Kas poliitika peatab pärandi lagunemise?

SIIM RAIE

„Kultuur 2020“ dokumendi muinsuskaitset puutuvate kuue punkti tulemuslikkuse mõõtmine ja analüüs on võimalik, kuid dokumendi üldine deklaratiivsus jätab analüüsijale palju ruumi tõlgendamiseks. Kultuuripärandi omapära on ka selles, et tema suurusest ja seotud protsesside mõõtmisest olulisem on tema olemasolu – et meil oleks, millele elavat kultuuri peale luua.

Kultuuripärandi väärtustamine. Deklaratiivsel tasandil pole põhjust arvata, et riik kultuuri ja kultuuripärandit tervikuna ei väärtusta. Sidusus kultuurivaldkonna sees, eriti mäluasutuste vahel (muuseumid, arhiivid, muinsuskaitse) kasvab. Inimeste liikumine ja suhtlemine valdkonna sees ja nende vahel loob üha uusi võimalusi terviku nägemiseks ja näitamiseks.

Keerulisemad olukorrad jäävad ministeeriumide haldusalade vahelisse tsooni. Kuigi 2014. aasta eduraport toob välja kaitseministeeriumi märkimisväärse panuse sõjahaudade hooldamisse ja põllumajandusministeeriumi haldusalas algupärase sordi- ja tõuaretuse, siis kahjuks ei ole muudest valdkondadest palju häid näiteid tuua. Sissejuhatuses märgitakse „Kultuur 2020“ poliitikadokumendis: „Kultuuripoliitika on tihedalt seotud mitme teise riikliku poliitikavaldkonnaga, sh haridus-, majandus-, sotsiaal-, keskkonna-, tööhõive-, lõimumis-, regionaal-, turismi- ja välispoliitikaga.“ Lõimumine oleks mõeldav, kui ka teised valdkondlikud arengukavad kultuuri samamoodi suhtuksid ja seda tegudega tõestaksid. Paraku see nii ei ole. Näiteks mainib 1. juulil jõustuv uus ehitusseadustik muinsuskaitset energiatõhususe ja veekokku ehitamise erandite ning riikliku järelevalve peatükkides, kuigi võiks seda teha ka ehitamise, projekteerimise, omaniku kohustuste, ettevõtja pädevuse, projekteerimistingimuste, ehitusloa jt peatükkides. Kas või viiteliselt, et ehitama asujal tuksuks kuklas teadmine, et ehk on muinsuskaitseseadus ka tema tegevuses oluline. Meie igapäevaelu tõestab, et see tuleb mõnele omanikule üllatusena.

Riigi kinnisvara- ja eelarvepoliitika on majandusliku efektiivsuse tõstnud selgelt ettepoole kultuuripärandi säilimisest. Suunaga, kus tegeldakse riigile vaid funktsionaalselt vajaliku kinnisvara haldamise ja arendamisega, saab nõustuda üksnes siis, kui me ka kultuuril ja pärandil ühiskondlikku funktsiooni näeme. Kui mitte, siis saame elamiskõlbmatu, silmariivava keskkonna.

Ka ei saa öelda, et keskkonnakaitse ja muinsuskaitse valdkond ühte jalga käiksid. Kui päästeametiga oleme jõudnud tõhusa koostööni ja teineteise väärtusi ning tegevuspõhimõtteid austava dialoogini, siis keskkonnaametiga oleme veel selles etapis, et vaidleme kalade möödapääsude, tammide ja vesiveskite teemal. Mis on väärtuslikum? Võib-olla on probleem selles, et looduskaitse arengukavas aastani 2020 selliseid valdkonna- ja poliitikaüleseid seoseid ette ei nähta. Eesti keskkonnastrateegias aastani 2030 on valdkondade sidumine juba otsapidi sees: „Eri liiki maastike omavahelise sidususe ja maastike mitmeotstarbelisuse säilitamiseks tuleb maastikupoliitikat rohkem integreerida eri tegevusvaldkondade (looduskaitse, muinsuskaitse, metsanduse, põllumajanduse, ehitustegevuse jne) poliitikatesse.“ Ehk siis lootust on, et loodus- ja ehitatud keskkonda näeme järgmisel kümnendil terviklikumana.

Igapäevaelu ei sõltu õnneks nii palju arengukavadest. Kas või linnastumine aitab mõista, et ehitatud keskkonna kvaliteet on elukvaliteedi mõjutaja.

Vaimse ja ainelise pärandi ühise väärtustamise edusammuks võib kindlasti pidada ajalooliste looduslike pühapaikade arengukava koostamist ning selle elluviimisega alustamist.

Hea meel on selle üle, et kultuurist on saanud meie välispoliitika pärisosa.

Kultuuripärandi kaitse. Kaitsemeetmete täpsustamine, mälestiseks tunnistamine ja muu piirangutega seotu täpsustub uue muinsuskaitseseaduse menetlemise käigus. Koos esimese kooskõlastusringi läbinud seaduseelnõuga vajavad uuendust ka kõik sellest sõltuvad ministri määrused.

Et mitte jääda vaid ehitatud pärandi keskseks, siis mälestistest poole moodustava kunstimälestiste inventuuriga peaksime jõudma sel aastal ühele poole.

Mälestiste omanike toetamine. Riigi rahalised toetused ei ole viimastel aastatel kasvanud ja on piinlikult väikesed. Muinsuskaitse (avarii)toetused on suurusjärgus 0,65 miljonit eurot, lisandub samas suurusjärgus pühakodade programmi toetusi. Nii mõnigi ettevõtlus- või põllumajandustoetus ületab üksikus väljamaksesummas seda meile kogu aastaks ja kogu Eesti kultuuripärandi jaoks ette nähtud summat.

Muinsuskaitseamet (MKA) jagab aastas toetust ca 140 objektile (kokku on registris 5260 ehitismälestist). Avariilises ja halvas seisukorras on aga 1354 ehitismälestist (25% kõigist mälestistest), 120 juba hävinenud või varemetes. 1354st halvas ja avariilises seisundis mälestisest 9% kuulub riigile, 20% kohalikele omavalitsustele, 36% juriidiliste isikutele ja 32% füüsilistele isikutele. Toetussummade kasv peaks minimaalselt olema nii suur, et riik ise mälestiste omanikuna saab mälestiste hooldamisega hakkama ja on sellega eeskujuks eraomanikule.

Kui paljudes valdkondades on toetusi kasvatanud nn euroraha, siis Eesti ei ole kultuuripärandi säilitamist ses osas prioriteediks võtnud. Mälestiste toetamise koormus on riigieelarvel ja maksumaksjal ega ole poliitiline prioriteet. Läti ja Leedu näiteks kasutavad struktuurivahendeid ka otseselt pärandi hooldamiseks.

Uue seadusega võtaks riik enda õlule nii muinsuskaitse eritingimuste koostamise kui ka järelevalve. Uuringud jääksid omaniku kanda, kuid oleksid riigi toetatav tegevus. Seni aga saavad kõik muinsuskaitseametnikud anda tuge nõuande vormis.

Kultuurimälestiste tutvustamine. Meie mälestiste register on üks põhjalikumaid ja inforohkemaid. Sellele on lisandunud mitmeid e-teenuseid (toetuste taotlemine), plaan on nii registrit kui ka teenuseid veelgi täiendada. Teadlikkuse tõstmise parimaks vahendiks on koolitused ja infopäevad. Nii muinsuskaitseameti enda, vabaõhumuuseumi maa-arhitektuuri keskuse, säästva renoveerimise infokeskuste, MTÜ Vanaajamaja kui ka teiste koolitused on rahvarohked. Asjahuviliste teadlikkus ja oskused arenevad.

Vabaühenduste osa. Kodanikuühenduste roll võiks ajas veelgi kasvada. Riigil on vaja tugevaid partnereid, kes suudavad tõsta teadlikkust, õpetada traditsioonilisi oskusi, „tõlkida“ kultuuripärandit kultuuri-, ettevõtlus- või turismiprojektideks.

Teaduspõhine ja kasutajasõbralik muinsuskaitse. Muinsuskaitse avalikud teenused peaksid koos (loodetava) uue seadusega paranema juba enne 2020. aastat. Rahvusvahelistest kokkulepetest strateegilisem ja märkimisväärsema mõjuga on Fääri konventsioon (Euroopa Nõukogu raamkonventsioon kultuuripärandi väärtusest ühiskonnale, 2005), mida mainitakse ka uues koalitsioonilepingus. Konventsiooni ratifitseerimine ja selles sisalduvate põhimõtete omaksvõtt tähendaks senisest uuemate väärtuste ja põhimõtete kasutamist. Õigust kultuuripärandile nähakse sellest inimõigusena ning pärandihoidu kõiki osalisi kaasava protsessina.

Kui me tahame ja oskame märgata varasemate põlvkondade loodut, seostada seda tänapäevaga, siis saaksid kultuuriväärtused senisest veelgi enam pakkuda võimalusi mõtestatud eneseteostuseks, kohaliku elu arendamiseks, ühiskondliku sidususe suurendamiseks ja majandusliku väärtuse loomiseks.

Muinsuskaitse või ka laiemalt kultuuripärandi „häda“ on selles, et kõiki kultuuri- ja eluvaldkondi läbiva teemana kipub see oma iseenesestmõistetavuses jääma unarusse. Meelde tulles aga paljandub konfliktina. Isegi vaidlustes mälestiste omanike ja teiste ametkondadega peaksime nägema tüli väärtust. Midagi saab iga tüliga selgemaks, korrastatumaks ja kultuursemaks.

Peale poliitikadokumendi on kultuuripärandi säilimiseks eelkõige vaja riigiametite ühtsemat suhtumist ja tegusid ning püüdlusi toetavaid rahalisi ressursse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming