maailm. Selle maailma toovad raamatus tänasele lugejale veidi lähemale eelkõige ikonograafia seletused, s.t altaritel, kantslitel ja muul kirikusisustusel leiduvate piltide ja/või kujude tähenduse avamine. Tänuväärne on järjepidev kirikute nimipühakute äratoomine ning muidugi ka viited kirikuga seotud isikute tegudele ja tekstidele. Sümpaatseks emotsionaalseks lisandiks on mitmete kirjanike kirikutega seotud mõtisklused.
Nii suure töö puhul on üsna loomulik, et lipsavad sisse faktivead. Retsensendi kohus on neile viidata, olgu seegi siis tehtud neis piirides, mis mulle luterliku kirikuarhitektuuri ja -kunstiga tegelejana tuttavad. Harju-Madise kantslit ei teinud Johann Valentin Rabe (lk 92), kes oli 1784. aastaks ammu surnud; Tuhala kiriku kantselaltar ei valminud 1600. aastal (lk 116), vaid pandi vana altarit kasutades kokku aastal 1777; Pühalepa kiriku seintel on tõesti Malta rist, kuid see ei ole seotud Ungern-Sternbergiga (lk 127), vaid tegu on katoliku kirikus üldlevinud kiriku pühitsemise märgiga; hauatähis Martna kirikus pole mitte Kässomehs Laurile, vaid tema isale Hansule (lk 209); Noarootsi kiriku ristimiskivi on aastast 1632, mitte 1528 (lk 213); Kärla kiriku puhul pole tegu mitte epitaafiga, vaid kiriku esimese evangeelse altariga ning seda pole nikerdanud Tönnies Evers Lübeckist (lk 339).
Kuid see kõik on „kosmeetika”. Professionaalist kunstiajaloolase kõrva kriibivad ehk enam varasemast erialakirjandusest üle võetud stiilimääratlused ja hinnangud. Siin kostub eriti eesti akadeemilise kunstiajaloo „isa” Sten Karlingi hääl, mis omakorda kajastab 1930. aastate lääne kunstiajalooteaduse arusaamu ja klassifitseerimismeetodeid. Peab aga tõdema sedagi, et nn Karlingi koolkond (enamal või vähemal määral „nakatatud” nõukogude kunstiajaloo-kaanonist) domineeris siinses kunstiajalooõpetuses ja -kirjutuses ka veel 1990. aastatel. Nii polegi imestada, et Ivar Saki raamatu järgi on XVII sajandil eesti kirikukunstis ikka veel tegu „renessansiga” ning et mõned kirikuhooned või -objektid on kujundatud „eklektiliselt” (eri stiile kokku pannes, s.t kunstiliselt väheväärtuslikult), teised on jälle „naiivsed ja kohmakad”. Siit kumavad mõistagi läbi klassikalisele esteetikakaanonile tuginevad hinnangud, mis iseenesest pole ju väärad, kuid kehtivad siiski ainult kaanoni piires. Tänapäeval mõtestatakse arhitektuuri ja kunsti mitmekülgsemalt, antud puhul võiks seda näiteks teha koguduse vajadustest, ajastu meetoditest ja/või arhitektuuri- ja kunsti kommunikatiivse potentsiaali mõistmisest lähtuvalt. Tekstist aimuvad ka ajaloodiskursuse jäljed, mis tõusevad esile sissejuhatavas „Kirikute ajaloos”. See on just see eesti rahva(u)st ajaloo subjektina ühelt poolt romantiseeriv ja teiselt poolt ohvrikuvandile rajatud diskursus, mille üle aastapäevad tagasi seoses „Eesti ajaloo” keskaja köite ilmumisega tuliselt vaieldi. Tundlikumale kargavad silma klišeelikud „orjastav vallutusaeg”, „vana hea rootsi aeg”, „venestusaeg” jne. See selleks, aga sissejuhatus võinuks üldse olla pigem kiriku institutsioonide ja teoloogia ajaloo keskne. Seejuures peab möönma, et kuigi näivalt on Eesti- ja Liivimaa kirikute sotsiaal- ja kultuuriajalugu ju uuritud küll, vajab valdkond tungivalt lisauurimusi ja kindlasti paljudel puhkudel ka värskemat pilku varasematele tekstidele. Ivar Saki õlule seda tööd panna ei saa.  Kirikute teejuht on aga andnud oma panuse, et seda vajadust meelde tuletada, täites ühtlasi veidikenegi ka rändaja jaoks seda lünka.
Pakun, et paljud usuvõõrad „rändajad” tajuvad kirikuhoone ees või sees seistes esmalt kummastavat tunnet, milles ootamatult terav aja-aisting seguneb „erinevuse” kogemisega. Üksiti tekitab aja- ja erinevuse tunnet see, et kirikuarhitektuur kujundab suuresti maastikku või linnaruumi, aga ka kirikute suurejooneline mastaap ja eriti võlvitud ruumi puhul ülevana kirjeldatav ruumikogemus. (Mõelgem ka, mida võisid tunda põlvkonnad, kellele pilvelõhkuja-arhitektuur tuttav polnud, mõelgem, eriti maakirikute puhul, talumaja ja kiriku materjali-, suurus- ja ruumikontrastile!) Tegu on ka vaikimisi omandatud aukartusega esivanemate pärandi suhtes, mis on „näinud pealt” aegu, millest me ise saame lugeda vaid raamatust.
Teiselt poolt on tegu tänapäevasest erineva visuaalse keelega, mis vanemate kirikute puhul tähendab enamasti eri ajastute stilistika kooslust. Kuid peale stiilide tundmise, mis aitab aru saada kirikuhoone (pastoraadi, hauamonumendi) ajalisest struktuurist, vajame kirikuarhitektuuri ja -kunsti tähenduste mõistmiseks ka muid koode. Eelkõige on kasuks teadmised „arhitektuuri-” ja „pilditeoloogiast” ehk konfessioonide (sageli ajas muutuvatest) ikonograafilistest arusaamadest (põgusa sissejuhatuse ikonograafiasse annab Sakk lk 24-25): mida tähistavad arhitektuuri „liikmed”, millistel alustel on liigendatud kiriku ruum, mida on tohtinud ja mida pole tohtinud kujutada, mida mingi motiivi kasutusega või kasutamata jätmisega on öelda tahetud. Asi on selles, et nii arhitektuur kui ka kunst on kirikutes alati ja eelkõige teenindavas ja tähistavas rollis: nende ülesanne seisneb usu tunnistamises, selle nähtavaks ja kogetavaks tegemises. Arhitektuuri ja piltide retoorilist potentsiaali on hinnanud ja enda huvides ära kasutanud enamik läänemaistest konfessioonidest (v.a kalvinistid, kelle kirikuhooneid Eestis pole ehitatud, küll on XVII sajandist teada nende nn kodukogudusi). Sellega seoses ei saa mainimata jätta, et kuigi tänane „uskmatu” pilk kirikule ja usule üldse on enamasti n-ö kultuuripositiivne, on kirik läbi aegade olnud ka ideoloogiline institutsioon, mille eesmärgiks inimeste sotsiaalne distsiplineerimine ja (reeglina) olemasoleva „maailmakorra” säilitamine. Vastavaid sõnumeid esitati sageli ka altarite, kantslite, ikonostaaside, vääride allegooriliste piltide kaudu, millele lisati tihti ka tekste, et sõnum ikka kindlasti koguduseni jõuaks. Eestis oli kirikukantsel kohaks, kust on aastasadu loetud muide ette ka poliitilise võimu käsud ja korraldused.
Viimati kirjeldatus puudub nüüdseks juba paljude põlvkondade puhul järjepidevus. Ühtepidi on kristlike konfessioonide kasvav usuleigus globaalne nähtus. Eestis nagu vahest suuremas osas postsovetlikes riikides (Poola ja Leedu mõistagi välja arvatud) torkab katkestus selgelt silma, kui isegi muidu kõrgelt haritud avalikud tegelased ei tea kiriku- ja teoloogia ajaloost üldse mitte midagi või teavad silmatorkavalt vääralt. Viimasel kahekümnel aastal aeg-ajalt taas kerkinud diskussioonid religiooniõpetusest koolis ongi kõik sumbunud nõukogude vulgaarmarksismile omasesse klišeesse („Usk on oopium rahvale!”) väitega, et „meie ei lase neil enam oma ajusid loputada”. Olen veendunud, et ühes sellega oleme koos pesuveega välja viskamas ka last. Ilma religiooniajaloo ja teoloogiliste tõekspidamiste tundmiseta pole tegelikult võimalik lääne (ega muidugi ka ida) kultuuriruumi ajalugu mõista. Teadmisteta ühiskonna ja usu läbipõimunud seostest jääb ka tänapäeva kultuuriturist ilma maailmadest, mille kujutlemise kirikuruum ja selles leiduvad objektid muidu käivitada võiksid. Ennist kirjeldatud esteetiline elamus võimenduks, täituks sisuga, annaks põhjust mõtiskeluks. Teadmiste jagajatena on seetõttu põhjust tänada neid inimesi ja institutsioone, kes kõigest hoolimata kooliõpetuse lünki täita püüavad: Jüri Kuuskemaad, Toomas Jürgensteini, ERRi saatesarja „Ajalik ja ajatu” ja Eesti Kunstimuuseumi Niguliste kiriku näituste eest. Kindlasti on nimekiri pikem. Ka see, et vähemalt Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik hoiab suviti „Teelise kirikute” programmi raames lahkelt kirikuhoonete uksed lahti, on väga oluline, nagu seegi, et pühakodade programmi kaudu aitab ka riik kirikuid kui kultuuriväärtusi säilitada. Samasse oluliste tegude ritta võib kindlasti lisada ka Ivar Saki raamatu, milles juba öeldu kõrval võlub ka teadmiste esitamise viis ise: raamatudisainerina oskab autor sõna ja pildi koos tööle panna.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht