Kas nii nagu ikka?

Ene Läkk

Eesti Sisearhitektide Liidu 2010. aasta preemiad        Eesti sisearhitektuurielus on traditsiooniks kujunenud igakevadine pidulik üritus, kus vaadatakse tagasi läinud aasta saagile ja tunnustatakse parimaid. Seekord andis sisearhitektide liit välja neli aastapreemiat: söögikoha interjööri, ühiskondliku interjööri, näituse- ja installatsiooni kujunduse ning ajaloolise interjööri preemia. Lisaks läks veel üks tudengipreemia EKA sisearhitektuuri ja mööblidisaini osakonna magistrandile õppeedukuse põhjal. Tulemustest rääkides võib tsiteerida sõna-sõnalt sisearhitekt Maris Kerge viie aasta tagust artiklit ajakirjas Maja, kus ta andis ülevaate sisearhitektide liidu preemiatest aastal 2005: „Mõneti oli seekordne kandidaadinimistu lausa déjà-vu’lik. Laika, Belka ja Strelka möödunudkordne  Mänguasjamuuseum (2004 – toim) oli asendunud Maanteemuuseumiga.” Sel korral siis Kihnu muuseumiga. Kui viis aastat tagasi pärjati sisearhitektuuribüroo Laika, Belka ja Strelka näituse kujunduse preemiaga, siis seekord autasustati neid ajaloolise interjööri preemiaga. Kerge jätkab: „Toivo Raidmetsa 2004. aasta vormipreemiaga pärjatud tool „Johnist” oli selleks korraks (2005. aastaks – toim) kasvanud toolisõbrast sisearhitekti  toolidepõhiseks Greatest Hits ülevaatenäituseks.”    

Ka tänavuses nominendinimistus leiduvad Toivo Raidmetsa toolid „Poi” ja „Kai” ning iste „Kolmjalg”. Ega see pole halb, kui keegi on jätkuvalt produktiivne. Aga kus on teised mööblidisainerid? Kas Eestis on ainult Raidmets pluss veel üks-kaks loojat? Maris Kerge kirjutab edasi: „Teise osa igakevadise preemiaürituse ootuspärasusest  moodustavad enesele märkamatult no-tahakssellist-heledate-seintega-minimalistlikkukodu-nagu-te-alati-teete-suhtumisega tellijate ohvriks langenud sisearhitektide tööd.” Ka selline töö on tänavu kandidaatide seas olemas – eramu Leppneemes (autorid MariLiis Süld, Argo Vaikla ja Katrin Vaikla). Samuti ei puudu Hannes Praksi tiim oma muheda eklektilisuse ja kineetilise mööbliga – Pärnu jahtklubi. Seda nimekirja võiks jätkata ja küsida:  kas ka seekord on nii nagu ikka, samad tegijad teada-tuntud kvaliteediga?   

Eesti professionaalset sisearhitektuuri on materdanud ka sisearhitektid ise: ette on heidetud igavust, üheülbalisust, oma näo puudumist. Ja kuigi oleme uhked Eesti interjööri kui põhjamaise joone ja modernistliku vormikeelega kujundustraditsiooni üle (valitseb minimalistlik ruum, funktsionaalne ilu ja naturaalne üldmulje), siis just isikupära on  senimaani nappinud. Sisearhitekt lähtub võimaluse korral arhitektuurist – ruumis valitsegu sisu ja vormi ühtsus! Kujundus tugineb loogiliselt välja töötatud ruumiprogrammile, mis organiseerib interjööri hästi toimivateks tsoonideks. Eesti sisearhitekt taotleb interjööris avarust, õhku ja valgust, üldviimistluses kasutab võimalikult vähe erinevaid materjale ning rõhutab valgustuse ja värvide abil mööblit või muud vajalikku elementi, oluline on  ruumidetailide läbitöötatus. Kuigi inimene ei märkagi alati detaile, tunneb ta end läbitöötatud materjaliga ruumis hästi. Mis aga peamine: eesti sisearhitekt kujundab ise ka mööbli ja laseb selle teha kohalikel meistritel. Peaaegu kõigil on välja kujunenud oma mööblitegija, kelle tööd usaldatakse. Kõik on perfektne ja lõpuni viimistletud, siiani on puudu jäänud aga äkilisusest, erutavast disainist ja unikaalsusest. 

Viie aasta jooksul on Eesti interjöör teinud suure arenguhüppe ning üleüldist ruumipilti rikastab kihk katsetada, püüd luua  midagi omanäolist ja tahe süstida kujundusse mingi vaimukus. Väidetakse, et masu tuli Eesti majandusele kasuks. Nii paistab see olevat ka sisearhitektuuris: rahanappus käivitas ideed, kuidas luua väheste vahenditega midagi põnevat. 

Seekordne konkurss üllatabki tööde rohkuse ja erialaväliste eksperimenteerijate poolest. Kui 2005. aasta majanduskasvu ajal oli nominente 21, siis tänavu laekus koguni 37 tööd, mille hulgast žürii valis välja 24. Kas  toekat tulemit mõjutas vahepealne raske aeg? Võib-olla küll. Mitmeid töid on tehtud kaua ja põhjalikult ning need valmisid just läinud aastal. 

Uued söögikohad   

Nominentide seas oli suhteliselt palju söögikohti, kokku viis, mille märksõnadeks on „taaskasutus” ja „õdusus”. Sageli on mõni  söögikoha interjöör olnud muljetavaldav, aga tegelikult väljendub selles eelkõige sisearhitekti ego: ma olen kunstnik ja ma teen, mõtlemata sellele, kuidas inimesed seal ruumis ennast tunnevad. Sellised kohad ei pea kaua vastu. Hea interjöör tekib siis, kui sisearhitekt suudab oma loomingu siduda tellija soovidega.   

Söögikoha interjööri preemiaga pärjati kohvik Supelsaksad Pärnus, kus tellija ja ruumide kujunduse autor on ühes isikus. Tegu on  perekond Huimerinna ettevõtmisega, rajatud on see söögikoht rannarajooni pooleteist sajandi vanusesse puithoonesse. Idee pärineb peretütar Annalt, kes koos graafikust ja fotograafist ema Ruthiga ongi sisekujunduse autor. Arhitektist isa Jaak Huimerinna ja väimees Jaani kanda jäi arhitektuuriline ja tehniline pool. Kohvik on tõeline tõmbenumber, mis meelitab rahvast kohale üle Eesti. Nautima tullakse ahvatlevaid roogi, aga ka interjööri kui  kunstiprojekti. Kohviku mööbel on varutud taaskasutuskeskusest ja vanakraamipoodidest, meisterlikult viimistletud, sensuaalne ja elegantne. Kohviku interjöör on üleküllastatud stiilide, värvide ja mustritega kunstiline kooslus. 

Uut hingust toob aga Tallinna kesklinnas Mere puiesteel paiknev restoran Sfäär (autor Kristiine Lõuk), kus söögikoht on ühendatud  teisel korrusel asuva riidepoega. Kõrgete lagede ja valgeks võõbatud paeseintega tööstushoone, kus vanasti käis viinatootmine, on kujundatud trendika vintage-mööbliga, Skandinaavia mööblikauplejate ladudest pärit disainiklassikaga, mis on kombineeritud vähem tuntud tegijate toodanguga. Kui eespool sai mainitud, et eesti sisearhitektidele on iseloomulik originaalmööbli loomine, siis nüüd on paljud rohelise mõtte kandjad läinud korduvkasutuse teed ja otsivad sobivad sisekujunduselemendid taaskasutuskeskustest.       

Eriti hinnatud on taanlaste 50ndate puitmööbel, kus on tunda käsitöö hõngu ja graatsilisust. Ehk on see vastukaaluks kaua moes olnud plokkmööblile? Sfääris pole küll ainuüksi vintage-mööbliga hakkama saadud, siingi on sisearhitekt ise projekteerinud seinariiulid ja ka osa laudadest. Eesmärgiks oli saavutada erinevatest elementidest koosnev tervik: emmata minevikku, samaaegselt luua joonekas ruum, kus mängivad kontrastid, valgus ja varjud. Loodud on interjöör, mis sobib ka eksterjööriga. Seda paika naudib ilmselt värskele vaimule avatud disainisõltlaste kogukond. Ja muidugi turistid, keda võib siin näha palju.       

Heas mõttes üllatus nominentide seas oli söögikoht Telliskivi loomelinnakus, paekivist industriaalne F-hoone, mis asub endises Kalinininimelises elektromehaanikatehases. Idee ja teostuse taga on loominguline rühmitus koosseisus Yoko Alender, Steve Heinlo, Ville Jehe, Jaagup ja Peeter Jalakas, Priit Juurmann ja Indrek Unt, kellel on suur kogemusepagas menukate söögikohtade rajamisel. Tallinlastele on kindlasti tuttavad sellised populaarseid söögikohad nagu Elevant, Aed, Vanaema juures, Von Krahli baari ja noorte kultuuriklubi NoKu. Kõigi nende ühiseks nimetajaks on hea köök ja uuskasutatud sisustus. Ruumid on kujundatud naksakate ideedega hubasteks  paikadeks. Kuna F-hoone asub Kalamaja ja Pelgulinna piiril, siis on esimese ja tagumise ruumi laudpõrandale joonistatud Kalamaja ja Pelgulinna kaart; nende vahel on raudtee, mis kahte piirkonda ühtaegu eraldab ja ühendab. Vastupidiselt paljudele ülitrendikatele paikadele ei kurda ükski neist kohtadest klientide vähesuse üle. Siin tunneb end mõnusalt just boheemlik seltskond. F-hoonesse on kõik esemed leitud eesti vanakraamipoodidest ja  pankrotivarast. Kõrgete lagede ja suurte akendega paekivist tehasehoone arhitektuur on ise nii kõnekas, et ei vaja mingit erilist kujundamist. Ruum puhastati vaid vanast rämpsust, kusjuures säilitati võimaluse piires erinevad ajaloolised kihistused. Värvi- ja materjalikülluse tekitavad inimesed oma rõivastega ja nii loob kujundus end ise.     

Ka Pärnu Jahtklubi renoveerimisprojektis (Hannes Praks, Eeva Masso ja Kadri Tamme) viitavad taaskasutatud toolid-diivanid säästlikule eluhoiakule. Laes liikuvad paadid on aga eht  hannespraksilik kujundustrikk. Ainus, mis söögikohtade hulgas taaskasutusele ei tugine, on kohvik Coffee Love (Külli Salum, Ketsia Reismaa). See koht Kristiine kaubanduskeskuse II korrusel torkab kaugelt silma oma glamuuriga. Ümbritsetud kauplustest, on kohviku kujundus metallkettidest kompositsiooniga isteplatsi keskmes ja suurte efektsete fotodega tagaseinal intrigeeriv. I-le panevad täpi stiliseeritud pehme kummikihiga  kaetud erksinised tugitoolid. Kogu interjöör pakub unikaalset interpretatsiooni, millega on kaubanduskeskuse kohvikule antud uus identiteet.   

Ühiskondlik interjöör     

Ühiskondliku interjööri preemia läks seekord e-turunduse ja digimeedia agentuuri ADM Interactive bürooruumidele (Tomomi Hayashi, Ahti Grünberg, Kerli Valk). Kui veel viis aastat tagasi oli kontoriruumide iseloomulikuks jooneks väljapeetus, siis nüüd edukad firmad nagu lausa võistleksid üksteisega oma mängulisuse ja mugavuse poolest. Kõigepealt meenub Skype’i kontor (Tarmo  Piirmets) ja reklaamiagentuuri Age McCann kontor (Tomomi Hayashi, Kerli Valk), kus on palju hubaseid mõtlemisnurgakesi, tipptasemel tehnika, kindlasti lastenurk, golfipesa ja loomulikult motiveeriv kodune töökeskkond. Mõnus koht, kuhu tahaks tulla ja kus olla. Muidugi on tähtis ka see, kuidas agentuur välja paistab – kuidas kliendid võiksid usaldada agentuuri end promoma, kui agentuur ei oska ennastki turundada?     

Agentuuri ADM Interactive sisustusprojekt sai tingliku pealkirja „Kodu ja aed”,  sest ruumi tsoneerivad sõna otseses mõttes madalad plankaiad ja klaasseinad ning kaks „kasvuhoonest” nõupidamisruumi. Büroo avatud ruumis on suured ümmargused lauad kolmele töötajale, töökohti eraldavad helineelava materjaliga kaetud suured sirmid. Ühiskondlikest interjööridest hakkasid veel silma Sõmeru keskusehoone (Margit Argus, Kristiina Arusoo, Karli Luik, Ralf Lõoke ja Maarja Kask), mis paelub nii oma arhitektuuri  kui sisearhitektuuriga, millest võiks unistada iga vallavalitsus. Kindlasti pakub selles kategoorias veel huvi Katusekino (Loreida Hein ja Gert Sarv) oma täispumbatava ekraani, lamamistoolide ja mobiilsete puitkastidesse istutatud pajudega, mis kokku loovad suurlinliku meeleolu.   

Näitusepreemia     

Näituse- ja installatsiooni kujunduse preemia võitis Velvet Creative Alliance (Kaarel Vahtramäe, Liina Jakobson, Mart Lankots, Janno Siimar) rändnäitusega „Eesti kirjanik karikatuuris”. Karikatuurid ja tekst on kantud vandaali-,  tuule- ja vihmakindlatele puidust hiiglaslikele sulepeadele, mis pisteti kinnitamiseks otsapidi sügavalt maasse.     

Ajalooline interjöör       

Tavapärane on igal aastal mõne uue hästi taastatud mõisahoone lisandumine. Seekord sai valmis Kõltsu mõis (Ea Andla, Kaire Kemp-Ti ler), mille iga väiksemgi detail on ajastutruu ja lisatud äärmise pieteeditundega. Kuna mõisamööblit polnud säilinud, siis pärineb interjööris kasutatud antiikmööbel vanakraamikauplejate käest, kaminaahju sepistas aga  Heigo Jelle. Kahe ruumi vahel on Valev Seina vitraažidega lükandsein, millel on peale esteetilise väärtuse ka funktsionaalne eesmärk. Konverentsi või kontserdi puhul, kui on vaja üht suurt saali, lükatakse see täies ulatuses teise seina sisse peitu.       

Teine õnnestunud suur, kolm ja pool aastat kestnud töö on muinasjutuline ja interaktiivne Nuku muuseum (Margit Argus, Raili Paling, Liis Lindvere), kus on säilitatud vana hoone ruumimõju ja taastatud nii palju kui võimalik.  Ent siin kohtub ka vana uuega – lisatud funktsionaalsed elemendid on modernsed. Tulemuseks on imevigureid täis interjöör, mis lööb pahviks. Nagu eespool juba mainitud, pälvis preemia taas Laika, Belka ja Strelka (kaasautorid Jaak Huimerind, Indrek Laos) looming – Kihnu muuseum.     

Kokkuvõttes tuleb öelda, et seekordsel Eesti Sisearhitektide Liidu konkursil kandideeris preemiatele palju väga omanäolisi ja tugevaid töid. Kiidusõnu tuleb jagada ka sisearhitektide liidule, kes arhiveerib igal aastal preemiate nominendid ja tutvustab neid kõnekate fotode ja autoripõhiste hästi toimetatud tekstide kaudu sisearhitektuuri aastaraamatus  „Ruumipilt”.

*

2010. aasta Eesti parimad interjöörid ja disain     

Söögikoha interjööri preemia – kohvik Supelsaksad, autorid Ruth Huimerind ja Anna Huimerind   

Ühiskondliku interjööri preemia –  ADM Interactive’i bürooruumid, autorid Tomomi Hayashi, Ahti Grünberg ja Kerli Valk   

Näituse- ja installatsiooni kujunduse preemia – välinäitus „Eesti kirjanikud karikatuuris“, autorid Janno Siimar, Kaarel Vahtramäe, Mart Lankots, Liina Jakobson     

Ajaloolise interjööri preemia – Kihnu muuseum, autorid Malle Jürgenson, Tea Tammelaan, Krista Lepland, Jaak Huimerind ja Indrek Laos       

Eesti Sisearhitektide Liidu tudengipreemia – Aet Tera

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming