Kes juhib elukeskkonna kavandamist?

Veronika Valk

Veronika Valgu intervjuu Euroopa arhitektuuripoliitika eestkõneleja Jan Olbrychtiga Jan Olbrycht, Euroopa parlamendi urbanistika rühma (Urban Intergroup*) president ja Poola saadik, on Euroopa arhitektuuripoliitika foorumil väljendanud seisukohta, et küsimus pole selles, kas, vaid kuidas liikmesriikide arhitektuuripoliitika aitab Euroopal ellu viia 2020. aasta strateegiat. Tema sõnade kohaselt peaksid arhitektid aitama ühiskonnal ette näha tulevikuvajadusi, mitte reageerima vaid turunõudlusele: arhitektid peaksid pakkuma tulevikuvisioone, mis inspireeriksid avalikkust ja otsustajaid. Euroopa parlamendi majas Brüsselis õnnestus Sirbi tarvis teha sel teemal aprilli algul Jan Olbrychtiga intervjuu. Oleme Eestis uuendamas oma arhitektuuripoliitikat ja küllap on mõistlik arvestada seejuures Euroopa Liidu mõttesuundadega. See, mida teeme Eestis, peaks kokku kõlama ka Euroopa huvidega. Kas teie arvates on liikmesriikide arhitektuuripoliitika dokumendid – need on omaette nähtus (üle poole ELi liikmesriikidest on tänaseks kirja pannud oma arhitektuuripoliitika) – ennast õigustanud? Ma pole arhitekt ja vaatlen protsessi selles mõttes väljastpoolt. Arhitektidega Euroopa parlamendi tasemel koostööd tehes näen, et mitte ainult arhitektuuripoliitikat vaid arhitektuuri kui tegevusvälja ennast nähakse ja kirjeldatakse riigiti erinevalt. Üks küsimus on see, kas liikmesriigi valitsusel on olemas arhitektuuripoliitika, ja teine see, kas ELil on olemas arhitektuuripoliitika. Riikliku arhitektuuripoliitika mõte on määratleda konkreetsed eesmärgid, väärtushinnangud ja kriteeriumid, milliseid arhitektuurseid lahendusi toetada. Arhitektid tunnevad, et arhitektuuripoliitikat on vaja, kuid ühtlasi kardavad, et see võib olla lõks. Liiga karm poliitika piirab vaba mõttelendu, vabadust katsetada jne. Niisugune vastuolu on olemuslik. Tuleb endale selgeks teha, kas soovime kindla reeglistikuga poliitikat, et sellest kinni pidada, või soovime sellist poliitikat, mis ütleks vastupidi – kõik on lubatud. Reeglite puudumine on ju samuti poliitika! See tähendab kellelegi lihtsalt väga avatud võimalusi. Riigiti on olukord väga erinev: on riike, kus arhitektuuripoliitika koostab, arendab seda ja hoolitseb selle kohaldamise eest spetsiaalne osakond, ja on teisi, kus on palju vabadust. Üks asi, mis torkab silma, on see, et arhitektide meelest pole reglementeeritav objekt mitte arhitektuur, vaid pigem arhitektkond, pigem arhitektuur kui eriala, selle suhted ametkonnaga: vastastikune vastutus, õigused, haridus jne. Isegi kui arhitektuuripoliitika keskmes on arhitektid ja mitte arhitektuur, tuleb panna paika väga selge prioriteetide süsteem. Kõigepealt aga just liikmesriikides ja mitte liidu tasandil. See peaks puudutama nii rajatavat uut elukeskkonda kui ajalooliste linnasüdamete taaselustamist. Vastata tuleks küsimusele, kas soovime näha enda ümber värsket ja eksperimenteerivat lähenemist arhitektuuris? Kas soovime, et linnaplaneerijate sõna maksab, või taganeme üldse kõigist reeglitest ja piirangutest? Täieliku vabaduse lubamine on minu arvates nõrkuse märk. Sageli, kui pole enesele teadvustatud, mida soovitakse, öeldakse, et kõik on lubatud. See pole valikuvabaduse andmine, vaid viitsimatus valida. Arhitektuuripoliitika tuleb luua arhitektide toel, nii et ei käsitletaks ainult esteetika probleeme, vaid puudutataks otseselt sotsiaalseid suhteid, ühiskonna organiseerimist. Ruumi kvaliteet ja sotsiaalsed protsessid on omavahel seotud, seega mängib arhitektuuripoliitika olulist rolli ka sotsiaalpoliitika kujundamisel.

Kas liikmesriikide arhitektuuripoliitika dokumentides on sarnasusi, millest hakkab välja joonistuma liiduülene arhitektuuripoliitika? Kas ühtlustamist on üldse vaja?

Uus suund ELi tasandil on arutlemine linnamudeli üle. Millistes linnades soovime elada homme? Niisugune arutelu Euroopa struktuurides, kõrgel tasemel, on midagi uut. Diskussioon on avatud küsimustele, millised on meie ootused käimasolevatele protsessidele ja milliseid strateegiaid peaksime kavandama. Linnaplaneerimise eksperdid on siin suureks abiks. Kui vaatame, mis toimub näiteks Aasia linnades, siis Euroopas oleme alles debati alguses. Euroopas on ka linnastumisega vastandlikke tendentse: kahaneb elanikkond ja seeläbi kahanevad ka linnad. Kliimamuutused nõuavad samuti uusi lahendusi nii linnaehituses kui ka arhitektuuris. Näiteks kliima soojenemine, probleemid seoses veekäitluse ja üleujutustega jne. Kõik need uued mured vajavad uut strateegiat. Küsimusele, millises linnas soovime elada homme, ei tule vastata mitte arhitektuuridetailide kirjeldamisega, vaid mõttemudelite konstrueerimisega. Olen diskussiooni käivitumise suhtes optimistlik – ideede genereerimine ja mõttevahetus ELi tasandil täiesti toimib.

Euroopa arhitektuuripoliitika foorum (EFAP-FEPA) on rohujuuretasandil ja arhitektide enda algatatud, et edendada valdkonnasisest diskussiooni ja arendada riikidevahelist koostööd. Kas näete ohtu, et see protsess võib sumbuda, sulguda mõnda jäika raamistikku?

Arhitektid, kes selles suunas tegutsevad, paistavad olevat tõsised: nad teevad koostööd sellepärast, et seda on vaja. Arutades Euroopa parlamendis Kesk-Euroopa investeeringuid, kriipsutatakse alla nn tingimuslikkust. See tähendab seda, et rahasüstide korral tuleb rääkida ka teatud tingimustest, mille põhjal raha eraldatakse. Küsitakse, kuidas mõjutab investeering linnade dünaamikat, sotsiaalsete probleemide lahendamist, linnatranspordi küsimusi jne. Mõtteviis, et Euroopa raha on mõjutusvahend, millest sõltub linnade areng, lubab tulevikuks paremini valmistuda analüüsida võimalusi, prognoosida tulemusi.

Kas ja kui, siis kuidas saab arhitektuuripoliitikaga mõjutada arhitektuuri ja linnade elutsüklit, pikendada ehitatud keskkonna eluiga?

Euroopa raha kasutamise osas saab seada prioriteete, mida selle rahaga on võimalik teha, mõelda, mida tuleks teha ja mida mitte, arvestades kohaliku kliimaga. Lõuna-Itaalia kliima ja arhitektuur on erinevad Eesti omast. Keskkonna vastupidavus sõltub muutuvatest ilmastikuoludest, sagenevatest looduskatastroofidest Euroopas. Kuidas nendeks valmistuda? Rasketööstuse kadumine, selle taandumine linnakeskkonnast jätab endast järele tühjad hooned. Mida nendega teha? See pole kitsalt arhitektuuripoliitika küsimus, vaid üleüldise poliitika, elukeskkonna, linnapoliitika küsimus. Siit jõuame tiheduse küsimuseni. Kui arutame praegu, kuidas paigutada Euroopa raha või ka üleüldse mis tahes ressurssi, ka siseriiklikku, mõistlikult, siis tuleb mõelda, et kriisiolukorras on vaja ressursse säästa. Me ei saa näiteks pidevalt investeerida infrastruktuuri laiendamisse, sest peame ohjeldama valglinnastumist. Vastupidi: tuleb keskenduda linnakeskkonna tihendamisele, võtta kasutusele vanad tühjad hooned, need taaselustada. See võiks olla arhitektidele üks lähtekoht, kuigi nõuab põhimõttelist otsust keskenduda linnade toimimise sisemisele mehhanismile, sellele, kuidas me ruumi ümber organiseerime.

See pole sageli ainult arhitektide otsustada. Siin võib mängida rolli n-ö ideoloogiline taak, kui mõelda näiteks Tallinna linnahallile. Teisest küljest, taristu arendamine võib just aidata võidelda valglinnastumisega, kui näiteks raudteeühendus – Eesti kontekstis Rail Baltic – mõistlikult planeerida?

Jah, vaja on suuremat meeskonda, kuhu kuuluvad ka arhitektid. Need küsimused puudutavad poliitilist tahet üldisemalt. Sotsiaalne tundlikkus ehitatud keskkonna sümbolite suhtes on päevakorral mujalgi. Näiteks Nicolae Ceauşescu ehitatud Rumeenia parlamendipaleega, tuleb miskit ette võtta. See on võib-olla kõige suurem ehitis kogu Euroopas. Kas muuta selle otstarvet või teha selle asemele midagi muud? Ka Varssavist, kus on olnud määrav ühe või teise hoone sümbolväärtus, mitte kasutuskõlblikkus, mäletan mitmeid analoogilisi vaidlusi. Niisugustes keerulistes olukordades ei saagi alati lahendus olla ratsionaalselt või majanduslikult põhjendatud. Arhitektid on aga ehk kõige paremal positsioonil hindamaks ühe või teise sümboli tegelikku väärtust. Arhitektid pakuvad ju praegugi pidevalt välja ruumilisi visioone ja projekte, millest saavad meie homsed sümbolid. Ma ei taha siinkohal laskuda arutlusse ideoloogiliste tagajärgede üle.

Kuidas on lugu investeeringutega taristusse selleks, et linnalisi piirkondi taaselustada?

Taristu arendamise puhul vaadatakse maksumust, aga ka seda, et linna tihendamine aitab üheskoos kulusid kokku hoida, teha mõne teise teenuse kättesaadavamaks. Sageli on siin asi mõne lihtsa asja ümberkorraldamises, mitte ilmtingimata millegi uue ehitamises üha suurema ja laiemana. Küsimus on ruumi mitmeotstarbelisuses, targas kasutuses. Kuidas teha inimeste eluolu paremaks? See on ülemaailmne diskussioon. Mismoodi reorganiseerida linnaruum nii, et see toimiks senisest tõhusamalt? Saksamaal on poliitikud vastamisi murega, kuidas taristut hoopis vähendada. Osa teedevõrgust on muutunud kasutuks, osutunud liiga kulukaks ülal pidada. Muutunud oludes tuleb sellest osaliselt lahti saada. Kõik see on osa arhitektuurist. Arhitektidel on oskused, et nendele küsimustele vastata. Ei piisa lihtsast konstateerimisest, et üks või teine asi on liiga kulukas, tuleb pakkuda lahendusi, kuidas minna edasi, kuidas linnad targemini ümber korraldada.

Milline võiks olla arhitektuuripoliitika roll regiooni tasandil, näiteks Läänemere regiooni tasandil?

Territoriaalne ühtekuuluvus on üks algselt prantsuse urbanistide poolt välja käidud kontseptsioon, mis põhineb territooriumide kui administratiivsete üksuste omavahelise koostöö tähtsusel. Euroopas on see järjest jõudu kogunud, eriti Lissaboni lepingust peale, ning räägib territooriumide-vaheliste tüliküsimuste lahendamisest.

Mõtleme korraks, kuidas territooriume määratleda? Kas linn on territoorium? Või linnade grupp? Või osariik? Riik? Riikide grupp? Kus jookseb neil juhtudel tüliküsimuste piir? Võistlusmoment ja ühtekuuluvuse ihalus on sama mündi kaks poolt. Kesk-Euroopas oleme taasavastamas, et omavahelise võistlemise kõrval on sama tähtis ka koostöö. Transport on üks tüliküsimuste lahendamise, territoriaalse ühtekuuluvuse instrument.

Rahvusriikide tasandil on omaette fenomenaalne, kuidas aeg-ajalt toodetakse mitmeid paralleelseid dokumente, mis peaksid täitma samu ülesandeid: tehakse riiklikku arhitektuuripoliitikat, üleriigilist planeeringut …

Küllap need toimivad eri tasandil. Üleriigilise planeeringu mõte on reorganiseerida otseselt ruumi riigis, arhitektuuripoliitikaga sätestatakse, millist arhitektuuri ehk elukeskkonda enda ümber soovitakse näha, arvestades seejuures ruumilise planeeringuga. Ma ei näe siin vastuolu. Väljastpoolt vaadates on siin peidus väike sisevõitlus linnaplaneerijate ja arhitektide vahel. Seminaride ja konverentside korraldamisel on mul tihti olnud keeruline paika panna nende ametite vastutusala piire, nad kipuvad tegema justkui samu asju. Kas nad näevad oma tegevust vastastikku täiendavana? Linnaplaneerija ei saa kuidagi hakkama ilma arhitektita, et oma ideid lõpuni viia, ka arhitekt ei saa maju ehitada ilma planeeringuta. Muuseas, kohtan üha sagedamini professionaale, kes on mõlemat – nii planeerijad kui arhitektid. Neil on oskus mõelda mõlemal skaalal. Seega pole asi kahes paralleelses dokumendis, vaid erialade erisuses, arhitekti ja planeerija rollijaotuses. See küsimus tuleb kiiremas korras lahendada.

Nägelusest saab jagu sellega, et hakatakse probleemi lahendama, mitte ei nähta teist poolt probleemina. Võib-olla on nende distsipliinide prioriteetse ühisosa keskmes ehitatud keskkonna elutsükkel, selle maksumus, tõhusus? Küsimus, kuidas neid väärtusi hinnata, „arvutada”?

Minu kogemus näitab, et parima tulemuseni jõuame siis, kui on hea meeskonnatöö, kui sotsioloogid, majandusteadlased jt teevad koostööd linnaplaneerijate ja urbanistidega. Ma ei kujuta ette, et arhitektid saaksid siin üksi hakkama. Probleemid on lihtsalt niivõrd keerulised, et seda ei saa lahendada mis tahes üheainsa eriala töövahenditega. Meeskonnatöös ei saa välistada ka poliitikuid, otsustajaid ega elanikke, kel peaks kindlasti olema sõnaõigus. Ka kõige põnevamad ja säravamad peavad olema funktsionaalsed. Toon ühe näite oma elust. Kuna pean palju reisima, siis olen päris palju aega hotellides. Olen juhtunud nn disainhotellidesse, mis pole sageli üldse elamiskõlblikud. Turundusega luuakse pettekujutlus, mis on üles ehitatud esmamuljele. Viie minuti pärast soovid aga lahkuda, sest seal pole võimalik elada. Meeskonnatöö ja koostöö erielualade vahel, lõppkasutaja kuulamine ja tema soovidega arvestamine aitab selliseid vigu vältida.

Mis pikendab linnade eluiga, teeb linnad ja hooned vastupidavamaks?

Nii linnade kui hoonete vastupidavus sõltub nende funktsionaalsest paindlikkusest, nende kohandatavusest ühiskonna muutuste, näiteks tööhõive ja majandusprotsessidega. Valmidus vahetada elukohta, töökohta, karjääri toob tänase eurooplase jaoks kaasa pretsedenditu ebastabiilsuse. Ehitatud keskkond peab ühest küljest olema inimesele toeks, aitama muutuvate oludega paindlikult suhestuda, lubama hoonete, ruumi kasutusotstarvet vahetada vastavalt muutuvatele vajadustele. Supermarketid, ärikeskused jne võivad mõne aasta pärast olla tühjad – mis nendega siis peale hakata? Või ka kontorihoonetega, kui inimesed töötavad järjest enam kodus? Vastus sõltub sellest, kes juhib elukeskkonna kavandamise meeskonnatööd ja kuidas on seatud eesmärk. Vastus ei pruugi olla tehniline, vaid see protsess võib olla ka ääretult loominguline, eriti kui eesmärk on saada konkreetne lahendus konkreetsele probleemile. Mõned arhitektid-planeerijad, kes näevad asju mitmest vaatenurgast ja suudavad kõigi asjaosalistega suhelda, võivad osutuda väga sobivateks eestvedajateks, paremateks kui nii mõnedki poliitikud.

Vestluse ettevalmistamisel oli toeks endine kultuuriministeeriumi arhitektuurinõunik Laila Põdra.

* http://urban-intergroup.eu/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming